Viimasel ajal on populaarne kirjutada oma lemmikutest. Kuidas neid pestakse ja kuidas nende eest hoolitsetakse. Veel eile nägi minu karvane sõber välja selline:

Kuid kuna seda looma ei päästnud enam ükski kamm ega pesemine, tuli ta viia juuksurisse. Nüüd ei ole ta enam üks suur pusa, vaid hoopis üks ehmunud silmadega väga kõhn kiisu. Lausa kahju hakkab temast. Aga pole hullu - kuumalaine on taas saabumas ja tal siis kindlasti hea olla. Seda ütlen ma enda õigustamiseks, sest tegelikult tundun ma endale ikka päris loomapiinajana.

Juuni lõpp läheneb mühinaga ja ongi pool aastat juba läbi. Kasutasin täna veel K-Arvutisalongi sooduspakkumist ja tellisin terve patsahkami fotosid. Jõledamalt kaua aega läks allalaadimisega.
Endast ma pilte ei taha, sest olen kole. Peeglisse vaadates nii jube ei tundugi, aga peegliga on selline asi, et inimene manab ette sellise näo, mis talle vastuvõetav on. Sätib vastavalt vajadusele oma näolihaseid.
Aga ma rõõmustasin ka täna hullupööra. Laps keeras ennast päris ise esimest korda seljalt kõhule.

Kohe-kohe saabub siia minu äiapapa.
Kommuunikaaslane on seoses külalistega imelikult käituma hakanud. Kui minu ema mõned päevad Tartus redutas, siis ei julgenud ta poest kuus-pakk õlut osta. Ostis vaid kaks. Kahte pudelit õlut olevat ämma eest kergem peita kui kuute.
Eile tahtis ta raamatuid peitma hakata. Tal olevat häbi, et neid nii palju on. Sellest hoolimata ostis (õigemini käskis minul osta) veel Ott Kursi "Rajamaade rahvaid". Et äiapapale näidata, sest nii Kurs kui äiapapa on geograafid. Nojah, teame-teame neid geograafe. Mõned päevad tagasi "Keskea rõõme" vaadates selgus, et Toompere juuniori kehastatav tegelane pidi minu õega ühel kursusel käima ja lõpetama 1989 TRÜ bioloogia erialal. Nostalgia tuli peale. Sai väiksena ikka üsna palju Leningradi mnt. 27 redutatud ja bioloogide-geograafide orgiaid nähtud. Kui ma ei eksi, siis mu õde elas vist vahepeal isegi "Koopas". Hiljem kolis 6. korrusele. Olid alles ajad!

Nüüd veidi oma haigusloost ka. Eile tahtsin perearsti juurde minna. Landöri juurde. Vanast ajast jäänud. No ja ma ikka veel ülikooli nimekarjas ka endiselt, et las siis olla. Aga Aija oli puhkusel ning mind suunati edasi Frilopi (või midagi taolist) juurde. See tädi aga ei suutnud oma töögraafikust kinni pidada. Minule antud ajast pani ta 10 minutit üle ja siis selgus, et ajaliselt eelmine patsient ka veel vastu võtmata. Dorise kisa oli aga tänavalt juba kliinikusse kuulda ja ma leidsin, et ma pigem kannatan veel kaks nädalat valu kui lasen lapsel nutta. Arst laiutas käsi ja küsis, milles tema süüdi on. Tema süü on konkreetselt see, et ta ei suvatsenud õigel ajal tööle ilmuda vaid jäi hiljaks. Nüüd ma siis võimlen valuga võideldes - see vähemalt leevendab olemist.
Viimasel ajal olen üldse kuidagi arstiabi suhtes skeptiliseks muutunud. Mõned nädalad tagasi laupäeval vigastas Doris silma sarvkesta. Kiirabi soovitas mul Maarjamõisa traumapunkti minna. 15 minutit ei toimunud mitte kellegagi mitte midagi. Kui ma valvearstide poole pöördusin, leidsin ma nad arvuti tagant. Arvake ära, mida tegemas. Surfasid rate.ee-s! Lõpptulemusena pidin lapsega ikkagi Kuperjanovisse minema.

Minu viimaste päevade märksõna on "valu". Absoluutselt kõik liigesed ja luud valutavad. Alates selgroost lõpetades jala- ja käelabadega. Öösel magada ei saa, käimine on vaevaline, midagi rasket käes hoida ei saa. Naljakas - veekannu pean kahe käega tõstma. Midagi sellist pole ma varem läbi elanud ja tundub ikka jube kogemus küll. Selline vanainimesetunne tuleb peale.
Perearsti juurde ei ole veel jõudnud, ent tuttav pere arst arvas mind tundes muidugi kõige hullemat. Või siis soovitas mul loota kergemat varianti ehk kurgumandlite eemaldamist. Ja kõige kurvem on see, et ma pean valu kannatama kuni analüüsid tehtud. Hm, millegipärast tabavad mind ja mu lähikondlasi tervisehädad alati nädalavahetusel või riiklikel pühadel.

Appikene! Palavus tahab tappa. Toas on permanentselt 30 kraadi sooja. Ei aita akende lahtihoidmine ega miski. Tuult lihtsalt ei ole. Selles mõttes on Tartu suvel väga vastik koht.
Otsin meistrimeest, kes saaks kohe mu vannitoa korda teha. Teab keegi kedagi soovitada?
Ja otsin ka veel hekipügajat.

Kuninganna Elizabeth II pole ainuke, kes täna sünnipäeva peab. Imelik komme neil inglastel: kui keegi kuningakojast tavatseb talvel või kevadel sündida, peetakse pidu ka suvel. Sest külm ilm ei luba väljas sünnipäeva pidada.
Muuseas on sellesama tädi poeg prints Charles vist kuulsaim inimene, kellega mul au olnud mõned sõnad vahetada. Tartu ülikooli peahoone ees.
Noh ja Doris sai öösel 4-kuuseks. Endast ma parem ei räägigi.

Meil on siin Aafrika. Hea meelega lippaks ringi vaid taimekiududest seelikuga, kuid meie kultuuriruumis poleks see mõeldav. Arvatavasti saadetaks mind peagi Raja tänavale. Igatahes püüan riietuda vastavalt ilmale. Seda suurem on aga minu imestus, kui ma näen väikelapsi, kes on pakitud sellise palavusega fliisidesse. Nojah, iga ema oma asi.
Ja bussiga on ka nii tore sõita. Eile pidas bussijuht mulle ja mu kommuunikaaslasele igas peatuses loengut, kuidas tema bussi kompuuter lolliks läheb, kui katuseluugid avatakse. Pidas bussi kinni, uksi ei avanud ja muudkui seletas. Mitu minutit buss graafikust maha jäi, ei teagi. Ajas lõpuks ikka vihaseks küll - selle asemel, et võimalikult kiiresti sihtpunkti jõuda, tuli ettenähtust kauem praaduda. Ja minu näol oli tegemist täiesti vale inimesega, kellele seletada, et süsteem ei tööta, kui luugid lahti. Tean seda niigi. Bussijuhile ka palavus pähe löönud...

Lugesin "Flaami muinasjutte".

Tore, et aastaid hiljem on kätte võetud ja vana sarja jätkatud.
Seal oli muuhulgas ka muinasjutt "Kwinten ja kärbes". Kuna ma ei ole eriline kunstiteadlane, siis uurisin asja, kas reaalselt ka sellise nimega kunstnik olemas oli. Oli. Quentin Massys (üks tema võimalikest nimepiltidest).
Tuntuimaks teoseks "Inetu hertsoginna".

See teos on andnud inspiratsiooni teistelegi kunstnikele. Nii näiteks on samanimeline tegelaskuju sattunud raamatusse "Alice imedemaal".

Kumb hertsoginnadest on inetum?
Ja ime-ime, Tartu ülikooli raamatukogus leidub ka temalt vist midagi. Nimekuju küll Matsys, Quintin.

Täna algas jalgpalli MM. Mina eriti suur jalgpallisõber ei ole, aga tean päris mitut inimest, kes algul vaatavad mänge niipalju, kui töö lubab, aga alates poolfinaalidest teevad tööd niipalju, kui jalgpall lubab. Üks selline on mul muuseas ka kodus.
Eks igaüks leiab lõpuks endale ka lemmikmeeskonna. Rein Kilk näiteks valge mehena hoiab pöialt valgetele. Või umbes nii, et mida valgem, seda parem. Las brasiillased mängivad ilusat vutti ja sakslased igavamat – ikka olen eurooplaste poolt. Kui Itaalia mängib Brasiiliaga, on Itaalia poolt. Kui Itaalia mängib Saksamaaga, on Saksamaa poolt. Kui Saksamaa mängib Rootsiga, on Rootsi poolt.
Kommuunikaaslane on aga paaadunud Inglismaa fänn. Tema ei saa toetada meeskondi, kellele Inglismaa on kaotanud tiitlivõistlustel penaltiseeriate järel.
Ma siis vaatasin ka natuke esimese mängu esimest poolaega. Saksamaa vs Costa Rica. Ja ma ei saa aru, miks kohtunik kõik hüppepallid Saksamaale andis.

Mina homsest enam õues liikuda ei julge. Sarimõrtsukas saab vanglast välja ning võib maha koksata keda iganes. Mine tea, äkki jääb Tartusse pesitsema ja mina talle kogemata ette.
Peaks vist relvaloa muretsema ja relva ka ning seda endaga kogu aeg kaasas kandma.

Tarbisin täna peaaegu üle aasta taas alkoholi ja sedagi marinaadikujul. Nimelt sõin siga porterimarinaadis. Jube soolane oli.
See-eest sai eelmisel aastal enne jaanipäeva ühel kenal merereisil Tallinnast Haapsallu ja Haapsaluski veel üsna viisakalt veini ja Hennesyt joodud. Viimast hakkasin 2000. aasta jõulude eel armastama. Meeletult külmad ilmad olid siis.
Naljakas on lausa mõelda, et olen terve aasta olnud "kuiv". Ja olen vist mõnda aega veel.

Viimasel ajal käib kõik närvidele. Alustades sellest, et pisipoodide müüjad tegelevad vaid ühe asjaga - telefoneerimisega. Nõnda kirus taarapunkti tädi oma teist tööandjat. Oli üsna ärritunud. Ma oleksin vist ka selliste pudelikuhjade sees kuri. Taolist vaatepilti pole ma veel näinud. Et plastpudelite hunnikud lausa laeni. Ja õllepudeleid olid ka kõik kohad täis. Ja kui ma nüüd mõtlen, et päris hooaeg ei ole veel alanud...
Ka käis mulle närvidele Lõunakeskuse jäähalli jääpesuauto (hm, ma tahtsin ju selle juhiks kunagi saada), mis kallas hunniku lund parkimisplatsile. Ja siis hakkas kummitama Juulikuu lumi.
Ärritas mind seegi, et tavapoes ei ole rabarberit müüa. Pidin Ökosahvrist ostma, sest mul käisid rabarberikoogineelud. Kokkuvõttes oleks tulnud naabri aiamaalt pätsamine odavam.
Ja eriti vihaseks sain ma siis, kui koogiretseptis seisis, et suruda tainas vormi põhja ja servadele, aga tainas oli ikka täitsa vedel. Ei saanudki surutav olla, arvestades vedelikuhulka, mis sinna käis. Mõtlesin, et jälle see vana nali, et kuni ahju panemiseni on kõik hea. Tegelikkuses oli see parim rabarberikook, mida küpsetanud olen (ja söönud ka, kui nüüd üdini aus olla).
Noh ja siis need Missid. Ja Juur ja Oja enne seda.
Ühesõnaga kõik käib millegipärast närvidele.

Minu nädalavahetus on välja näinud just selline. Ma olen vist üks väheseid Liivimaal, kes marlimähkmetega jännata viitsib.
Täna tuli metsik saksa delikatesside isu peale. Nii ma siis neid plönne valmistada otsustasingi.
Abiks see kokaraamat:

Ja tegemine nägi välja nii:

500 g saia

2,5 dl sooja piima
3 muna


1 hakitud ja praetud sibul
soola
riivitud muskaati
kimp peterselli (jäi ära, kuna mul seda ei olnud)


Segada.
Tainal lasta 20 minutit kaetult seista.

Märgade kätega voolida tainast pallid, mida keeta tasasel tulel 15-20 minutit.



Lõpptulemus sai selline:

Ahjaa, Inno ja Irja vormistasid eile oma asja ametlikuks. Ilm oli eila küll väga koer. Vanarahvas teab rääkida, et... Ja ega nad isegi eriti optimistlikud olnud.

Enne suurt suve kahekordistati võimlemist ja saadeti ka ujuma. Ujulas pakuti lausa kahte ujumisaega nädalas. Eks näis, kuidas tibi koormusele vastu peab. Seevastu minul kipub aeg-ajalt pilt taskusse minema. Kasu sellest kõigest on siiski olnud, sest füsioterapeut ütles, et laps hoiab pead väga ilusasti. Käsi toob ka ilusasti keskjoonele kokku. Nii ma siis tundsin eile hoolimata suurest vihmast ja olematutest kõnniteedest rõõmu. Ise imestan kogu aeg, kuidas Tartu küll lastesõbraliku linna tiitli sai. Kuigi ma olen tähele pannud, et inimesed on veidi sõbralikumaks muutunud. See on juba ammu teada, et Eesti erinevates paikades elavad erinevad inimesed. Nii olemuselt kui välimuselt. Olen seda täheldanud ka Tartus. Erinevates linnaliinide bussides käituvad inimesed erinevalt. Nii olen ma märganud, et FI, Veeriku ja Karlova kandis on inimesed sõbralikumad. Tavaliselt aidatakse titevanker peale-maha isegi palumata. Täiesti hullud on aga Annelinna pensionärid. Tänu Eedeni Konsumi 10% allahindlustele nädalavahetustel vist. Ei kao nende inimeste mälust iialgi mälestus nõukaajast, sabadest ja puudusest. Kuidas muidu seletada nende kartust, et äkki neile midagi ei jagu?
Ja autojuhid peatuvad ja lasevad üle tee isegi seal, kus nad ei pea seda tegema. Südantsoojendav.