Põrutan mitteajaloolise Mulklandi pealinna. Kaasa võtan ahvikese ja vihmavarju. Vihmavarjuaktsioon. Ma ei kujuta küll ette, kus homme kell 12 viibin (arvatavasti bussis), aga vihmasirmi ma avan.
Volbripidustustest osa ei võta, aga teistele soovin head volberfestimist.

Otium reficit vires.
Kui ainult lastaks puhata.

Need testid lähevad ka üha veidramaks.

You Are Thong Panties!

Lusty, and a little slutty.

You turn heads everywhere!



Milline aluspüks sina oled?

What Name Should You Have? by Lauren

Sellepärast ma siis ennast ebamugavalt tunnengi! Mul on vale nimi.

Õndsad on vaimust vaesed.
Täna puutusin kokku täielike friikidega. Pidin kuulama nende valitud nõmedat muusikat (õnneks tean nüüd täiesti kindlalt, et ma ei jää mitte millestki ilma, kui Grease'i vaatama ei lähe). Pidin taluma tudengite lapsikust. Kurvastusega tuleb Berkiga nõustuda, et ülikoolist on saanud lasteaia käepikendus. Kurb ei ole mitte see, et ma temaga nõustun, vaid fakt, et Tartu ülikoolis tudeerivad ajukääbikud (mitteasjaosalistel palun end mitte puudutatuna tunda).

Unustasin ennast lugema. Väga aktuaalne on Vilhelm Moberg. Loen edasi.

Milline avastus! Tšehhov on kirjutanud kõige muu kõrval ka teose "Siilide kunstlik aretamine - juhatusi põllupidajatele".

ROCK!

“Heitkem põgus pilk eesti naise ajaloole. See on läbi aegade olnud kõva tegija, sukavarda veeretaja ja leemekulbi liigutaja, aga ka iseteadlik olend, kes julgelt astus vastu kirjanik Eduard Vildele, kui viimasel jätkus jultumust võrrelda eesti naise nina kartuliga. Hella Wuolijoe kirjeldatud tsentnerised Helme kandi emandad, võtmekimbud vööl, said Täielise Eesti Wabariigi aegadel soontesse sinivere, võtsid 50 kilo maha, riputasid “värvid üle tissi” ja lasksid meeskorporante salakesi tagauksest oma üürikorteritesse, kus seinal rippus “Surnute saar”.”

Twelve points, Maimu Berg! Douze points, Maimu Berg!
Hm, kui mina peaksin 50 kilo alla võtma, siis ei jääkski must midagi järele. Kuigi tean mõningaid mulgiprouasid (köh-köh, Helme), kellel 50 kilogrammi kadu ei tooks välimuses esile mingeid muutusi.
Muie mu näolt ei kao ega kao...

Käisin lemmikkaubakeskuses ostlemas. Kurvastusega märkasin, et teepoeke sealt kuhugi kadunud. Cipollino & Old Shatterhand (sorry, alul meenus Winnetou sõber) Oldback, kuhu äri panite?

Hinnad tõusevad. Banaanid hakkavad maksma 22 krooni kilogramm.
Aga kuidas banaani hind tegelikkuses jaguneb?

11,5 % kasvataja (tootja) osa
26,1 % pakkimine, transport sadamasse, laadimine, tollimaks, eksportija brutotulu
11,5 % veokulud ja kindlustus
19,0 % järelküpsetaja osa
31,9 % jaemüügi osa
Ehk siis 88,5 % banaani hinnast moodustavad välisettevõtted. Arvutuste järgi peaks tootja kilo banaanide pealt teenima tervelt 2.53. Ülejäänud summa omandavad ärimehed. Mulle tundub, et Musa kasvatajad lasevad endal lihtlabaselt naha üle kõrvade tõmmata. Ja banaaninälgas mina ja minu kaasmaalased peavad end pügada laskma.

Huvitav, kas homme midagi toimub ka või?

23. APRILL

RAAMATU JA ROOSI PÄEV

1930. aastatel tuli ühele Barcelona raamatukaupmehele romantiline idee, mille abil suurendada raamatumüüki ja parandada kirjanduse tundmist: Kataloonia kaitsepühaku Püha Jüri päeval hakati tähistama raamatu ja roosi päeva, mil mees kingib naisele roosi ja naine mehele raamatu. Raamatu ja roosi päev ehk The World Book Day osutus suurepäraseks ideeks ja tänapäeval tähistatakse seda kõikjal maailmas.
1995. aastal kuulutas UNESCO kataloonia raamatu ja roosi päeva rahvusvaheliseks raamatu ja autoriõiguste päevaks, sest raamat on väärt päeva, mil teda austatakse kui vabaduse, ühtekuuluvustunde ja rahu sümbolit. 23. aprill osutus sobilikuks päevaks ka kirjandusajaloo seisukohalt. See on Miguel Cervantes de Saavedra ja William Shakespeare surmapäev ning Halldor Kiljan Laxnessi ja Vladimir Nabokovi sünnipäev.
Idee sünnikodus Kataloonias on Püha Jüri päev pühendatud täielikult raamatutele ja roosidele. Barcelona tänavad täituvad juba varahommikul raamatu- ja roosikioskitest, karnevalirongkäik liigub mööda tänavaid, esitletakse uusi raamatuid ja kirjanikud kohtuvad lugejatega.
Mõnel pool siiski tähistatakse raamatu ja roosi päeva muul ajal kui aprillis. Suurbrittannias ja Iirimaal on selleks 6. märts.
Eestis on raamatu ja roosi päeva tähistatud alates 1998. aastat, mil Soome Instituudi Tartu osakond korraldas raamatu- ja roosimüügi TÜ raamatukogus ning ettekandekoosoleku Kirjanduse majas, 1999. aasta raamatu ja roosi päeval korraldas Soome Instituut TÜ raamatukogus seminari "Raamat meie argipäevas", kus muuhulgas esines praegune soome kultuuriminister Kaarina Dromberg. Eesti Raamatu Aasta algas raamatu ja roosi päeval, 23. aprillil 2000 ja lõppes 23.04.2001. Eesti Kirjastuste Liit ja Eesti Raamatukaubastajate Liit on välja andnud raamatu ja roosi päeva järjehoidja.

Keeleminutid. Muhedik = smoothie. Ehk siis vanadele inimestele jäätise-, jogurti-, piimakokteil (muhedik on näiteks ka Aura õunajook väikese piimaga).
"Kuule, sega mulle üks muhedik!" Ei kõla tobedalt või?

Päevaleht: Aborigeenid panid Austraalia peaministrile needuse

Austraalia pärismaalased panid teisipäeval sealsele peaministrile John Howardile musta needuse, protestimaks valitsuse otsuse vastu saata aborigeenide komisjon laiali.
Aborigeenid panid peaministrile needuse selliselt, et osutasid tema pihta kängurukondiga. See peaks uskumuse kohaselt tooma neetule halba õnne ning nende hinnangul on must maagia piisav, et tuua surma.

Püha taevas! Kängurukondiga!

Seda mul just oligi vaja! Paganate hierarhia tabelina. Sama hästi võiks olla tegemist liigitusega, mida saaksid oma töös rakendada Raja tänava spetsialistid. Näiteks People who think they're aliens. Kindlasti oleks hulluarstidel väga põnev selliste inimestega tegeleda.

"Tee ridu, sõber! Rida on raha. Rida on leib."

Saingi endale troopilise haiguse. Avaldub see vana hobuse moodi köhimises, anafülaksias (tolm!) ja dengue palavikus (loodetavasti on mul klassikaline dengue ehk seitsmendapäevitine palavik, mitte hemorraagiline).

Alustuseks teatan, et tegelikult ei ole minu alljärgnev postitus saanud mõjutusi ühestki teisest Balti riikide toiduteemalisest blogipostitusest – teistel on lihtsalt samal ajal minuga sarnased tähelepanekud.
Märksõnad: 2,5 liitrit, 9.50, oranž vedelik, meid inn Leedu, ristimärk korgil.
Ostsin mingit odavat, üsna kahtlast apelsinijooki. Asutasin end seda jooma. Ei tea, kas pudelis oli vanake Hottabõtš või oli kuuevarbaliste maagia nii vägev, kuid korki ei suutnud ei mina ega teisedki seltsilised lahti keerata. Ei aidanud ka püha ristimärgi lõikamine korgisse. Kui pudel oli läbi risti peaaegu tühjaks pigistatud, tuli ära ka kork. European guaranted quality?

Muide, ma sain laupäeval oma elu esimese (kui need vanad nõukogudeaegsed kuuskedega vurrid just arvesse ei lähe) spinneri.

Saabusin parajasti Aafrikast. Te pole Aafrikas käind? Ja loomulikult olid mul seljas eskimo rahvariided.
Leili, visake leili!

Aga nüüd lähen ma, nagu korralikule ristiinimesele kombeks, ja teen oma näpud mullaseks.

Sinule kullast südant, osta kord tahtsin ma...


Heart of Gold


What is Your Heart REALLY Made of?
brought to you by Quizilla

Tänased märksõnad: paragrahv 38, mis muutis "Leningradi soomlased" persona non gratadeks (või oleks õigem personae non gratae?), lugu 1937. aastal sündinud Helenast, kes ei tea oma täpset vanust, Neiõkõstõ kostüümikavandid ja Annika Künnapi teosed, mis kohati väga Andy Warholi kunsti meenutasid (nt Tulbid). Selle kõige saab kokku võtta ka ühe sõnaga: ERM.

Ägeš! Neli tankisti ja koer. Mis siis, et poola keeles! Samas olen juba ette skeptiline, kas "vana väärtuslik" ei osutu taasvaatamisel mõttetuseks.

E., tunnista ausalt - Tafenau tuututas ju täna Villu üle?!

Kas keegi teab, milline firma teostab Tartu tänavate harjamist masinatega? Kutsuksin need ajudeta olevused enda juurde liiva pühkima. Akent ka ei tohi enam lahti jätta!

Postimehes ilmus täna järgmine lugu. Kole küll, aga kaks kuud tagasi sain teada, et siinilmas pole miski püha ning tavanditeenuste pakkujad ei löö üldse risti ette. Tegelikult on tegemist hiilgava äriideega, sest surnud inimese peab ju kuhugi "ära panema". Enne omakstele kätteandmist aga tuleks lahkunu lõhki lõigata, temas sonkida ning siis heinapallinööriga kokku tõmmata ehk viisakamalt öeldes lahata. Kui õigel ajal jaole ei saa, siis mõnes Eestimaa paigas küsitakse selle eest 1000 raha. Tõeline Eesti matus algab juba enne matuseid.

Kummitab.
Proovin Taskuteatri tarkust ja panen sõnad kirja.

Every man has a place
In his heart there's a space
And the world can't erase his fantasies
Take a ride in the sky
On our ship fantasise
All your dreams will come true right away

And we will live together
Until the twelfth of never
Our voices will ring forever as one

Every thought is a dream
Rushing by in a stream
Bringing life to your kingdom of doing
Take a ride in the sky
On our ship fantasise
All your dreams will come true miles away

Our voices will ring together
Until the twelfth of never
We all will love together as one

Come to see victory
In a land called fantasy
Loving life a new degree
Bring your mind to everlasting liberty

As one

Come to see victory
In a land called fantasy
Loving life for you and me
To behold to your soul is ecstasy
You will find other kind
That has been in search of you
Many lives have brought you to
Recognise it's your life now in review

As you stay for the play
Fantasy has in store for you
A glowing light will see you through
It's your day shining day
All your dreams come true

As you glide in your stride
With the wind as you fly away
Give a smile from your lips and say
Are you free yes I'm free
And I'm on my way

Earth, Wind & Fire (tervitusi maa alt).
Peaks ikka Jazzkaarele minema.

Põen minataudi.

Gotthold Ephraim Lessing, kuldsuu, on teatriskäimise ilusasti paika pannud: "Peaagu me kõik käime teatris peaaegu alati vaid uudishimust, moe pärast, igavusest, seltskonna tõttu, kirglikust soovist ammuli sui vahtida või ise vahitud saada. Ainult vähesed, ja neid väheseidki on vaid mõned üksikud, käivad seal mingil muul eesmärgil." Mina jah, käin seal kava ostmas ja kohvi joomas.

Kuigi ma ei ole täna Jaapani filmide vaatamise meeleolus, meenusid mulle siiski lisaks isiklikele unenägudele ka "Akira Kurosawa unenäod". Eriti fraas: "Rebased on su peale pahased. Mine vabanda nende ees!" Rebased elavad teatavasti vikerkaare juures.

Täna sukapoes viibides pidasin endaga sisemist võitlust, et ma ometi ei haaraks kaasa mannekeeni jalga ning ei põgeneks sündmuskohalt, kus sündmust õigupoolest ei toimunudki.

Andrus Lipandi (muide, varasem suitsetaja loomulikult paavstist paavstim) andmetel saetakse iga kahe nädala järel ühe suitsetaja tarbeks maha üks puu. Hirmuäratav kogus ju.

Ma ei ole India! See, et lehm minu jaoks seast püham on, ei tähenda veel midagi! Kes tahab, võib country quizi ise perra kaeda. Siit.

"Ma olen Pirita kloostri poeg. Ma sündisin varemete peal ja varemete varjus. Meie maja alusmüür oli rajatud Pirita kloostri varemetele."
Nii juhatab sisse Priit Vesilind oma raamatu "Eestlane igas sadamas". Lõpuks ometi jõudis see Varraku Raamatuklubi vahendusel minuni. Tellimisest küll peaaegu kuu möödas, aga ikkagi jõudis.
Ei ole veel jõudnud sellesse tõsisemalt süveneda, kuid fotod ja nende allkirjad toovad silme ette mõnusaid mälestusi. Näiteks veeautomaadid. Minu kandis olid need kollased, üks pealinlane mäletab neid aga hallidena.
Hindu enam ei mäleta. Tavaline gaseeritud vesi maksis vist kolm kopikat, magusam märjuke viis?
Kujutan ka ette, kuidas Ida-Saksa piirivalvur ilmub ettevaatlikult välja, et jälgida Lääne-Saksa suvitajaid, kui nood pöörduvad tagasi Lääne- ja Ida-Saksamaad eraldava raudse eesriide kõige põhjapoolsema punkti juurest.
Hakkan nüüd lugema ja meenutama. Olen omamoodi õnnelik inimene, et ka neist aegadest midagi tean.
Ja tegelikult meeldiks mullegi olla kloostri varemetel sündinud...

Eile käisin hääletamas. Ühe Eesti piirkonna autojuhid on väga meeldivad - lehvitavad ja naeratavad sõbralikult. Aga peale ei võta.
Samas ei mõjunud kolm tundi värske õhu käes viibimist ka halvasti. Uni tuli kosutav, unenäod olid sürrid. Pisidetailidesse ei lasku, aga: suri ära Mart Sander. Ja üllatusunenägu oli see, et "Tii" ei pääsenud Eurovisiooni lõppkontserdile. Tõeliselt kosutavad unenäod.
Head II ülestõusmist (kuigi ma ei saa aru, miks nii kaua üles peab tõusma)!

Kondasin õues.
Ühe eramaja hoovis tantsis umbes 4-aastane tüdruk torutantsu - hoidis välistrepi torust kinni ja tantsis ümber selle.
Edasi märkasin kahte ühesugust eramaja, kuid sissekäigud olid peegelpildis. Avastasin, et on olemas paremakäeliste korterid-majad ja vasakukäeliste korterid-majad. Ise elan paremakäelises korteris. Vastaskorter on aga vasakukäeline.
Tagasi tulles tantsis 4-aastane tüdruk ikka veel torutantsu. Staažikas torutantsija.

Minge õue jalutama, kui teil midagi targemat teha ei ole!
Avastasin, et jalutamine tolmuses Tartus võrdub ujumisega soolases merevees. Mõlemal juhul muutuvad minu juuksed kammitamatuks (oh mis kole sõna). Nüüd ei jää midagi muud üle, kui käärid sisse ja hüvasti unistus näkijuustest... Enne veel aga keeran Palette Dark Cherryt pähe ning loodan näha, kuidas paistan lillapäisena.

Millest siis alustada? Võibolla sellest, et ei ole täna minu päev. Nagu viimasel ajal ei ole tegelikult ükski päev seda olnud. Hetkel käivast neljapäevast saan veel aru. Ei ole ju normaalne ärgata 6.30 selle peale, et ülemised naabrid karjuvad teineteise peale. Vene keeles. Huvitav, mida nad seal teevad üldse? Nende last pole ka juba mitu nädalat näinud.
Niisiis. Just minu kõhu kõige näljasemal momendil otsustasin koju sööma kiirustada. Nälgas inimestel teadupärast komme kurjaks muutuda. Tadaa! Tuligi "sobiv" buss. Seisis 10 minutit ühel kohal ja ei suvatsenudki liikuda. Siniste peegelklaasidega päikeseprillidega bussijuht oli täpselt sellist nägu, nagu buss ikkagi liiguks, aga mina loll ei märka seda. Või on Connexil uus poliitika korjata buss võimalikult palju rahvast täis? Lisaks kõigele suutis omastarust cool bussijuht sõita täpselt sellises tempos, et jääks kaheksa minu koduteele jääva valgusfoori punase tule taha. Siinkohal olgu mainitud, et täpselt kaheksa neid valgusfoore koduteel ongi. Arvake ära, kelle kõht muutus üha tühjemaks ja kes üha õelamaks?
Õnneks on lool õnnelik lõpp. Kõht täis ja hea olla.
Seikleks veel linnaliinibussiga. Läheks ostaks omale helerohelise arvutihiire.

Miks panevad inimesed oma majadele plastikaknaid, mis ei käi lahti?

- Kuidas tundub?
- Suurepärane... Sinine.
- Sinine?
- Aga sinine on ju ilus. Sinist toitu võiks üldse rohkem olla.
- See tuli ilmselt nöörist.
- Nöörisupp?

Jumal küll! Võin Bridget Jonesi päevikut lõpmatuseni vaadata. Mr... Tits Pervert! Lugeda on ka mõnus. Nii raamatut kui seda.

Riskin arvuti siiski kinni panna.
Ja vaadake kuud!

Ma oleksin pidanud ikka itimeheks õppima. Looda veel nende pikapatsipoiste peale. Tegin oma kompuutrile kunstlikku hingamist ning ellu ärkas. Kuni järgmise korrani.
Repareerisin veel köögi kardinapuu ära. Üle-eelmisel aastal puuris mitte just eriti kuldsete kätega meesterahvas seina sisse kardinapuu jaoks kaks auku, millest koba tegevuse tõttu lõpuks üks suur auk sai. Puuris esimese augu valesse kohta, ning mõtles, et parandab vea teise auguga. Otse see puu igatahes seista ei suvatsenud. Tänasest on otse. Ja jääbki otse. Ja ühtegi meespersooni ma enam remonttoimetama ei lase. Seda enam, et täna võeti vastu soolise võrdõiguslikkuse seadus. Gender is done for you.
A propos, olen ka grammar god.

It´s a perfect day...
Ärge üritagegi minuga kontakti luua või otsida. Minu arvuti ajas täna sussid püsti. Õhtul tuleb nõid ja vaatab, kas saab needuse pealt ära peletada. Seniks tunnen ennast ürginimesena, kellelt oleks justkui nui või vibu ära võetud. Hea, et telefon veel alles on.

Tänases Pealtnägijas klipp väliseestlane Steven Jürvetsonist. Eestlased ei tea temast just eriti palju, kuigi väga paljud kasutavad tema "leiutist" pea iga päev. Peakski mehikesse sisse logima. Hotmaili-aadressiga.

Täna oli allaandmisepäev. Viisin SELLE raamatu tagasi sinna, kust laenasin. Jubedad värvid! Aga küll ma harjun nendegagi lõpuks. Läbi ei lugenud. Olen endiselt veendunud, et raamat tuleb õigel ajal ise minu juurde. SELLE jaoks ju siis polnud veel aeg küps. Loomulikult on meel natuke kurb, aga tuleb aeg ning võin lugeda päris enda eksemplari, mitte teiste näpujälgi ja lihasnõrkuse tagajärjel tekkinud kohviloksejälgi täis raamatut. Seniks püüan aga asendustegevust leida.

Kas mulle ainult tundub see nii, või ongi enamus varvassokke triibulised?

Tirsis astus üks umbes neljakümneviiene, veidi "oh-oh-oo" (loe: metsapoole) meesterahvas minu ligi ja küsis, kus pesupulber on. Ma siis juhatasin teda. Lõpetuse märgiks ütles mulle veel, et jäi hiljuti poissmeheks ning ei oska sisseoste sooritada. Huvitav, mis oli selle onkeli endine funktsioon kodus? Või tahtis ta liini ajada?

Suur, tumekollane täiskuu paistab minu aknast sisse.
Sellise kuuga mõtlen alati kahele asjale: huntidele ja Alliksaarele:

Kuu, naerust kollase näoga,
tüdinuna ujumast taevajões,
väänab välja oma tumesinised supelpüksid
ja heidab sidrunipuu võrasse puhkama.
Kuni ta magab, sügavalt nagu loom,
sünnivad väikesed sidrunid
ja krimpsutavad hapult suukesi.
Uudistades üksteist, märkavad nad äkki kuud,
kelle põsed on unenägudest pisut punnis.
"Milline kummaline, milline naljakas sidrun,
ja kui suur!"
ütlevad sidrunijõmpsikad
ja lasevad talle kuklasse nipsu.
/.../

Härmavilja Wok-segu on laiskadele wokkijatele (?) tänuväärne kaup. Vaevalt et keegi lihtkokkaja vabatahtlikult porgandeid ja muud kraami nii peeneks hakkida viitsiks. Maitsestada tuleb ehk saab loomulikult ise. Ja ma ei saa mainimata jätta, et segus on ka bambust. Mõtlen siinkohal Polaarkarule ja tema kummalistele juhtumistele.

Leidsin raamatusõpradele eelinformatsiooni.

14. mai 2004
Balti Raamatumess 2004 Saku Suurhallis

Neljapäeval, 13.mail uksed avatud 10.00 – 18.00
Reedel, 14. mail uksed avatud 10.00 – 18.00
Laupäeval, 15.mail uksed avatud 10.00 – 16.00

2004. aasta raamatumessi ülesanne on anda kõigile soovijaile võimalus tutvuda lähemalt raamatu ja tema sünnilooga. Eesmärk tuua raamatute juurde tagasi tavalugejad, tutvustada neile kirjastusi, pakkuda raamatuid, korraldada kohtumisi kirjanike, kirjastajate ja raamatukunstnikega. Oluline on aidata vältida lugeja kaugenemist kirjasõnast, raamatut kui haridus- ja haritusvõimalust taas ausse tõstes. Seepärast on messilepääs kõigile vaba.
Oluline osa on väikesel lugejal – lastele mõeldes on kavas sisustada eraldi raamatutuba, kus saab kohtuda lemmik raamatukangelastega, joonistada pilte lemmikraamatust, kuulata lastekirjanikke ette lugemas oma raamatuid, osaleda kirjanduslikel viktoriinidel jne.
Eestis korraldatakse aastas palju erinevaid messe, kultuurivaldkond on seni selles osas tagasihoidlik olnud. Raamat on hea kultuurimärk kogu maailmale.

Messil on:
1. Kirjastuste boksid
2. Raamatute kevadmüük
3. Lasteraamatuba
4. Raamatunäitus
5. Baltimaade kaunimate raamatute võistlus
6. Kohtumised kirjanikega
7. Koostöös Briti Nõukoguga – „Performing poets“ – tänapäeva Briti luule esitus koos Eesti luuletajate paremikuga.
8. Virtuaalne ja digitaalne raamat – uue raamatute trükkimise lahenduse esitlus „print on demand“
9. Performance „kuidas sünnib raamat“ – kirjanik kirjutab, toimetaja toimetab jne


Sissepääs TASUTA!

Täna oli palmipuudepüha. Katoliku kirikus (õigeusu omas vist ka) kombeks anda kirikulistele palmilehetükike (hädakorral ajab asja ära ka pajuoks). See palmileht pannakse kodus risti taha ja oodatakse järgmise aasta tuhkapäeva. Siis võetakse kuivanud leht kirikusse ja põletatakse ära. Et tuhka saaks. Tuhkapäev ju. Tõeliselt huvitavad kombed.

Naabritüdruk tormas minu uksest sisse, näost valge ning endast väljas. Käis prügi välja viimas. Valas seda parajasti konteinerisse, kui üks pea sealt ennast välja pistis. Mingi meesterahvas oli konteinerisse hüpanud ja otsis sealt head-paremat. Nüüd segas naabritüdruk teda tema toimetustes. Situatsioon ise oli kindlasti jube. Mina saaksin küll kreepsu. Kohapeal.

Heinvere arvates saab asustatud koht linnaks siis, kui seal on tramm. Kui trammi ei ole, siis tegemist külaga. Seega olen ka mina külaelanik, sest Tartus trammi ei ole.

Nägin täna kirjut liblikat. Oleksin eelistanud näha kollast. Räägitagu mulle kirjust suvest ja ei tea millest veel, kuid tuginedes enda kogemustele, on kollase-liblika-suved alati etemad olnud. Eriti vägev oli oranžide tiivaotstega kollase-liblika-suvi.

My status: Away.
Homseni.

Minu maja on vist ainuke, millel ei lehvi ilusat sini-must-valget. Isegi pleekinud-määrdunud lippu ei ole. Mitte midagi ei ole.

Taustaks mölisevas televiisoris rääkis mingi meesterahvas, et Eesti auklikes teedes on süüdi autod. Et neid on rohkem, kui teede planeerimisel oli. Aga meil on ka asfalteeritud kõnniteed, millel autod ei sõida, kuid mis on sellest hoolimata lagunenud. Kas meil on ka liiga palju inimesi?

Leidsin Kalmu lehelt disaininimese klipi. Tõepoolest, sõna otses mõttes on võimalik leida palju selliseid asju, mida varem pole osanud tähelegi panna. Ma täna proovisin juba inimesi tänaval disainida. Tundub, et teised kõik on seda klippi varemgi näinud, sest miks muidu nad mind jõllitasid. Mina avastasin disaininimese alles nüüd. Aga õnneks ei ole ma ajast nii palju maas, kui naisterahvas, kellega Provokaatoril täna kokku puutuda tuli.

Miks ma unustan õhtuti kogu aeg piima külmkappi panna? Hommikuks on see teadagi milliseks läinud ja kohvi hapupiimaga mina vabatahtlikult ei joo. See on vist veel jubedam kui süüa jogurtit ja juua peale kohvi ning oodata reageerimist. Eh, tuleb jälle mustalt juua.