Probi estote per totam vitam

See on hirmus raske, aga ma vähemalt püüan.

Teatri aastaauhinnad 2013

Vaatasin ma siis teatriauhindade kätteandmise teleülekannet (sest isiklikult mind sinna ei kutsutud) ja vangutan pead. Kuidas on see võimalik, et minu ükski favoriit ei saanud ühtegi auhinda? Mina, kes ma olen aasta jooksul 40 korda teatris käinud ja kellel peaks seega olema mingigi teatrinägemus. Mis siis, et ma pole aasta jooksul kordagi Rakveres käinud ja Draamateatris olen ka vaid lasteetendust näinud. Kuidas saab minu arvamus olla źürii arvamusest nii kaldu?
Ja see taidlus Pärnu Endla teatris oli ka kummaline. Dekoratsioonideks oli kasutatud vist vanu Viisnurga jääke ja edevate meesnäitlejate plejaad ei mõjunud ka tõsiseltvõetavalt. Kus see nali pidi olema? Aga võibolla ma ei peagi pärnakate naljadest - alates põlevate küünalde veoauto kasti valamisest lõpetades ülekaalulise keskealise klounivälimusega eneseimetleja köielkõndimise imiteerimisega põrandal - aru saama.
Hm :(

Manon

Käisin eile "Manoni" balletietendust vaatamas. Oli tõesti väga hea.
Täna sain järjekordselt kinnitust, et Tallinn on väike linn. Nimelt käisid eile ka kaks pilusilma teatris. Nad hakkasid silma, sest sisenesid saali suurte seljakottidega. Täna kohtasin neid turiste juba vanalinnas. Tundsin nad just nende seljakottide järgi ära.

Homo homini homo est

Viimasel ajal tundub mulle, et meie ühiskonnas on toimunud suured muudatused. Mul on kuidagi kummaline tunne, kui traditsioonilises abielus olevad inimesed kahtlevad traditsioonilise abielu õigsuses ja peavad normaalseks ebatraditsioonilisi kooseluvorme. Mulle jääb täiesti arusaamatuks viha perekonda väärtustavate inimeste suhtes. Kelle huvides võideldakse homoabielude eest, kui isegi aastaid homoabielus olevad inimesed ei julge avalikult tunnistada, et nad on tegelikult abielus, salgavad seda ning eelistavad salaja abielus olla? Ma ei saa kummastki minu postituses kirjutatud mõttemalliga abieluliigist aru.

Bloody Mary

Mulle tehti eile ekspromtettepanek minna teatrisse. Kaks tundi enne etenduse algust. Alguses ma ei viitsinud, aga siis ikka vedasin ennast Von Krahli kohale. Kavas oli "Bloody Mary". Ütlen ausalt, et ei teadnud selle tüki kohta midagi ning mul polnud ka aega eriti taustauuringuid teha. Ei tea, kas oleksingi midagi leidnud, sest näidendit mängiti alles kolmandat korda.
Tekst oli väga lahe. Ja näitlejatöö oli ka väga hea. Nii mõnelgi korral pidin häälekalt ahhetama -nähtu oli śokeeriv. Alates telefonidest tomatimahlas (huvitav, kas seda mahla juues midagi mürgist sisse ei võetud?) lõpetades purjus aiapäkapikuga. Tauraite elas rolli sisse ja mõnikord tekkis küsimus, kas see oli ehtne või kuidas nii. Et mismõttes... Igatahes veri ta käsivarrel ja hiljem ka lumivalgel kleidil oli küll päris. Ja ristis arm sealsamas musklil pakkus õhtul veel koduski kõneainest, sest kuidagi absurdne tundus, et seitsmekümnendatel aastatel kasutati rõugete vastu vaktsineerimiseks teise maailmasõjaeelseid meetodeid. Küsimus jäi: miks on Tauraite käsivarrel armid? Ja Tõnis Niinemetsal oli tõepoolest ilus ülikond seljas.
Ehk siis pidin jälle tõdema, et Eesti teater on hetkel väga heal tasemel.
Trolliga koju sõites meenus ühe tuttava kunagine ütlus, kuidas perekond Minajamumees suudame 20 minutiga mängida läbi kõik draamaźanrid. Loodan, et ka publikul oli huvitav.

Laulev ballett

Mul on ikka vahvad kolleegid! Kui mainisin täna, et sel nädalal võtan rahulikumalt, aga järgmisel nädalal lähen Estoniasse "Manoni" vaatama, teatas üks kolleeg rõõmsalt, et tema ühe õpilase isa laulab seal. Kui jäin talle lolli näoga otsa vaatama, küsis ta, mis mul hakkas. Seletasin siis, et see "Manon", mida mina vaatama lähen, on ballett. Ümberringi hakkasid kõik naerma. Nojah, oleksin pidanud vist rääkides täiendama, et see pole "Manon Lescaut".

Liiga palju kultuuri võib tappa

Olen kultuuri tarbimisest väsinud ehk siis olen vist natuke liiale läinud.
Kolmapäeval käisin kinos "Elavaid pilte" vaatamas. Oli ja ei olnud kah. Külmaks ei jätnud, aga suurt vaimustust ka ei tekitanud. Samas, kui kõrvutaksin seda teiste Eesti filmidega, siis oli täitsa hea juba.
Eile vaatasin Theatrumis "Kvaliteetinimest". Et seda vaatamas sattusin, oli puhas juhus. Ja et pileti sain, oli veel suurem juhus - etendus on ju välja müüdud.
No mida ma oskan selle näidendi kohta öelda? Mu kolleeg küsis, kuidas ma saan üldse sellist asja vaatama minna. Et kas see ei ole äkki liiga diletantlik. Ja kui ma eile neid noori VHK endisi ja praegusi õpilasi vaatasin, tundus mulle, et mõnel tegevnäitlejal oleks nii mõndagi õppida ja mul oli ühtäkki ka väga kurb olla. Kadedus. Ja meenus ka aastatetagune Iwona. Siiani meenutan, kui hea esitus oli. Niisiis pole ime, miks kõik piletid on ära müüdud.
Täna käisin jälle kinos. Sidruni ja apelsini armastuslugu vaatamas. <
Loomulikult ei süvenenud ma enne multika vaatamist, mis keeles see on. Ja nii pidingi terve seansi lapsele ette lugema, sest prantsuse ja itaalia keelt tema ei valda. Veel. Kuigi sisu tundus mulle naiivne, nautisin ma muusikat ja justnimelt neid võõrkeeli. Ja näitus, mis hetkel Solarises on, on ka päris hea.

Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma

Käisin eile jälle teatris. R.A.A.A.Mi "Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma" vaatamas. Jällegi paljukiidetud tükk, aga ma käingi ainult paljukiidetud etendusi vaatamas. Mõnikord läheb valikuga mööda ka, aga miks ma peaksin raiskama aega ja raha halbade mälestuste kogumisele. Mälestused on need, mis lõpuks jäävad.
Selle näidendi näol adusin aegajalt midagi tuttavlikku ("Suurest õgimisest" ja "Ird, K"-st näiteks), aga lõppkokkuvõttes oli näidend ikka absurdne. Millist teksti ikka näitlejad tänapäeval pähe peavad ajavad! Ita Ever oma Draamateatris millegi sellisega vist hakkama ei saaks. Fantastiline!
Ja mis seal salata - Margus Prangel meeldib mulle seninähtud näidendite põhjal väga. Juba tema pärast tasub teatrisse minna. Maitseasi, muidugi.
Ja järjekordselt oli mul hea meel, et ma olen sündinud just siis, kui ma sündisin. Aga sellegipoolest: "Me oleme põlvkond, kellega ei ole midagi juhtunud."

O.T.M.Ast 2000 ljööni

Nädala algas ja lõppes teatriskäiguga. Esmaspäeval vaatasin Kuressaare Linnateatri O.T.M.A - t. Siin seal kiidetud tükk. Ootused olid kõrged ja pärast pettumust Irdi näol kartsin teatrisse minna. Mine tea, et äkki pean jälle pettuma. Õnneks ei pidanud. Lõpuks tekitas kogu see lugu minus ängi ja kurbust. Viha, et inimesed võivad sellised olla. Aga olid. Ja kogu see brutaalsus raputas mind. Ilma hea näitlejatööta mul selliseid elamusi tõenöoliselt ei oleks. Rask oli hea ja Laurimaa ka.
Üks asi jäi mulle aga segaseks - miks pidi sõdurit mänginud Peeter Tammearu olema laval villastes sokkides. Unustas kirsad maha?

Tänane päev päädis NUKU esietendust vaadates. Ikka Lennusadamas ja ikka "2000 ljööd vee all". Oli väga värskendav. NUKU oma headuses. Iga teater võiks olla õnnelik, kui saaks Lennusadamas midagi korraldada.
Ning tore oli üle pika aja näha ning paar sõna vahetada inimesega, kes on elu mõjutamisel suurt rolli mänginud.

Täna hommikul oli maa kaetud imepuhta lumega...