Head teed minna!

Ja peagi ongi 2012 läinud. Ei olnudki kõige hullem aasta, kui sellele tagasi vaadata. Ametialaselt tõestasin end, sain uue auto ja reisisin veidi. Vanust tuli juurde ja asjad näivad kohe hoopis teistmoodi. Hetkel olen hõimlase juures 2012. aasta ärasaatmispeol ja avastan inimestes jälle uusi omadusi. Neid, mida varem pole tähele pannud. Seltskonnas viibib üks keskealine tädi, kes oskab iga teles näidatud isiku kohta rääkida mõne loo või siis tunneb ta kedagi, kes hetkel pildis olevat tegelast tunneb. Kõige kohta on tal oma arvamus. Millegipärast on minul kõik arvamused ristivastupidised. Võibolla kiusu pärast, sest kaua sa ikka suudad seda mula kuulata, aga kohati on tunne, et nii loll on ka loll olla. See on tüütav ja pole võimalik enam isegi oma mõtteid kuulata, sest tädi kogu aeg räägib. Mõistsin alles täna, miks selle tädi äiapapa kõnnib kogu aeg juhtmevabade kõrvaklappidega ringi - ta ei soovi oma minia plära kuulata. Igav mul seega eriti ei ole. Ja levi siin ka eriti ei ole. Tele2 (mille klient ma ei ole) pole siin midagi peale hakata. EMT näitab ühte pulka ja aegajalt kaob seegi. Vein ei hakka siin ka üldse pähe. Müstiline paik. Aga las ta siis olla. Las ta siis minna.

Viimasel ajal on kuidagi palju DVDsid soetunud. Enamik neid on Eesti filmid ja enamuse on ostnud mu abikaasa. Ütles, et Eesti filmi juubeliaasta puhul ja tal on seetõttu tekkinud eriline suhestumine Eesti filmidesse. Minu meelest on Eesti kinematograafia näol tegemist uiat-uiat-tegevuse edastamise ja peale ükskõik millise filmi vaatamist tekib alati küsimus, mis see siis nüüd oli. Ehk siis ma ei saa aru, kuidas kommuunikaaslane näeb sitas saia.

Draama minu kodus. Mees meelitas, et ma ole kõige-kõige. Et ma olen õigemast õigem, kõigemast kõigem ja võigemast võigem.

Avastasin uue raadiojaama - Raadio Tallinna. Keda köidab jazz, siis soovitan.

Käisin eile Värskas Vanemuise rokkmuusikali "Peko" vaatamas. Kui uskuda Vanemuise kodulehte, siis oli see sel suvel viimast korda.
Hommikul põrutasin kommuunikaaslasega Tartusse ja sealt sõitsime teatribussiga Värskasse.
Kohapeal suutsime juba arvamust avaldada, et äkki on tegemist üritusega, kus jällegi ühtegi tuttavat ei näe (nagu eelmisel aastal klaasipuhuja etendusel Viljandimaa pärapõrgus - mulle ei meenu isegi selle koha nimi!). Mõnda tuttavat nägu siiski nägime. Küll aga oli see kindlasti suveüritus, kus ma olen näinud kõige vähem eestlasi päikeseprillidega. Vaadates ilma ma muidugi ei imesta ka.
"Peko" oli just nii hea nagu kiidetud. Muusikat oleks võinud muidugi rohkem olla. Kõike muud oli seal küllaga: välku, pauku, nalja, tragöödiat, tuld. Ja kohati olnuks subtiitrid abiks, aga kava aitas suures hädas välja. Ühesõnaga tore avalöök selleaastaste suveetenduste sarjale.
Kuna etendust ei tohtinud mingilgi moel jäädvustada, lisatud siinkohal illustratiivsed materjalid Vanemuise kodulehet. Fotode autor: Alan Proosa

Tagasi kodus. Ilma lapseta on kuidagi kurb olla.
Sõitsin vahelduseks natuke rattaga - Mustamäelt Järvele, mööda Vana-Mustamäe terviserada ja sealt Hiiu uuele terviserajale. Uue terviseraja näol on tegemist ülilaheda ja hea teega. Miks ei võiks olla kõikjal sellised rattateed? Selle asemel tekitab linnavalitsus ühistranspordiradu juurde, püstitab salaja uusi liiklusmärke. Nagu linnaametnik välja ütles, eesmärgiga teha liiklemine autoomanikele võimalikult ebamugavaks, et kasutataks ühistransporti. Septembrist mina enam ühistransporti ei kasuta, sest maksta iga otsa eest euro teeb lõpuks päris viisaka summa. Mõnel päeval võib kuluda lausa 6 eurot. Autoga on odavam. Isegi kesklinnas parkides. Jätkake, seltsimehed linnavalitsejad!

Olen Lõuna-Eestis. Puhkus tööd tehes. Ega eestlane ei oska/suuda tööta elada. Leidsin kartuleid rohides neljase ristikheina. Kummaline, olen üritanud Tallinnas kaks päeva sellist leida, aga pole õnneks läinud. Siin aga kulus vähem kui tund ja leitud ta oligi. Soovisin midagi ja oleksin üliõnnelik, kui see soov täituks. Soovidega tuleb ka ettevaatlik olla. Soovidel on kombeks täituda.
Saatsin lapse laagrisse. Vanasti kuulus laager iga suve juurde. Mina pole elus kordagi üheski laagris käinud. Kui TPL välja arvata, aga see pole see. Olen veidi segaduses - kuidas mimmu hakkama saab. Ikkagi esimest korda nii pikalt - 5 päeva- vanematest lahus.
Aga nagu tavaliselt siin elus asjadega on, siis vanemad pabistavad tihti rohkem kui vaja ja lapsed on asjalikumad kui oodatud. Igatahes helistatud pole. Ju siis on kõik korras.
Võib siis tegelikult puhkust nautida. Jätkuks vaid ilusat ilma.

Midagi on viga.
Ametialaselt läheb kõik hästi - kaitsesin ametialast kõrgemat järku ja sain selle. Olen oma tööga rahul ja mulle tundub, et ka minu tööga ollakse rahul. Ka suvetööga. Kui eelmisel aastal kostus veel aegajalt nurinat, siis sellel aastal kuulen vaid kiitust.
Aga hing ei ole ikka rahul.
Vahepeal ei saanud ma nädalatekaupa magada. Ärkasin öösel 2-3 üles ja enne 4 magama ei jäänud. Õnneks on nüüdseks vist normaalne uni tagasi. Olen saanud vähemalt neljal viimasel ööl magada. Ja näinud kummalisi unenägusid. Näiteks täna nägin ma ühte kunagi varemgi näinud und. Soetasin endale uue elamise, ühe hästi halvas korras, aga laheda korteri. Tegelikult tunnen viimasel ajal, et praegune elukoht on end ammendanud ning vajaksingi uut elukohta. Võibolla see ongi see uus, mida oma ellu kutsuma pean. Võibolla ongi aeg muutusteks. Võibolla ongi praegu see hetk.

Olen juba terve nädala uue auto omanik. Palju õnne mulle!
Umbes kuu tagasi sai mul tõsiselt siiber vana auto jamadest ja peas hammerdas teadmine, et ülevaatus on juulis ning ilma suurema remondita ülevaatuselt läbi ei saaks.
Nii ma katsetasin ühte ja teist, lõpuks otustasin siiski kolmanda auto kasuks.
Meeldiv on asja puhul see, et nii mõnigi sugulane sai jälle lähedasemaks. Vahepeal oli suhtlemises pikem paus tekkinud.
Ma olen seda väärt!

Biitlitest pruuniks

Nädalavahetusel käisin Theatrumis ja Kanutis. Kanuti Gildis Tartu Uue Teatri "Biitleid" vaatamas. Pidin ikka pikalt vaatama, enne kui aru sain, et ühe tuttava asemel mängivad lavastuses kaks tuttavat. Elamus oli vägev. Theatrumis vaatasin "Pruuniks". Kohati oli tekst lõbus, aga mis seal salata - üks näitleja ei oska endiselt näidelda ja teine on lihtsalt ebasümpaatne. Aga nagu ütlesin, nautisin teksti. Olen õppinud hindama näidendite puhul seda, KUIDAS mängitakse, mitte seda KES mängib.

Kristus on ülestõusnud!
Selleaastane paast on läbi. Ütlen ausalt, et mul pole ükski varasem paast nii vaevaline tundunud kui sellel aastal. Seda nii toitumiselt kui vaimselt. Kuigi ma suutsin lihast hoiduda, oli pidevalt millegi järele nälg ja ma ei saagi aru, millest ma puudust tundsin. Ja nii õel pole ma ka ammu olnud. See vist pole vabandus, et minu ümber on ka õelad inimesed. Nii ma siis kahetsen kogu aeg ja palun andeks.
Eile sattusin ma sööma Olde Hansasse. Ma ei taha mõelda, millest ma ilma jäin. Tunnen rõõmu sellest, mida kogesin. Ja muidugi ei suutnud ma loobuda roosipudingust. Legend räägib, et tuleb süüa ära seda magustoitu kaunistava roosi kroonlehed - siis saad õnnelikuks. D. keeldus neid söömast ja nii ma siis neid nätsutasin.
Murdsime seltskonnaga pead, millest see magusroog koosneb. Täna leidsin selle retsepti "Keskaja köögist". Mine tea, äkki katsetan kunagi.
Seltskonnas oli ka minu kunagine tuttav, keda mina ära ei tundnud ja kes mind ka ära ei tundnud. Alles lahku minnes tabas mind selgusehetk. Peab paika, et enda jaoks tähtsaid inimesi näed vähemalt kaks korda elus. Siinkohal lendavad mu mõtted Argentiinasse - Alejandra on inimene, keda tahaksin kindlasti veel korra oma elus näha.
Mis puutub tänasesse päeva ja üldse Vaikse nädala tähtpäevadesse, siis ma ei saa aru, miks uskmatud eestlased mune värvivad. Ülestõusmispühad on liiga usupühad, et sellest mingit komejanti teha. Aga tehakse. Ja see häirib mind.
Aga sellegi poolest: Christus Resurrexit ja rõõmu kõigile südamesse!

Täna suri TÜ õppejõud Jaan Unt. Lugedes kommentaare, mis suurima päevalehe veebilehele kirjutatud on, tahaksin oponeeruda. Ka mina käisin tema loengutes, aga midagi erakordset ma seal ei kogenud. Ma pole kunagi olnud vana-kreeka kirjandusest vaimustatud ja õppida tolleaegseid värsse koos mõõtühikutega pähe ei tekitanud minus mingisugust huvi. Ei tekita siiani. Võibolla pole ma piisavalt filoloog või olen vaimsete huvideta inimene, aga minusse ei jäänud sealt loengutest sügavat jälge. Sellele ma vastu ei vaidle, et tõlkekirjanduses on tänu temale nii mõnigi pärl.
Võibolla mõjutab mu arvamust aga tema abikaasa, kelle loengutes ma ka käisin. Parim oli muidugi tõlkeseminar, milles tudengid tõlkisid võõrkeelest teksti eesti keelde ja Kersti avaldas selle oma nime all.