Ma vaatasin ka eile telekat. Kontsert mulle meeldis. Aga presidendil oli väga kummaline valik. Hm, klassiõde ei olnudki sellel aastal. See-eest oli hunnik igasuguseid korporante. Ja öelda nunnale "proua"...
Täna oli tavaline pühapäev tavaliste pühapäevaste toimingutega. Harjutasin uue DVD-kaameraga salvestamist (vaja lapse põlv ju ikka talletada!) ja lugesin Fanny de Siversi "Paastuaja kirju".
Ma ei taha, et homne päev tuleks. Ma ei taha üldse järgmist nädalat. Õudsad asjad ootavad ees. Kui saaks, jätaks vahele.

Head vabariigi aastapäeva! Kui nõukogude võim kestaks, siis suure tõenäosusega lihtseltsimeestel internetti kodus ei oleks.
Meil käis aastapäeva esimestel tundidel politsei. Õigemini meie uute naabrite juures. Ma vist kirjutasin siin, et meil on detsembrist uued naabrid. Ma ei ole siiani aru saanud, kes kõrvalkorteris elavad või mis suhted seal elutsevatel tegelastel on. Hullem kommuun kui mul omal ajal ühikas.
Ühesõnaga käis öösel seina taga tõeline orgia. Sain minagi sellest osa. Enne korravalvurite saabumist karjus tulevane kosmonaut sealpoolsusest "Hallo kosmos! Hallo kosmos! Hallo kosmos!" Alumistel naabritel sai vist "sünnipäevapeost" küllalt ning kutsusid mundrimehed kohale.
Naabrimees Ott (olgu siinkohal mainitud, et korteriomanikust naabrinaisel on minu tähelepanekute kohaselt kaks meest) nõudis koridoris valjuhäälselt endale trahvi ja kui politsei provokatsioonile ei allunud, kukkus naabreid siunama. Sealhulgas meid, et me olevat imelikud. Võibolla olemegi. Istume kodus, aegajalt käime koolis ja mõnikord ka tööl (kui tööd parajasti on) ning kasvatame last. Ja meie juures ei toimu joomapidusid. Tõepoolest väga imelikud inimesed. Nemad on meie arvates aga normaalsed - lasevad oma umbes aastasel lapsel nii päeval kui öösel tundide kaupa röökida, joomapralletavad mitmekümnekesi selle väikese beebiga ühes korteris. Külalistel on väikesed lapsed ka kaasas, et ikka varakult eeskuju näidata.
Eesti politseile annan ma seekord au, sest nad ei lahkunud enne, kui suurem seltskond kadus. Nii umbes kell kolm sai vaikus majja.
Kuna magada ei saanud, vaatasin telekast "The Game"'i. Tahaks endale sellist sünnipäevakingitust, kuigi ega mu elul ka praegu eriti midagi viga ei ole.
Praegu on aga väga "siil udus" tunne.
Head vabariigi aastapäeva!

Vahepeal on juhtunud nii mõndagi, kuid peamiselt on aeg kulunud ühe väikese juubilari peale. Doris "nullist" on saanud "12 kuuske". Kui muidu aru ei saa, kuidas aeg lippab, siis laste peale vaadates saab sellest liigagi hästi aru. Alles ma läksin haiglasse ja mult küsiti, millal minu arvates laps sünnib (mul oli kogu aeg tunne, et 15. veebruaril; ja nagu selgus, otsustasin ma sellel kuupäeval, millal tablette söön; tegelikult oleks Doris pidanud sündima 9. märtsi paiku). Igatahes sai nädalavahetusel kõvasti pidutsetud. Tõsisemalt isegi kui enda ja kommuunikaaslase sünnipäevadel. Üleslaulmise, küünlaga tordi ja külalistega. Täpselt nii, nagu peab. Ja õnneks enne suurt paastu. Ma eile, tuhkapäeval, vaatasin Selveris, et ega eestlastest keegi vist eriti ei paastu. Eks seda üldiselt üheks ristiks ja vaevaks peetakse. Ise kavatsen küll 40 päeva tagasihoidlikumalt toituda. See tähendab, ma püüan 40 päeva rohkem vaimutoituda. Kui lastakse.

Voilà! MA PIGEM SUREN, KUI KANNATAN IGAVESTI HÄDA
Täna aasta tagasi sai Inno Tähismaa kuulsaks.
Mina jätsin täna Nissan Micraga mõttes hüvasti. Kommuunikaaslane on ikka nii väga auto ostmise vastu. Eks jätkame siis vaeste inimeste elustiili. Sõidame kopsu- ja aidsihaigetega ühes bussis edasi.
Pole just suurem asi nädal.

Nüüdseks olen täiesti kindel, et võileib suudlusega on parem.
Meeleolu on äärmiselt paha. Lihtsalt läheb täna kehvasti. Juba hommikul kukkusin nii õnnetult, et põlv sai tõsiselt viga. Ei maksa villaste sokkidega laminaatparketil ikka eriti karata.
Rahakott on ka täiesti tühi. Kõik raha sai ju Fondifond sajasse paigutatud. Ei tea, kas tegin õigesti? Kahtluseuss ikka närib.
Mis sest nädalast küll niimoodi oodata on?

Praegu on sama külmad ilmad kui kolm aastat ja aasta tagasi. Kuidas ilm kaks aastat tagasi oli, ei mäleta.
Täpselt kolm aastat on möödas, aga ma olen endiselt oma isa peale pahane, et ta kõik otsad lahti jättis.
Aasta tagasi pisteti mind haiglasse. Tänu sellele mäletangi, kui külm ikka oli.
Mingi imelik rahutus on hinges. Tahaks midagi, aga ei tea täpselt, mida. Kondan mööda autosalonge ning otsin uut lemmikut. Et soojem liigelda oleks. Kommuunikaaslane on aga autoostule kategooriliselt vastu.
Täna on viimane vaba päev. Homsest tuleb jälle koolipinki nühkida. Palju ei ole õnneks jäänud. Üks kirjatöö ja loeng koos seminariga. Ei teagi, mis parem oleks - kas võileib suudlusega või loeng seminariga.

Hämmastav, millise tasemega ikka filme tõlgitakse! Õigem oleks vist öelda, millise tasemetusega. ETVs, kusjuures.
Vaatasin äsja mingit filmi Vietnami sõjast, kus väikesed katoliiklased lugesid Inglitervitust alias Ave Mariat. Ja see palve oli saanud küll uued sõnad: "Tere, Maria! Issand olgu sinuga!" Ja nii edasi vigaselt.
See, et Eesti on valdavalt protestantlik maa, pole lauslolluse puhul vabandatav.

Hämmastav, millise tasemega ikka filme tõlgitakse! Õigem oleks vist öelda, millise tasemetusega. ETVs, kusjuures.
Vaatasin äsja mingit filmi Vietnami sõjast, kus väikesed katoliiklased lugesid Inglitervitust alias Ave Mariat. Ja see palve oli saanud küll uued sõnad: "Tere, Maria! Issand olgu sinuga!" Ja nii edasi vigaselt.
See, et Eesti on valdavalt protestantlik maa, pole lauslolluse puhul vabandatav.

Mul on nüüd uus look, aga see ei ole vist eriti tõsiseltvõetav. Tänaval kõik jõllitavad, nagu oleks mul nägu must.
Eile keeldus ühe ehitustarvetepoe elektriosakonna infotöötaja mulle lampi müümast. Kõigepealt seletas mulle, et minu poolt väljavalitud lamp on kole. Et mida mu sõbrad sellise lambi kohta ütleksid! Valigu ma hoopis üks teine. Ma sain aru küll, et väljavalitud lambi asukoht oli elektripoisile teadmata. Kui ta siis lõpuks õige karbi üles leidis, hakkas seletama, et seda lampi naistele ei müüda. Ja siis tundis muret, kuidas ma selle lambi ikka lakke saan. Kogu selle kemplemise ja lollitamise peale läks kokku aega üle poole tunni. Ma süüdistan selles oma uut välimust. Või õigem oleks öelda riietust. Kas inimesed siis aru ei saa, et kõige tähtsam on selliste krõbedate ilmadega soojus? Et külm ei hakkaks.

Kõik lähevad Tartust ära. Tallinnasse. Head Õnne otsima. Ja kui pensionikka jõuavad, siis tulevad tagasi. Hea, rahulik linn suremiseks.
Mina ei kavatse veel surra, kuigi öö tõi mulle meeletud valud. Loodan, et need olid hingevalud. Mitte näiteks liikuma hakanud tromb.
Igav on. Ega selliste külmade ilmadega pole enam mitte nii väikese lapse emal eriti midagi teha. Õueskäike asendab aknast väljavaadete sooritamine. Pilt, mis sealt avaneb, pole just eriti võrratu. Kui diivanilt vahtida, siis sarnaneb see Poolaga. Üks tobe puu kasvab meil maja ees, kuigi varestele see näib meeldivat.
Lugeda saab ka. Näiteks moodsat muinasjuttu.

Praegu on moes olla haige. Minu tutvusringkonnas hetkel täitsa tervet inimest vist ei olegi. Kõik on tõbised. Ja ega mina siis kehvem olla ei saa! Öösel langetasin palavikku ja tegin alajäsemetele sinepivanni. Olemine läks hetkega ikka tunduvalt paremaks. Tunne, nagu oleksid neerud paistes, aga jäi. Täna õnneks ainult nohutsen. Mul on kogu aeg olnud kahtlus, et viirushaigused levivad ka virtuaalselt. Kõlab hullu jutu moodi küll. Tegelikult sain viiruse kindlasti mõnelt vastutustundetult kodanikult, kes haigena mööda ilma kondas, köhis ja tatistas. Paneks siis haigena vähemalt maski ette, nagu seda teevad jaapanlased. Et näidata üles hoolivust oma kaasmaalaste vastu. Aga ei.
Ega ma ise ka tegelikult suurt parem ei ole. Käisin Mänguasjamuuesumis raamatute esitlusel, täpsemalt "Supersünnipäeva" ja "Õnneliku lapsepõlve". Ja nagu umbes aasta tagasi "Unustatud mänguasjade" ajalgi, nägi Tiia Toomet endiselt portselannuku moodi välja ning aeti endiselt mänguasjalikku lapsepõlvejuttu. Võibolla vaid üks kirjaneitsi (no, mis neitsi ta enam on) pingutas esitluse eel oma Tobiase kutsikate jutuga veidi üle. Vihjeks: kellel on bernhardiin?
Ühesõnaga sai küll raha kulutatud, ent seda ka kokku hoitud. Kokkuhoitud raha eest ostsin pakikanasuppi, kuna olen kuulnud, et kanasupp pidi haiguste vastu hästi mõjuma. Apteeke on sponsoreeritud juba küll. Katsuks nüüd teistmoodi.

Ma sain eile anonüümkirja. See oli pandud minu lapsevankrisse. Tundmatu majaelanik soovis, et ma vankri tema teelt ära koristaksin, kuna ta ei mahu suurte kottidega sellest mööda.
Eks see koridor ole kitsavõitu küll, aga ega see käru nüüd teed nii ära ka ei bloki, et mööda ei mahuks.
On mõnel alles luksusprobleemid! Võiksin ülbelt vastata, et käigu siis väiksemate kottidega, aga ma lihtsalt ei reageeri anonüümkirjadele. No tõepoolest! Sellel isikul on vist igav, et peab sääsest elevandi tegema.

Sama müstiliselt nagu palavik tuli, see ka kadus. Ju siis ikka hambad, sest Doris on hetkel tõeline vinguviiul.

Küünlapäev. Minu jaoks oli tänane päev tõeline küünlapäev. Pepuküünlapäev.
Algas see umbes 5.30, kui tundsin, et lapse pea on kahtlaselt kuum. Esimese kraadimisega sain 38,2. Kella kuuest oli palavik tõusnud juba 39,5 peale. Küünal tagumikku. Kahe tunni pärast oli temperatuur 38,6 ja siis hüppas jälle üle 39. Uus küünal ja niimoodi ööuneni välja. Katsetasin kõikvõimalikke palavikulangetamise nippe, aga erilist kasu neist ei olnud. Näiteks viinasokke. Saatsin kommuunikaaslase hommikul vara isegi poodi viina ostma. Valis seekord marketi, sest teises kodule lähedalasuvas kaupluses oleks ta pidanud müüjalt pudelit küsima. Hommikul vara viina osta - mis mulje see küll jätaks?! Selles mõttes on toiduteadlasel õigus, et viinaga poed on kodule kõige lähemal asuvad poed.
Ja ei saanudki palavikku päris alla. Põhjus võib olla lõikuvates hammastes(eile üks ja täna teine), aga ei pruugi. Päris kole kogemus. Kogu aeg hirm nahas, et äkki tõuseb palavik 40 kraadini ja tuleb haiglasse minna. Ja nagu kombeks, Dorisel juhtuvad sellised asjad alati vastu nädalavahetust.

Keerasin äsja kalendril uue lehe. Aeg lendab ikka meeletu kiirusega. Ja nooremaks ei saa meist keegi, kõigil on kunagi oma aeg minna. Eile läks Kirka. Tänu suurtele õdedele mõjutab ta mu muusikalist maitset veel tänagi. Mul on nimelt ta hittide CD. Kahju tegelikult. Eile läks ka tšehhide Raimond Pauls - Karel Svoboda. Temast ei tea ma küll peaaegu mitte midagi. Kas peaksingi?
Üldiselt oli eile siiski suurepärane päev. Täiesti juhuslikult astusin sisse Annelinna vrplussi ja leidsin nuudlimasina. Minu hing on seda juba väga kaua ihanud, aga kuna tegemist on ikka üsna kalli vidinaga, siis on ost seni tegemata jäänud. Poole hinnaga võis selle aga "muretseda" küll. Müüja veel rääkis masinat sisse pakkides, et keegi oli seda vaadanud ja lubanud õhtul ostma tulla. Mina napsasin selle ära. Süümekad on veidi...
Kõige selle tulemusena otsustasin päeva pastameelselt lõpetada. Tegin oma firmarooga lasanjet. Õnnestus suurepäraselt nagu alati. Või isegi veidi suurepärasemalt. Süües tekkis vahepeal mõte, et võiks Tartusse lasanjeköögi teha. Ei tea, kas turgu oleks?
Ja et ahjusooja ära kasutada, tegin kokaraamat.ee Mia kooki ka. Õnnestus ka suurepäraselt.
Nuudlimasinast on mul aga kõige parem meel.