Terve päeva tegin ettevalmistusi tänaõhtuseks sipelgatõrjeks. Tõstsin mööblit ja asju ümber. Siinkohal meenub mulle ühe tuttava meesterahva arutlus sellest, kuidas naised mängivad nõrgukesi, kuigi tegelikult nad seda ei ole. Et poest toidukotte kandes kukuvad nõrkusest peaaegu pikali. Kodus lükkavad aga iga kuu kappe ühest seinast teise, väiksematest mööblitükkidest rääkimata. Selleks on naistel jõudu küll.
Mina olin tegelikult pärast väga väsinud. Sipelgate kadumise nimel tasus vaev end vast ikka ära. Loodan südamest, et need putukad on jäädavalt lahkunud. Lootus on seda suurem, et tõrjet tehti terves majas. Head teed neil minna!

Igatsen meeletult oma kassi järele.