Tartus. Kodus.
Pühapäeval käisin Löwenruh pargis perepiknikul. Üritusel endal ei olnud väga vigagi, kuigi natuke võiks norida korraldusliku poolega, aga eks tegemist oli esmakordse üritusega ning väikesed segadused seetõttu loomulikud. Tasuta piknikukarpi mulle ei jagunud. Sel lihtsal põhjusel, et ma ei viitsinud järjekorras seista. Läksin kergema vastupanu teed ja ostsin rasvaseid friikartuleid ja sardelli. See-eest sain aga kaks tükki uhkest lõvitordist. Ei tea, miks ma küll kogu aeg söögile mõtlen?!
Oli pillimängu ja kõiksugu muudki taidlust. Ka poliitilist, kuigi üritus oli mõeldud apoliitilisena. Mõnele kohe on see poliitika nii südamelähedane (loe: pähe löönud). Eriti tuus oli leseproua Tuus. Nojah eks isegi sai piisavalt teatrit tehtud.
Eile, st esmaspäeval ei teinud mitte midagi asjalikku. Üle pika aja sõitsin trammiga. Käisin Rahva Raamatus ja Bestselleris. Viimase muusikavalik oli suurepärane. Võibolla on see seda kogu aeg, pole lihtsalt kunagi mahti olnud seal istuda ja kohvetada. Ja siis oligi õhtu. Tegelesin oma karvatuustist kassiga, et talle natukenegi loomamoodi välimust anda. Ma ei saa aru, kuidas võõrad saavad mu kassi kohta kiitvaid sõnu öelda. Tegemist on äärmiselt pulstunud isendiga, kes liikudes puuris punktist A punkti B tihtipeale püksi pissib ning oma loigus kohutavalt haiseb. Ja ikka on ilus! Kas nad siis ei näe või?!