Seoses meeletu õunauputusega otsustasin struudlit küpsetada. Esimest korda elus. Selleks võtsin appi Õunakookide raamatu ning hakkasin sõrmega õpetusel järge ajama. Tundus, et hirmus keeruline valmistusprotsess sellel struudlil.
Mõõtsin mõõteklaasiga jahu ilusasti lauale hunnikusse. Segasin vee, soola ja äädika ja
püüdsin saadud segu valada jahuhunnikusse tehtud süvendisse, aga see ei jäänud sinna pidama, vaid voolas mööda jahumäe külgi lauale. Edasise asjade kulgemist võite ise endale vaimusilmas ette manada. Lõpuks sai sellest kraamist siiski ühes tükis tainas.
Kommuunikaaslasele pakkus kogu protsess hirmus palju nalja. Lubas minu ja enda tulevase kaasa kulinaarseid oskuseid võrrelda. Mina leian aga, et ei ole minu oskustel midagi viga. Eriti peale seda, kui pätsasin oma emalt köögikaalu. Enne tulid küll koogid ja pirukad täpselt nii välja nagu kommuunikaaslase ema kirjeldab enda koogitegemisi: taina valmistamiseni ja koogi ahjupanemiseni on kõik väga kena. Mis ahjust välja tuleb, see enam nii kena ei pruugi olla.
Struudel ise tuli ka välja, kuigi retseptis kirjutatud hapude õunte asemel oleks võinud küll magusamaid võtta. Ja vaniljejäätis oleks ka päris hästi struudli juurde sobinud, aga mul läks meelest seda poest osta.
Kahju, et mul endiselt fotoaparaati ei ole. Taignateost oleks saanud paar lõbusat ülesvõtet.