Tahtsin siia eile ka kirjutada, aga õhtul selgus, et Internetti ei ole. Tühja kah, olingi tegelikult väsinud. Käisin Tallinnas ennast kultuuriliselt harimas. Tartusse seda vist niipea ei jagu. Ja 2005. aasta ka Kultuuriaastaks nimetatud.
Ühesõnaga: "Sõprus". Käisin kinos "Samaaria tüdrukut" vaatamas.

Enne seda ajasin sisse aga ühe burrito, mille päritolu oli minu jaoks huvitav ja käisin Rahvusraamatukogus. Niisama.
Ma ei taha sellest rääkida, milliseid mõtteid see film minu tekitas vaid soovitan hoopis seda filmi kaema minna. Arvustusi võib lugeda siit ja siit.
Hiljem põrutasin bussiga Tartusse tagasi. Terve tee taidles bussis purjakil noormees Igor. Temaga kaasas olnud neiu Margit püüdis teda taltsutada ent andis lõpuks alla. Et sellest mölast pääseda, panin kõrvaklapid pähe ja kuulasin plaati. "Hargihallas, hargihallas," laulis Hedvig Hanson. Seoses selle plaadi kuulamisega tekkis mul küsimus, kas lauljal on õigus pannna plaadile haigena, so nohusena lindistatud pala. Kas see on kuulaja suhtes aus? Aga seda just Hedvig Hanson oma "Tule mu juurde" plaadil on teinud. 3. lugu "Kevadöö" on sisse lauldud nohuga. Tal niikuinii selline nohupärane hääl, aga see pala on kohe eriti nohune.
Lõpuks jõudsin ka koju ning siis selgus, et Internetti pole, aga sellest ma juba rääkisin.