Aktsioon lõng ja vardad.
Kuna ilm läks külmaks tagasi (mäletate seda kampsuni harutamist kevadel), peab lõngast taas kampsun saama. Varem ei sobinud muster. Pure villalõng eeldab, et sellest peaks saama mingi arankampsuni moodi asi. Aga kuna ma olen nii algaja, siis ma rohkem harutan kui loon. Harutatud lõnga on aga jube ebameeldiv kududa. Aga ma ei kurda, sest harjutamine teeb käsitöömeistriks. Minust võib varsti saada koondise Uku vabakutseline liige. Juba praegu on mul luba kodus töötada. Või nagu ütles Ervin: "Minu spetsialiteediks on puulusikate valmistamine. No vahel ma koon ka kampsuneid, labakuid. Aga viimasel ajal ma valmistan ainult kunstnikerdustega esmaabikappe. Ja... ja nii see elu veereb, päev päevalt, üksinduses, kampsunite, labakute ja esmaabikappide keskel.”

Ühe tuttava puhul ei suuda ma kunagi tema täpset sünnikuupäeva meeles pidada. Pikka aega arvasin, et see on 26. oktoober ehk siis täna. Tegelikkuses on aga 28. ehk siis ülehomme. Ja tundub, et ma ei ole ainuke, sest täpselt nädal enne tegelikkust sai ta oma sugulase sugulaselt SMSi palavate õnnesoovidega.

Õhtuti ja öösiti tärkab minus vastupandamatu soov magada. Kirjeldan oma tavapärast uinumisprotseduuri.
Pigistan silmad kinni ja tõmbun kägarasse. Mõtisklen endale südamelähedastel teemadel – näiteks perekonnalegendidest. Varsti olen sunnitud asendit muutma. Sellest hoolimata püüan vastu pidada ja silmi enam mitte lahti teha. Mõtlen, et võib-olla liigutan ma ennast voodis liiga ettevaatlikult, et sisse võtta korraga kõigi liikmete jaoks õige asend. Pööran vihaselt teise külje. Mõtlen: liikumatult lebamine peaks ju üsna kerge olema. Ent mitte alati. Löön hambad padja ülemisse otsa ja pööran end nii, et kogu ülakeha jääb padjale; samal ajal kui parem jalg on voodist väljas peaaegu põrandal, naelutab vasak mind kangena aseme külge.
Nii jäängi magama. Osa jubedast ööst on möödas.

Jõudsin äsja tagasi oma igapühapäevaselt jalutuskäigult linna. Jalutuskäik on see küll tavaliselt nii kaua, kuni bussi ei tule.
Viimasel ajal olen bussides sageli kohanud veterannäitlejat Lembit Eelmäed. On sellel mehel alles lektüür! Kord türgikeelne ajaleht, kord luuletused mulgi murden, kord Pärnu Postimees, mida ta ükskord luges 90-kraadise nurga all. Hea rahulik olemine. Pensionärlik.
Kuna minul tihtilugu ei ole kehtivat sõidupiletit, siis mina küll midagi lugeda ei saaks. Kontrolle tuleb passida.
Mõnikord ikka komposteerin mõne pileti ka või otsin juba mulgustatud piletit põrandalt , kuhu prahitekitamislembesed reisijad neid sageli jätavad. Hajameelsusest rebin pileti väikesteks tükkideks ning põrnitsen mornilt kurrulist jalalauda.

Tirsis on üha naljakam käia. Hiljuti nägin, kuidas Mynthoni pakid hoidsid kassaaparaadis rahatähti kinni. Täna küsis zucchinit tähtsa näoga vaadanud kassatibi: mis puuvili see on.

Käisin öist prügi välja viimas. Järjekordselt hõiskas hing, et minul on korralik metallist turvauks. Alumiste naabrite uksest möödudes tabas mind tavapärane mõte – mis oleks, kui äigaks jalaga. Selleks oleks mitu põhjust. Esiteks lõhnad (kaalikeedu või midagi taolist), teiseks sagedasti möirgavad öölapsed Nele-Liis ja Jassi ning lõpuks – uks näeb väga logu ja hõre välja. Kahtlustan, et koridoris rippuva koleda salli omanik on ka korrus altpoolt.

Ah et jutu mõte mis? Korralike uste taga elavad korralikud inimesed.

Ei lasta minul rahulikult Jelineki raamatut lugeda! Juba mitmendat korda pean lugema lehekülge 44. Mingi seina taga toimub igasuguse arenguta klaveri vägistamine ja see häirib niigi segasesse teksti süvenemast. Nüüd lasen ma talle vastutasuks Joplini Mercedes Benzi. Punn põhjas. Quis est in malo humore, ego aut vos?

Mõtlesin, et sööks midagi. Külmutuskapi ust avades selgus aga kurb tõsiasi, et see on peaaegu tühi. Olemasolevast saaksin valmistada kas küüslauguga hõõrutud muna, küüslauguga hõõrutud porgandit või porgandiga hõõrutud muna. Mida eelistada?

Nägin täna ühte valget koera. Teate küll, siuke lühikeste jalgade, suure pea ja kerega. Nagu pudelihari. Tema kaelakarvadesse oli kleepunud hinnasilt - viinamari, hind 23.30.

Tõsielusari “Baar” kasvatab lolle juurde. Rääkimata sellest, et need õnnetud inimesed ei kuule-näe mitme kuu kestel, mis maailmas toimub, ei kuule-näe seda ka neid vahtivad televaatajad. Eesti parim uudistesaade “Aktuaalne Kaamera” on kuudeks kaotanud vähemalt 12 harimist vajavat silmapaari; rääkimata neist kümnetest tuhandetest baarisõpradest, kes nüüd saavad parimal juhul oma teadmisi ammutada saastauudistunnist “Reporter”.

Ostsin Sääse poest pudeli punast Itaalia veini, mis osutus täielikuks solgiks. Peab ikka paika küll, et Itaalia veinid on nagu itaallased ise: ettearvamatud. Õhtulehte tuleb ka ikka aegajalt lugeda.

Vaatan parajasti Terevisiooni ja minuni jõuavad vanad uudised. 26. aprillil asutati Eesti Jazziliit. Nojah. Aga iseenesest tore ettevõtmine neil. Ja üldsegi mitte kallis.

Viimase aja teemaks number üks on ühiskondlikud käimlad, prilllauad ja kõik muu sellega seonduv.
Eile pissitas üks noor ema oma pojukest ühes Tartu kaubanduskeskuses: "Nüüd lähme suure poti peale pissile. Vaata! Oi kui suur pott!" Hilisemast vestlusest teise noore emaga tuli küll välja, et poiss pissis potist mööda ja ikka otse oma püksi...

Vanemuise väikese maja d-kemmerg kinnitab jätkuvalt, et see on puuduliku läbilaskevõimega. Kindlatest allikatest kuuldud andmete põhjal on meeste olukord samas hoones parem: kaks kabiini + kaks alla-arssina-meeste pissuaari. Võiks ju öelda, et diskrimineerimine, aga Martin kirjutas jalkafoorumi tarkpeade teemas, et "kui mehed peavad potikanne koos prill-lauaga alati alla laskma, siis miks võivad naised alati kaane pealt lahti jätta (prill-laud muidugi allalastud asendis)? MÜSTIKA. Ootan vastuseid." Ja veidi hiljem temalt veel: "Jätkates varem alustatud WC-teemat, siis miks nimetatakse prilllauda prilllauaks? Prillidel on ju teatavasti kaks läbipaistvat osa. Prilllaual ainult üks. Kas õigem poleks siis monokkellaud?"

Minu tutvusringkonnas ei istu keegi avalikes tualettides prilllauale. Kui seda keegi ei tee, siis on need järelikult puhtad.
Ja osadel inimestel on komme visata paberinutsakas enne toiminguid potti. Et sealt midagi üles ei pritsiks.
Oh, ja siis need värsid á la Ära istu kaua siin, see ei ole limusiin...

Ja juhtus see, mis juhtuma pidi. Elfriede Jelinek sai Nobeli kirjanduspreemia. Olen raamatukogust juba väga pikaks ajaks paar Jelineki laenanud. "Armukesi" olen alustanud umbes viis korda. Kahekümnendast leheküljest kaugemale ei ole jõudnud. Äkki peaks hoopis "Klaverimängija(nna)t" lugema? TV3 ristis teose muidugi "Klaveriõpetajaks".

Oli asja autorooli. Minu eellane pidi ikka üks Narcissos olema, sest tahavaatepeeglist ei näinud mina peale iseenda küll mitte midagi.

Pesukorvi on kogunenud hunnik musti sokke, millest tahaks lipse keerata. Lisaks on mul 25 üleliigset senti. Kas kellelgi oleks mulle müüa Friedolini aparaati? Võib olla pisut pruugitud.
Taome mõõgad atradeks, seome sokid lipsudeks!

Pugisin purgeenseid ploome.