Ainsad

Meil on ainsad silmad...

Kuradi külm on, kuradi-kuradi külm on

Külmaks on läinud. Ime oleks, kui soojemaks läheks!
Ei tea, kas külm on autos õunad ka ära võtnud? Ei ole viitsinud neid tuppa tuua. Juba reedest saadik sõidavad minuga tööle ja töölt tagasi koju.
Avastasin auto põrandalt paki pärmi-lehttainast. Ju see pudenes eile poest tulles kotist välja. Tainale mõjub külm ilm kindlasti hästi.

Küll see inimelukene on kummaline

Lugesin Silvi Vraidi elulooraamatu läbi. Küll see inimese eluke võib ikka kummaliste keerdkäikudega olla. Nii temal,  kui ka ta isal. Uskumatud lood.
Surnuid maetakse suvalisse Karjala metsa. Kuhugi peab ju laiba panema!
Ülikooli ajal elas ta vanainimese juures ühisköögiga korteris. Allüürnikuna. Magas kahest tugitoolist tehtud "voodis". Suure armastuse nimel veetis öid oma kallimaga pööningul või raamatukogus põrandal.
Ja siis sai diivaks. Tõenäoliselt nautis natuke elu ka, kuigi tean, et ka hilisemal ajal oli tal suuri rahaprobleeme.
Lõpp oli väga kurb. Aga kuidagi pidi ju elama! Ma nüüd ei teagi, kas ta oli kange naine või ...
Ja hoolimata sellest, et ta ei ole mitte kunagi mu lemmiklaulja olnud, oli tal väga omapärane ja talle iseloomulik hääl. Mõni laul ikka meeldib ka ta esituses. Ja südames on ikkagi soe tunne. Sai temaga kunagi ühes autos Tallinnast Tartusse sõidetud. Minu ema öökuningannast sai ta endalegi osakese. Ohjah.

Torti sõin.

Reisisaatjad

Mäletate, veel 9 aastat tagasi eksisteerisid Tallinna ühistranspordis sellised tegelased nagu reisisaatjad? Valdavalt hiliskeskealised mammid, kes dikteerisid, kes kuhu istuda võib ja kas üldse istuda võib. Mõnikord ei tohtinud isegi siis istuda, kui vabu pinke oli. Ei ütleks, et sõidu kvaliteet seetõttu paranenud oleks. Siiani tegelikult ei ole, aga mida mina ka tean! Liiga palju väljamaal ühistranspordiga sõitnud.
Aga hea, et minu maksuraha sellise jaburuse peale enam ei kulutata.

Mõrv šokolaadiste muffinitega

Ma pole eriline krimkade austaja. Tegelikult polegi neid eriti lugenud, sest ei tõmba. Kuniks mõned aastad tagasi soovitas Mart Juur lugeda Joanne Fluke'i "Mõrv sidruni-beseekoogiga". Üks tuttav oli seda lugenud ja teine luges parajasti sama autori "Mõrv maasika-vahukooretordiga". Ning kuna tegemist on kulinaarkriminulliga ja sarja keskelt oleks imelik lugemist alustada, alustasin ikka otsast, milleks oli "Mõrv šokolaadiküpsistega".
Lõpetasin äsja viimase eestikeelse raamatuga ning loeksin hea meelega edasigi, aga ei näe erilist mõtet seda võõrkeeles teha.
Oijah, eesti keeles on neid ilmunud seni vaid viis. Kokku on neid 27! Vanaproua on väga produktiivne.
Ma suren enne ära, kui need kõik eesti keelde tõlgitud saavad.

Eesti Pank vs Tänak

Kommuunikaaslane klõpsis närviliselt telekanaleid ning otsis Tänaku rallit.
Tsiteerides Eero Epnerit: "Kõik eestlased vaatavad täna Ott Tänaku sõitu. Välja arvatud need, kes Eesti Pangas ekskursioonil on." Laupäeviti need ju toimuvad... Praegugi käimas üks.

Tänased toimetamised

Tallinn-Lõuna-Eesti-Tallinn.
Teel oli allaaetud rebane. Saba kehast mõned meetrid eemal. Eriliselt kurb ots.
Autol on nüüd talverehvid. Minugipoolest võib lumi maha tulla.
Käisin surnuaias isa ja esivanemate haual. Hingede aeg pole enam kaugel.
Oleksin tahtnud rappa minna, aga aega polnud. Ja sellest on mul kahju.
Tartu oli ka alles. Pallase näitusel käisin. Täna oli ühe euro reede. Pallase 100 vaatasin. Teist korda.
Tagasi Tallinnasse. Liiklus oli ülitihe. Ju siis kõik sõitsid Otepääle suusatama. Mulle aga ei meeldi endiselt pimedas autot juhtida.
Rooma - lahtine linn. Tõlkija on tekste huvitavalt interpreerinud. Bologna või Poola – mis vahet seal on! Ja saksa keelest ei saa ta üldse aru.
Pimedus. Kaks kuud läheb veel pimedamaks, kuigi ma ei saa aru, kuidas on võimalik veel pimedamaks minna.
Väsinud.

Signes, signes, signes

Olen täna sattunud kella vaatama 13:13, 14:14, 15:15 ja 22:22. Keegi tahab mulle midagi öelda, aga ma ei saa aru.
Suvel kohtusin ühe välismaise abielupaariga. Kuidagi tuli minu võõrkeeltekirg jutuks. Sai aadresse vahetatud. Täna saabus neilt täiesti ootamatult pakk viie raamatuga. Ma ei oska kohe enam midagi öelda. Viis raamatut!

Kaks raamatut juures

Ehkki olin väga väsinud ning tuju ei olnud, sundisin end minema.
Alguses oli plaan vaid raamatud osta, ent siis tuli tahtmine juba lõpuni olla ja autorite heietusi kuulata. Loomulikult ma ei kahetse, sest oli väga huvitav.
Isegi Mikkeli kogusse hakkasin positiivsemalt suhtuma. Ma pole eriline portselanvaaside ja -kujude fänn. Aga need lood! Need teevad asja huvitavaks.
Ning siis Anu Allikveega ringkäik Rõude kogu keskel. Teine tera kohe! Pildid hakkasid rääkima. Igaühel oma lugu.
Aga enamat saab lugeda juba raamatutest.

Ahjaa, kui minu töökohal on aeg-ajalt probleem, et inimesed ei osale ühisüritustel, siis näib, et seda tuleb ka ontlikemas kohtades ette. Raamatute kaasautoreid-abilisi oli esitlusel kohal vaid näputäis. Kahju.

Ood trollijuht 344-le

Baltijaam on hirmus koht.
Trollijuhi reaalne oht
reisija, kes tagus ust.
Tühja tal sest graafikust.
Minut siia – minut sinna!
Saaks vaid ruttu ära minna.
Annab gaasi,
trollibaasi
äkki jõuab varem nii.
Bussi lähen,
kodu lähem
kõigest poole võrra siis.
Aknast näen -
troll see läeb,
foorituld veel eirab.

Lilles väljumiseaega
vilgub infotahvel.
Ikka 3-4-4-le.
Viimne juba
ammu vurab
Välja lähistel.

Ootan järgmist
sarvebussi
Nagu neetud.
Pole kuskil.
See jääb hoopis hiljaks.
Lõpuks tuleb.
Istuks maha
ent ei taha.
Istmed jube rokased.

Kaevata ka pole kasu.
Trollijuhil süüd ei lasu
mitte kunagi.
Temal kettad-kellad õiged.
Hoolimata soost...
Ametnik  nii laua tagant
vastaks rida-realt.
"Reisijal on kellad valed.
Üleüldse on ta jobu."

Tropijuhile soovin ilusat õhtu jätku!

"Kõik on väljamõeldav". Loetud

Lugesin selle raamatu läbi. Kindlasti ei ole tegemist kehva raamatuga. Kas just parimaga, ei saa ka öelda, aga kindlasti on see mõtlemapanev. Kohati vägagi. Kuna lugesin seda niisama, ajaviiteks, siis nüüd peaks teist korda paberi ja pliiatsiga lugema ning parimad palad üles kirjutama.
Vaevalt ma kardinaalseid muutusi tegema hakkan, kuigi praegusest elust on kopp ees. Võib-olla pole aeg küps ja ma pole lihtsalt valmis. Võib-olla olen liiga mugav. Või ma poen lihtsalt vabanduste taha, et ma ei saa (loe: tegelikult ei taha). Tegelikult tahaks küll, sest kõik on nüri ja hakkan ise ka nüristuma. Arg olen. Ja see teeb nii kurvaks. Ennast on ikka tore haletseda.

5 aastat hiljem

Vaatasin "5 aastat hiljem" Kaja Kallasega ja see oli psühholoogilisest vaatenurgast väga huvitav saade. Hoolimata sellest, et ma ei saanud päris mitmel korral aru, mida Kaja Kallas öelda tahtis.

Perekonnata

Käisin kinos filmi "Perekonnata" vaatamas. Oli sama südantlõhestav ja rõõmu tekitav nagu raamatki.

Teletupsumaa

Magasin üle pika aja välja. Kosutav on kella 12 magada. 

Ilm oli mõnus. Käisime natuke linnasiseses looduses. Paljassaarele oli nõukogude tuuri raames seltskond purjus sakslasi sattunud. Miilits üritas neile Põltsamaa sinepit pähe määrida.

Koplis käisime. Teletupsumaal. Kes teab, see teab.

Tänasest on meeles vaid hullude kontsentratsioon liikluses ning kolleeg, kelle meelest vastutan ka ürituste eest töökohal pärast tööaja lõppu. Õigemini selle eest, kui palju inimesi kohale saabub. Ürituste korraldamine ei kuulu minu tööülesannete hulka. Ammugi siis nendele reklaami tegemine ning inimeste kohale meelitamine. Miks just mina ette jäin, ei saa aru.
Kogu see krempel ajas lõpuks nii vihaseks. Peaks vist viharavile minema.

Puutapjad

Kaks aastat tagasi. Pime on. Saagu valgus! "Puu on meie maa peal. Saeme puu ära." Saagu valgus!
Kaks aastat hiljem. Akendel paksud kardinad ees. Kas enam ei ole pime? "Känd ei ole enam meie maa peal." Kuidas puu siis oli?
Järeldus: kõrvalmajas elavad nõmedad inimesed.

Kodused ülesanded

Olen Lauri Leesiga absoluutselt kõiges nõus. Tema väljaütlemised ühtivad 100% minu arvamustega. Õpetaja jõuab tõesti neli briljantset tundi päevas anda, viies tund juba kannatab ja kuues on puhas haltuura.
Tahaksin sama suhtumise PRAEGU kanda üle oma lapse kodustele töödele. Ta suudab iga päev õppida briljantselt neljaks õppeaineks, viies on juba kesine ja kuuendaks tunniks on täitsa ligulaskmine – saaks vaid kaelast ära.
Täitsa hale hakkab.

3:0

Kahju. Eesti mängis tegelikult ju väga hästi. Võib-olla tehniliselt liigagi hästi. Sellist inglise jalgpalli. Ent ikkagi ilus mäng oli.

Eesti - Saksamaa

Ma lähen kohe jalkat vaatama. Väga suure tõenäosusega, kuidas eestlased peksa saavad. Loodetavasti ei kirjuta minu Saksamaa tuttavad mulle seekord pärast mängu, et ainus, mida nad mängust mäletavad, on Eesti väravavahi perekonnanimi. Tagurpidi lugedes Stempel (e.k. tempel).

Emmanuelle

Mul kummitab juba pikemat aega see laul. Kuna ma pärit Lõuna-Eestist, jäi teatud põhjustel omal ajal Soome televisioonist "Emmanuelle" nägemata. Kas kellelgi on seda VHSi peal? Teate võib jätta kommentaaridesse.

Mulgi lipu päev

Täna soovitatakse heisata Mulgimaa lipud. Järgmine kord, kui Apja satun, ostan ühe.

FB

Tegin kunagi ammu endale FBkonto, et saaks maakera kuklapoolel asuvate tuttavatega suhelda. Alguses suhtlesingi. Nüüd on suhtlused ära vajunud.
Üksvahe demonstreerisin kõigile, millega tegelen. Nüüd ei tee ka enam seda. Tobe on. Üldse kirjutan FBsse väga harva ja jälgin väga, mida kirjutan. Elu on õpetanud, mida vähem endast rääkida, seda parem. Küll aga heidan aeg-ajalt pilgu peale, mida teised postitavad. Eks see üks nuhkimisvõimalus on. Teisedki nuhivad. Ka minu tagant. Ka inimesed, kellega ma igapäevaselt ei suhtle, aga tean, et olen nende vestlusteema. Tean, et potentsiaalsed ülemused liituvad alluvate kontodega, et seal siis spioneerida. See pole isegi informatsiooni kogumine. See on sulaselge nuhkimine.
Mu meelest on siiski päris huvitav avastada, et ülemus veedab päeva jooksul arvestatava aja sotisaalmeedias ja laigib inimeste postitusi. Mida ma selle avastusega ainult peale hakkama peaksin, ei tea.
Üks asi on siiski FBs tore. "Sul on täna mälestused millele tagasi vaadata" (kirjapilt muutmata).
Näiteks värskendati mu mälu, et täna on kaisukaru kooli või tööle kaasavõtmise päev ja olen mangunud jumalalt küülikut. Täiesti seosetu jutt.
Aga muidu vaatan, et eestlastel läheb hästi. Reisivad palju, ehitavad maju, käivad igal õhtul teatris, kontserdil või muuseumis. Kõige selle kõrval jääb mulje, et kõigil on megasuured palgad ja keegi õieti tööd ei teegi. Jah, FB võib ka masendust tekitada.

Kuldne sügis

Sellel aastal on puud ilusat värvi. Kui päike pilve tagant korraks nina välja pistab, on tõeline värvide pillerkaar. Isegi ähvardavalt hall taevas näib kaunis.
Rääkisin sekretäriga sügisest. Leidis ka, et praegu kohe eriliselt kaunis, aga rääkis ka kolleegidest, kes sajavad tema juurde sisse ja hakkavad ilma üle kaebama. Üks. Siis teine. Ja siis kolmas. Tema tervitab inimesi rõõmsalt ja need valavad ta oma halaga üle. Ja tema peab siis nende negatiivsete võngetega hakkama saama.
Mõtlema pani.
Sekretäri juures on kogu aeg lilleaed. Minul ei kasva isegi kaktused.
Täna oli soe ilm.

Koerajunnide kasulikkus

Koerasita turukonjunktuuril on imperialistliku sõja ajal oma õpetlik tähtsus.
Jaa-jah, koerasita. Ning palume mitte arvata, et me kavatseme labast nalja teha.
Naljategemise objektina tõmbab ülalnimetatud aine väga vähe ligi. Vähenõudlikult jämedad inimesed kasutavad tema nimetust kui sõimusõna, kui tahavad millegi või kellegi vastu oma äärmist põlgust avaldada. Kuid neil pole õigus.
Esimesel pilgul on koerasõnnik asi, mida keegi üldse ei vaja. Selgub, et see pole nii. Selgub, et ta on kellelegi vajalik ja isegi väga.
Kallite ja õrnade nahasortide, eriti seemisnaha ja glassee töötlemisel, pärast seda kui nad on läbi teinud esialgsed ettevalmistavad protsessid, tuleb kasutada tervet rida nõndanimetatud pehmendajaid, mis annavadki neile nahkadele nende kõige väärtuslikumad omadused.
Seemisnaha ja glassee parimaks pehmendajaks on just koerte sõnnik. Selles leidub mikroorganisme, mis eritavad pehmendamiseks vajalikke happeid.
Järelikult on põlastusväärne koerasõnnik majanduslikus suhtes küllaltki hinnaline keemiatehniline saadus. Ja – tuleb juurde lisada  – üsna kallis. Sõnniku kogumine, selle hoidmine müügikaubaks, vedu, pakkimine – kõik see nõuab inimtööjõu rakendamist, kapitali mahutamist, kõik see moodustab saaduse kõrge hinna.
Juba enne sõda oli koersõnniku varumine ja selle hulgimüük koondunud Saksamaale. Saksa filistril on kiindumus kodukoerte pidamise vastu. See massiline kiindumus kasutati baasina ära. Spetsiaalfirmad sõlmisid alatised lepingud koerte omanikega, kes iga nädal andsid ära oma kasvadnike toodangu, mida säilitati kinnistes tsinkkastides. Peale selle olid firmadel terved teatud tõugu koerte kasvandused, kelle sõnnik oma keemiliselt koosseisult sobis kõige paremini seemisnaha ja glassee pehmendamiseks.
Firmad kauplesid aastakümneid metoodiliselt oma kaubaga. Nad eksportisid seda ja õige ulatuslikult. Vanad parkalid kinnitavad: vene tehased olevat Saksamaalt tellinnud regulaarselt koerasõnnikut. See saabus väga soliidses taaras, ilusates, väikestes, hermeetiliselt suletud paakides – midagi konservipurkide taolist...
Kuid mis rääkida vene tehastest! Ka prantslased importisid Saksamaalt pidevalt koerasõnnikut.
Ja kui algas ja saavutas täie hoo maailmasõda – toimus kõige tähelepanuväärsem asi.
Prantsuse armee, eriti lennuvägi, vajas otse kisendavalt seemisnahka ja glasseed suurtes kogustes. Et aga seemisnahka ja glasseed valmistada, oli otse kisendavalt vaja mainitud koeratoodangut.
Sõja ajal surid paljud Saksamaa koerad või söödi need ära ja sakslased olid sunnitud koerasitta järele tegema. Segu, millest kolm neljandikku moodustasid rasvased saviliigid, mineraalõlid ja lubi... Kas pole solvav, kas pole naeruväärne?!
Kassiomanikuna tekib mul küsimus, kas kassi junne ei saa sarnastel eesmärkidel kasutada.
Ühtlasi mõistan nüüd, miks Tallinna linnavalitsus kõikjale koerajulkade kogumispunkte püstitab. Äri käib endiselt. Peened mängud.
Ja kõige lõpuks meenus mulle Epp Petrone lugu oma lapsest, kes mängis mängu "Situ ja peida". Junnid olid diivanipatjade vahel või midagi sellist.

Hollandi Poola maasikad

Hüppasin pärast tööd turult läbi. Kell oli palju ja müüjaid praktiliselt polnudki. Mingis hulluse hoos ostsin ka natuke maasikaid. Pidavat olema Poola omad, aga müüja ütles saladuskatte all, et hoopis Hollandi omad on. Pakkus mingeid teisi ka, aga nendest jäi keemiline kiht suhu.
Ei ole turul suvega võrreldes midagi muutunud.

Mulle ei meeldi inimesed

Mulle ei meeldi vist inimesed. Parema meelega elaksin Turbuneemes kuuse ja männi lähedal. Mehe, lapse ja kassiga. Õnnetuseks ei võimalda mu töö iseloom kaugtöötamist näiteks arvutiga. Et midagi muud teha, selleks olen liiga mugav, laisk või arg.
Nii ei jää mul muud üle, kui kannatada keskealisi naisterahvaid, kes ei ole võimelised tanklaautomaadis tankimise eest tasuma, vaid lähevad tanklahoonesse kaardiga maksma. Avastavad siis aga, et on unustanud pini või kaardil pole raha. Jant kestab 5 minutit. Kõrvalkassa ei tööta. Ega ma ei peaks seal järjekorras seisma, kui oleksin normaalne ema, kes jõuab hommikul putru keeta, mahla pressida ja patse punuda. Ei. Selline elu mulle ei sobi. Mõtlen õudusega, millal ise selliseks muutun. Esimesed ilmingud on juba olemas. Kui imestasin aastaid tagasi Kommuunikaaslase tädipoja abikaasa sõidumaneeride üle, siis suutsin täna ise korduvalt üle äärekivide sõita. Nägemine on paigast totaalselt ära. Naisterahvad muutuvad teatud eas imelikuks. Ausõna.
Või siis imelikud autojuhid. Kihutavad mööda, keeravad ette ja siis aega küll! Mul on hea meel, et mu tööandjad pole mitte kunagi soovinud minuga tööintervjuu raames mööda linna sõita.
Või seisad söögikohas järjekorras ja mingi jorss marsib oma mutiga ette. Kui julged mainida, et seisid ka nagu järjekorras ja härra suvatses oma prouaga ette trügida, pakutakse tabletti. Eesti on paberitega psühhiaatreid täis, nagu näib.
Või kolleegid, kes mitte midagi ei tee ja põhjendavad seda sellega, et on juba tehtud ka. Või kolleegid, kes tahavad midagi, aga ma ei saa aru, mida nad tahavad. Räägivad pika jutu ära, aga ma ei saa mitte midagi aru.
Või koosoleku juhataja, kes ajast kinni ei pea.
Või hambaarst, kes 45 minutit üle aja laseb. Üle minu aja.
Või kaks naabermaja ühistut, mis korraga parklat ehitavad ning mulle parkimisprobleemi tekitavad. Tõesti ei ole autot kuskile panna. Ja autost ma ei loobu ka, kuniks Tallinna ühistransport toimivaks ei muutu. Inimene või inimesed saavad selle eest palka, aga tulemus?!
Või tänavatel karjuvad lapsed.
Või ma ise. Masendav. Mulle ei meeldi vist inimesed.

Härra Kõht vol. 2

Tundub, et Härra Kõhule ei ole isegi praegused ilmad pinkimiseks liiga jahedad. Istub jätkuvalt tuttaval kohal ja rüüpab kesvamärjukest. Ei hooli kellaajast ega taevast langevate sademete kujust ega kogusest. Vaid lühikesed püksid on asendunud pikkadega. Pole jopet ei jakki seljas. Küll maailm vajab parandamist! Tervis vist mitte, muidu lõpetaks ju joomise.

Söö 10

Juba teist korda (huvitav, ma sain sellisest kampaaniast küll alles täna esimest korda puhtjuhuslikult teada!) pakuvad Tallinna restoranid sööki 10 euro eest. Enne sogase vee joomist võiks ju korra veel head toitu ja elu nautida.

Pudel Jordani vett

Mõnikord on selline tunne, et enam ei jaksa või enam ei taha. Mul on kodus pudel Jordani vett, mis olukorra tõenäoliselt lahendaks. Kui seespidiselt tarvitada. Austria-Ungari keisri venna Karl-Ludwigi puhul see igatahes töötas.

Alfred Rõude kunstikogu ja metallist mesilased impotendi unistuse lähistel

Täna tõmbas midagi teisele poole linna.
Käisime Kommuunikaaslasega lõpuks Mikkeli muuseumis Alfred Rõude kogu vaatamas. Väga meeldis. Ei suudagi pikemalt kogetust kirjutada – sõnad on rasked tulema. Eks tema kogust on teoseid KUMU püsiekspositsioonil ka, aga me lihtsalt ei tea seda. Siiski näib enamus Rõude kogust kuskil tagatoas peidus olevat ja nendest taiestest ei tea tavalised inimesed midagi. Kahjuks.
KUMU poes oli täna ülisõbralik müüja. Tassis letile kõik reprod, mille kohta vaid moka otsast kommentaari olime poetanud. Wiiraltit ja Toomas Vinti. Aga Rõudest tal raamatut müüa ei olnud. Kahjuks.
Mimmu oli proovis ja selle lõppemiseni veel aega, otsustasin Kommuunikaaslase metallist mesilasi vaatama viia. Monument oli alles, mesilased ka, kuigi oli jälgi, et neid on tahetud kaasa võtta. Kurb. Inimestele pole ikka miski püha. Kuigi olen memoriaali juures mõned korrad käinud, avastasin alles täna, et "kuuliaukudest" võib näha fotosid. Kes neil on, pole enamuse puhul aimugi, sest nimed puuduvad. Tegijatepoolne viga. Saanuks ka teisiti.
Impotendi unistus oli ka alles. "Jääretk" või mis ta muidu on. Ja, jah. Teame, teame. Eestlased tahtsid selle juurest silda Helsingisse ehitada, aga metrjal sai otsa...
Sadas lumekruupe. Sooja 4-5 kraadi.

R.I.P. Karel Gott

Kuulsin täna läbi une, et Karel Gott suri ära. Isiklikult ei tundnud, lemmiklaulja ei olnud, aga lapsepõlve mõjutas sellegipoolest. Tšehhi ööbik, kes omal ajal siinmailgi tuntud oli. Minule armsaks saanud eelkõige tänu multikale "Biene Maja" ja muinasjutufilmile "Kolm pähklit tuhkatriinule". Toona ju eriti midagi paremat vaadata ei olnud. Ju siis nii kehv ka polnud, sest siiani on meeles.
Aga kahju igatahes.

Rahulik särts

ETV spordireporterid pole suu peale kukkunud. Küll kiitsid Maitsel Uibo sportimist. Veni, vidi, vici. Rahulikult. Särtsuga. Seda tuleb vist mõista siis kui rahuliku särtsuga. Nagu eestlasele kombeks.

Külmetava kunstniku portree

Ei, ma ei ole veel nälga surnud. Nii ruttu ei surekski.
Käisin rahvusraamatukogus VAT Teatris "Külmetava kunstniku portreed" vaatamas. Lihtsalt selle pärast, et mulle meeldib Konrad Mägi. Või ka selle pärast, et elustada mälestusi ülikooli ajal nähtud külmetavast kunstnikust.
Kuna lavastus on 32. Keskkooli näiteringi KOKK produkt, siis nägingi etenduses valdavalt kooliteatrit. Publik oli nooremapoolne, selline klassiekskursantide tüüpi.
Kommuunikaaslasega arutasime, et mõned tüpaažid olid valed või võinuks olla nende asemel teised osatäitjad. Konrad oli liiga pikk. Võib-olla oleks Artjom olnud parem Konrad? Mine tea. Mõned (tegelas)kujud mängisid liiga üle ja see häiris.
Ma tahaksin hirmsasti vinguda, sest lubatud 2.20 asemel (mis ei hõlmanud vist 15-minutilist vaheaega) pidin toolil nihelema 3 tundi. Mulle lihtsalt ei meeldi, kui publiku ajaga vägivaldselt ringi käiakse. Iga minut, mis ajast üle läks, ajas mind närvi. Ma polnud kauemaks jäämisega arvestanud. Tänu sellele läks tükk mu jaoks lohisema. Ühest tantsuetteastest piisanuks. Teisel korral ei olnud enam uudsuse võlu. Ning kas 5 minutit hispaaniakeelset joomingumõla rikastab ikka etendust?
Mu esivanemad pidid mõisnikult ikka väga kõvasti peksa saama. Miks muidu täpsus mulle nii tähtis on?!
Aga ilusaid hetki oli ka. Mart Kivastiku tekst. Muusika. Millal ometi hakatakse kavadesse kirjutama ka etendusel kõlanud muusika andmeid? Täna tekkis mul järjekordselt sama küsimus. Ma ei hakka ju etenduse ajal Shazamis lugusid tuvastama! Pole kindel, et see kõik ära tunnekski. Stseenid muuseumist Mägi loomingu tutvustamisega. Kui sealt aga edasi näideldi, tundus kõik mulle juba üleliigsena. Nagu oleks lõpp maha magatud. Võib-olla olen ma liiga karm, sest tegemist oli siiski ju lapsnäitlejatega. Olen lihtsalt elukutselistega harjunud.
Ühe mõttega etendusest olen aga nõus: KURADI KÜLM ON!