Minust on saamas spordipede. Eile viisin auto parandusse, sest jahutusvedelik lekkis kuskilt vahelt. Mul ei jäänud muud üle, kui rattaga sõita. Ja lõpuks ometi tundsin end seda tehes hästi (kaks kuud ma sellest mõnu ei tundnud, nüüd näed selles aga vahendit enda eesmärgi saavutamisel). Minu tähelepanekute järgi on kaaluprobleemsetel spordilembelistel inimestel kasulik palavaga sporti teha. Tuleks veel end paksult riidesse ka panna, siis oleks tulemus veel parem. Minust ei saa tõenäoliselt kunagi Kate Middletoni kaalukategoorilist, kuigi mõnede kilode kaotamine paha ei teeks. Ülikooli ajal kaalusin kehvadel aegadel 47 kilo ja kole see nüüd küll ei olnud. 43 kilo on aga vist natuke liiga vähe. Kas see Dukani dieet tõesti toimib nii hästi? Mina saavutasin oma kaalu moosidieediga. Alõtsamoosi süües, sest midagi muud polnud süüa ja raha ka ei olnud.
Ise olen mõned päevad vaid jogurti ja vee peal. Õun maitseb ka vahelduseks hästi. Aga nagu ütles minu kolleeg, siis vaid süües end vormi ei aja. Trenni tuleb teha. Veendusin selles nüüd ise ka. Minu programmis on rattasõit ja nordic walking. Varsti võin ka joosta, hetkel põlv ei lase. Rulluiske tahaks ka. Suvel pole probleemi - on aega ja saab tasuta igasuguste tegevustega aega sisustada. Sügisel läheb juba keerulisemaks. Põhiprobleem on AEG. Kust ma leian sportimiseks aja? Hammas sai nüüd verele ja ma pean lahenduse leidma. Praegu naudin aga olukorda, sest enne septembrit ma niikuinii plaane teha ei saa. Siis on töökohtadest järgneva aasta ajagraafiku kohta rohkem infot.
Mees küll juba ütles, et kui nädala sees ei saa, siis tuleb nädalavahetusel teha ja kolmekordselt.
Ma hakkasin jälle enda liigutamist nautima!