Ahviarmastus ärkab taas ellu. On selles süüdi siis Mohni saare külastus (pidi mõjuma loominguliselt)või kummaline suvi, aga tunnen jälle vajadust aegajalt midagi kirjutada. See mõjus mulle tegelikult hästi. See peabki hästi mõjuma, ütleks mulle terapeut, kui mul selline inimene elus olemas oleks. Mul ei ole.
Paus on ka piisavalt pikk olnud. Pole üldse blogindusel silma peal hoidnud. Aegajalt olen põiganud mõne huvitava retsepti otsingutel suvalistele lehtedele, ent lugemas neid pole käinud. Vaid ühte mehe hobikolleegi abikaasa kirjutisi käisin haruharva lugemas. Seda suurem on minu üllatus, et paljud minuaegsed üleaedsed on otsustanud ka pausi pidada. Mõned isegi lõpu teha. Loodan neid mõne aja pärast taas blogitänavas kohata.
Igatahes mina olen nüüd jälle tagasi. Meresoolalõhnaliste juustega. Otse Mohnilt.