Mulle helistati äsja politseist. Polegi ammu helistatud. Küsiti, et kas mul on see ja see auto. Loomulikult käis jutt südame alt läbi, aga siis selgus, et vana asi. Seekord oli uks lahti. Tavaliselt on ikka aken lahti.
Aga aitäh politseile! Kergem on helistada, kui varastatud autot otsida.

Minust on saamas spordipede. Eile viisin auto parandusse, sest jahutusvedelik lekkis kuskilt vahelt. Mul ei jäänud muud üle, kui rattaga sõita. Ja lõpuks ometi tundsin end seda tehes hästi (kaks kuud ma sellest mõnu ei tundnud, nüüd näed selles aga vahendit enda eesmärgi saavutamisel). Minu tähelepanekute järgi on kaaluprobleemsetel spordilembelistel inimestel kasulik palavaga sporti teha. Tuleks veel end paksult riidesse ka panna, siis oleks tulemus veel parem. Minust ei saa tõenäoliselt kunagi Kate Middletoni kaalukategoorilist, kuigi mõnede kilode kaotamine paha ei teeks. Ülikooli ajal kaalusin kehvadel aegadel 47 kilo ja kole see nüüd küll ei olnud. 43 kilo on aga vist natuke liiga vähe. Kas see Dukani dieet tõesti toimib nii hästi? Mina saavutasin oma kaalu moosidieediga. Alõtsamoosi süües, sest midagi muud polnud süüa ja raha ka ei olnud.
Ise olen mõned päevad vaid jogurti ja vee peal. Õun maitseb ka vahelduseks hästi. Aga nagu ütles minu kolleeg, siis vaid süües end vormi ei aja. Trenni tuleb teha. Veendusin selles nüüd ise ka. Minu programmis on rattasõit ja nordic walking. Varsti võin ka joosta, hetkel põlv ei lase. Rulluiske tahaks ka. Suvel pole probleemi - on aega ja saab tasuta igasuguste tegevustega aega sisustada. Sügisel läheb juba keerulisemaks. Põhiprobleem on AEG. Kust ma leian sportimiseks aja? Hammas sai nüüd verele ja ma pean lahenduse leidma. Praegu naudin aga olukorda, sest enne septembrit ma niikuinii plaane teha ei saa. Siis on töökohtadest järgneva aasta ajagraafiku kohta rohkem infot.
Mees küll juba ütles, et kui nädala sees ei saa, siis tuleb nädalavahetusel teha ja kolmekordselt.
Ma hakkasin jälle enda liigutamist nautima!

Vanade inimeste probleemiks pidi olema unetus. Lähevad küll vara magama, ent ärkavad ka ebanormaalselt vara.
Selle kirjelduse põhjal võiksin end ka juba eakaks tituleerida, kui välja jätta vaid fakt, et lähen vara magama. Tavaliselt enne ühte ma magama ei saa, sest loen raamatuid. Uneprobleemid on mul aga täitsa olemas. Täna ärkasin veidi peale 4.
Lisaks veel halliksminevad juuksed. Kisun neid hoogsalt välja, hoolimata juuksuri hoiatusest, et iga äratõmmatud karva asemel tulevad kümme uut.
Nii et vananemismärgid on mul täitsa olemas. Vähemalt enda arust.
Kaasmaalased vist nii ei arva, sest täna kõnetas mind ühistranspordis memmeke: "Lapseke, kas siin müüakse sporditarbeid? Mul oleks keppi vaja."
Mõeldes nüüd oma vanusele ja tõmmates seoseid tekib küll küsimus, millal minu välimus tõsiseltvõetavaks muutub. Vanuse mõttes siis.
Ja unetusega tuleks midagi ette võtta, sest muidu tahan talvel liigselt magada.

Ahviarmastus ärkab taas ellu. On selles süüdi siis Mohni saare külastus (pidi mõjuma loominguliselt)või kummaline suvi, aga tunnen jälle vajadust aegajalt midagi kirjutada. See mõjus mulle tegelikult hästi. See peabki hästi mõjuma, ütleks mulle terapeut, kui mul selline inimene elus olemas oleks. Mul ei ole.
Paus on ka piisavalt pikk olnud. Pole üldse blogindusel silma peal hoidnud. Aegajalt olen põiganud mõne huvitava retsepti otsingutel suvalistele lehtedele, ent lugemas neid pole käinud. Vaid ühte mehe hobikolleegi abikaasa kirjutisi käisin haruharva lugemas. Seda suurem on minu üllatus, et paljud minuaegsed üleaedsed on otsustanud ka pausi pidada. Mõned isegi lõpu teha. Loodan neid mõne aja pärast taas blogitänavas kohata.
Igatahes mina olen nüüd jälle tagasi. Meresoolalõhnaliste juustega. Otse Mohnilt.