Külm on. Igal pool. Käed külmetavad, jalad külmetavad. Kohati tundub, et õues on isegi soojem kui toas. Kogemata jäid kaks akent kaheks päevaks lahti. Ühest oleks õhuvahetuseks täiesti piisanud. Kas nüüd ongi soojaga selleks aastaks ühel pool? Sügis andis muidugi juba ammu endast märke - kuu tagasi lõhnas õhk õunte järgi, mõned nädalad tagasi hakkas ploomide järgi lõhnama. Täna ei mahtunud linnud enam traatidele ära.
Külm on. Mis ma siin hädaldan nagu külmetav kunstnik! Kuum vann aitab kindlasti, tass kummeliteed ka. Ajakirjad-ajalehed ka kaasa ja küll siis soe hakkab. Tervis on ka täiesti korras - kopsud töötavad ja süda on normaalse kujuga.
Siiski võiks kütteperiood juba alata - kõhnadel inimestel pidi külmem olema kui paksudel. Arusaadav, miks mul külm on.

Mul on kõigest siiber. Tingitud on see minu ümber elavatest mökudest. Ausalt, tahaks Eestist ära. Mõtlesin nädalaks Kreekasse sõita, et oma närve puhata. Siis läks pool sellest riigist põlema, nii et sinna pole mõtet vist niipea minna. Tuleb siin külmas edasi tõmmelda.
Kassiliiv, mida praegu kasutame, on üks suur scheisse.

Kaal langeb endiselt. Sellest tulenevalt on praegused riided mulle liiga suured. Vanad riided aga VEEL ei mahu hästi selga. Käin riidepoodides ja enesetunne muutub paremaks. Mitte et sealt midagi eriti osta oleks, aga mulle mahuvad 38 riided jälle selga. Ja Mosaicis lausa 36, vaata et 34 läheb ka peaaegu, aga see on üldse üks imelik pood. Kas see on ülekaalulistele mõeldud või?
Nii et olen viimasel ajal palju aega riidepoodides aega veetnud. Aga isegi mina ei saa järgi oma vanemale õele, kes võikski poodidesse jääda. Käisime eile viis! tundi Lõunakeskuses. Mul hakkas oma ajast lõpuks kahju ja närviliseks muutusin ka. Täpselt nagu mehed, kes peavad oma naisukesi ostlemisel saatma. Kahjuks ei ole mitte kusagil mujal kui Kaubamajas punast nahksohvat, millel oma tuimusega kahekesi istuda ja oodata. Millal ostleja oma uute asjade omandamisega ühele poole on saanud. Asjad võivad osutuda väga tülikaks. Sellest saan ma nüüd aru, kui kolimine on kohe ukse ees.

Võta kark ja hüppa üle asjade. Just selline näeb välja üks tuba minu praegusest elamisest. Alates eilsest, kui magamistoa peaaegu tühjaks tassisime. Huvitaval kombel orienteerun ma asjades aga väga hästi ja siiani olen kõik vajaliku ilma probleemideta üles leidnud. Talun olukorda vaid seetõttu, et see on ajutine. Mõni elab terve elu hunnikutes ja on ka õnnelik. Ühesõnaga - REMONT.
Mulle "meeldib" õudsalt remonti teha. Eriti, kui oled pooleteiseaastase lapsega ihuüksi. Eriti, kui pooleteiseaastane titt röögib kõrval "Kaa'dan!" (mis peaks tähendama vist "kardan"), kui ma parajasti lage pahteldan. Hetk hiljem on ta riidekapis ja matsutab. Sai kah suu valgeks. Pahtliga. Peale joodi tapeedileotusvett. Huvitav, mida kõike mina lapsepõlves kurgust alla lasin? Esimese hooga meenub banaaniliköör, mille ema Moskvast oli toonud ja riidekappi ära peitnud. Mina käisin seda siis seal salaja limpsimas.
Hunnikute kaupa liiva sai söödud, ma oletan. Ja mida kõike veel.
Jah, väikese lapse emal juba igav ei hakka, kuigi ma ei pea laste kasvatamist just kõige huvitavamaks tegevuseks. Olen liiga egoist.

Täna oli üks imelik ja sekeldusterohke päev. Tahtsime Dorisele uut hüüdnime panna. Algselt plaanisime panna Fjuk, kuna ootamatult selgus, et kunagise poliitiku lapse nimi on ka Doris Helena. Keelemänguga muutus nimi Fikiks, aga lõpuks ei läinud hüüdnimeplaan ikkagi läbi. Seda enam, et nägime bussis ühte umbes neljaaastast tüdrukut, kes oli täpselt nagu maksikoer Fjuk. Maksikoer Fjuki vanaisa nägi välja aga nagu vampiir - üleval ja all keskel puudusid tal hambad, ainult kihvad olid.
Siis nägime veel ühte meest, kellel olid jalas püksid embleemiga "Tallinn 80" ning ühte naist, kellel oli Georg Otsa kilekott. Täpselt selline, millega õemees 1990. aastatel Soomest banaane tõi.
Kuna meie lapsukesel täitus eile poolteist aastat, otsustasime talle väikese kingituse teha. Ta sai beebinuku Baby Annabell ja nukuvankri. Kodus vankrit kokku pannes selgus aga, et see roostetab ja värv koorub. Viisime kauba poodi tagasi ja saime raha ka tagasi. Ise-enesest oli kahju, sest tegemist oli väga vinge asjaga. Asenduseks ostsime Kaubamajast lihtsa ja odava nukukäru. Õnneks Doris vist suurt midagi ei mäletanud, sest vankri tagastamise ajal ta magas. Ärgates oli aga tal juba käru. Mõtles võibolla, et nägi vankrit unes. Lapsel oli terveks päevaks tegevus olemas. Varajased emainstinktid või midagi taolist. Ta isegi pahandas beebinukuga, kui too ei istunud korralikult kärus. Täpselt samamoodi nagu mina Dorisega pahandan.
Õhtu hakul võtsin ette tegevuse, mida oli ikka ja jälle edasi lükanud, kuna see tundus mulle raskena. Pahteldasin nimelt ära magamistoa aknapõsed. Uued aknad pandi ette ma ei mäletagi enam millal ja siiani olid põsed viimistlemata. Üritasin vastavat teenust ka aknafirmadelt osta, aga järjekorrad on nädalatepikkused. Nii kaua ei saa ma aga oodata. Hea on, et pahteldasin, sest tulemus sai ülihea. Muidugi mõtlen ma nüüd, et miks ei võinud ma seda juba varem teha.
Kui nüüd kuskilt pappkaste ka veel saaks.

Peaaegu unetu öö jättis oma jälje minu tänasele päevale. Vajutas väsimuse pitseri.
Laps ei teinud ka mu elu kergemaks - ärkas varem kui tavaliselt, jonnis ja kukkus järjekordselt pea ees. Peaks vist ikka mingi aediku või puuri moodi asja soetama ja ta sinna kinni pistma. Saab vähemalt rahulikult aknaid sulgeda ja pea ümberpöördunult vaatama, kuidas laps selle aja jooksul toolile on jõudnud ja valmistub peakat hüppama.
Muidu on elu peaaegu muutusteta. Erandiks on kaalulangus, mis iseenesest on ju väga tore. Nii vähe kaalusin ma viimati kaks aastat tagasi. Või noh mis vähe! Nädalavahetusel käisin emal külas ja koristasime õega riidekappe. Muuhulgas oli palju ka minu hilpe, mida ülikooliajal kandsin. Nüüd võin nende selgapanemisest ainult unistada. Kui need aga isegi mu kondipuketist õele selga ei läinud, tegi see mind ikka mõtlikuks küll. Kannan võrreldes kunagiste aegadega 4 x 5-kilost pesupulbrikotti pidevalt kaasas. Ei usu, et endised mõõtmed veel kunagi saavutan ja pea seda ka elu ja surma küsimuseks, ent kui kaal algab viiega, võin juba rahul olla. Hetkel algab see kuuega. Peaasi on endale piisavalt tegevust leida, et mõtted kogu aeg söögi ümber ei keerleks. Anorektikut minust ei saa, sest ma ei salli pidevat näljatunnet.
Noh ja õe käest sain paraja peapesu ka. Et ma olevat liiga kossakas ja end käest ära lasknud. Käskis mu juustega midagi ette võtta, aga mida sa võtad, kui juuksur mulle jälle ootamatult lapse on saanud. Ja mida kõike muudki ta veel ei käskinud. Kellele ma siis lõppude lõpuks ikka elan?!

Und ei ole. Mingi kuupäevaline kriis või midagi taolist. Palju mõtteid, mis tunglevad peas siia-sinna ja ei mahu ära. Valdavalt on need seotud eelseisva kolimisega. Paneb ohkama - kahetoalisse korterisse võib ikka hämmastavalt palju asju ära mahtuda. Ma olen muidugi selline inimene ka, kes ei raatsi midagi ära visata. Hoian asju käes, veeretan näppude vahel ja siis panen ikka vanale kohale tagasi. Nüüd on vist aga aeg teha süda kõvaks ja mittevajalikud esemed lihtsalt minema loopida. Mu konspektid lähevad kõik seda teed. Terve kapitäis. Kuidas neid nii palju küll tekkis, ei saagi aru. Muidugi ei saa kõike minema ka visata. Näiteks vana elektriõmblusmasinat (täitsa metallist) ja väikest külmutuskappi ei viska ju ära. Kui kellelgi tekkis nende esemete vastu huvi, siis annan odava raha eest ära. Nagu tavatsetakse öelda, kuigi see lause ei sisult korrektne.
Noh ja raamatud. Uues kodus saab nende jaoks olema lausa eraldi tuba. Ma muidugi soetan neid siia juurde, kuigi mõistlikum oleks seda juba Tallinnas teha. Sõbranna kinkis mulle Apollo kinkekaardi, mille tulemusena on vaja kuus Astrid Lindgreni teost ka kaasa võtta. Kinkekaarti oleks tunduvalt lihtsam olnud kolida.

Unetust tekitavaid mõtteid on veelgi. Endine kolleeg, kes lahkus firmast minuga umbes samal ajal teatas, et firma paneb pillid kotti. 10 meeskolleegi koondatakse ja kõik naiskolleegid ka. Naistest eriti kahju ei ole, sest enamus eestlasi olid asendunud venelastega. Selliseid koledaid lugusid vastu ööd kuulda on päris traagiline. Kuigi, kui ma nüüd päris aus olen, ega see eriti tore firma ei olnud ka. No mida tahtagi, kui ülemuse hüüdnimi oli Muffin.

Uni ei taha ikka veel tulla. Kahju, et ma Ameerikamaal ei ela. Seal pidi olema teleprogramm, kus näidatakse haigutavaid inimesi - see pidi und tekitama.

Kui ma hommikul veel mõtlesin, et olen egoist, siis õhtul ma enam nii ei mõtle. Eriti kui järgida Lucille Harperi teooriat, mille kohaselt on egoist inimene, kelle parim omadus on see, et ta ei räägi teistest.
Mulle helistas täna inimene, kellega ma ei taha tegelikult üldse suhelda. Olgu ta siis nii naisveresugulane kui on. Lihtsalt viskab ühel hetkel üle, kui muud juttu ei kuule, et "mulle pakuti siia tööd ja mulle pakuti sinna tööd; ostsime oma poegadele rollerid ja vanemale pojale auto; me müüsime oma majaks ehitatud suvila ja korteri maha; me ostsime Tallinnast välja maja; me ostsime kaks aastat pärast majaks ehitatud suvila müümist maja Tartumaale, jõe kaldale - meil on oma marjapõõsad ja õunapuud ja meil on nüüd PÄRIS OMA SAAR!" Kõige kurvem on muidugi see, et sugulane arvab, et ma olen kade, aga ei ole. Tore, kui kellelgi hästi läheb. Et jälle on otsustatud soetada üks "koht" tavalisest eluasemest võimalikult kaugele, kuhu mees oma armukesi vedada saaks ja elu täiel rinnal nautida. Nõrkushetkedel heliseb taas minu telefon ja minu roll on siis kuulata. Ja ma ei ole kade.

Nii kurb kui see ka ei ole, ma ei ole suutnud siiani Tartus endale sobivat tööd leida. Kommuunikaaslasel oleks ehk võimalus, aga ta on oma Tallinna otsaga vist liiga rahul. Olen täiesti alla andnud. Käisin isegi Tallinnas kortereid vaatamas. Ega suurt midagi vaadata ole - enamus korterid ei vasta minu maitsele ja tingimustele. Ja ega kinnisvaraportaale uskuda ei maksa ka. Nii näiteks nägi üks neljatoaline korter, mida reklaamiti "värskelt remondituks" välja hullem kui minu praegune pooleldi remonditud korter. Teine neljatoaline enam nii kole ei olnud, kuigi ka seal tuleks remonti teha. Ja kõikidel maakleritel oli millegipärast lemmikteema nr. üks - neljatoaline korter, siis saaks teine laps ka toa. Ei ole teist last plaanis. Selle ühegagi palju tegemist.
Tartusse sõites sattusid bussile ette pühapäevaautojuhid. Vene masinate ja kummalise sõidustiiliga. Samas ei saanud nendest vähemalt üks vist eriti paha inimene olla, sest tal oli ilus kutsa autos. Aga vahepeal oli tunne jah, et hüppa või ise bussirooli. Meie riigil on vaja suuremat Tartu-Tallinn maanteed.
Eile käisin Pampersi Väikelaste Arengu Akadeemias. Ma päris ei nõustu nende mõõtmetega, mis seal on, aga lõbus oli ikka. Eriti ülisuur tugitool. Sellise võiks endalegi soetada.
Tänase päeva teema on kukeseened. Kuna mina vist niipea metsa ei saa, siis ostsin neid turult. Kord aastas võiks isegi linnainimene kukeseeni süüa. Või mis?

Postimehe online kommenteerijad on ikka naljahambad küll. Tsiteerin "Iidolit": "Käisin just oma poega soomemaale kooli viimas ja nägin ta toanaabri (mõlemad spordilembesed poisid) seinal Nykäneni autogrammiga postrit. Poiss ütles, et tahaks kangesti oma seinale Värniku oma. Loodame, et asi nii hulluks ei lähe."