Tartus on levimas uus vargusteliik. Üliõpilasorganisatsioonidest kaovad asjad - Raimla hoovist kadus järelhaagis. See leiti küll lõpuks üles. EÜSi hoovist.
Eile lugesin kiriku aialt, et Sakalast varastati viiul.
Minu teada peaksid need organisatsioonid tegelema lipuvargustega ning millegipärast oli mul tunne, et korporatsioonid on nagu pühakojad, kust midagi ei varastata. Ju siis eksisin.

Nüüd tuleb pikem puistamine, aga äkki hakkab kergem.
Vaatasin eile hilisõhtul TV3st "Rohelist miili". Polnud seda varem näinud, aga kuna kriitika filmile oli hea, siis vaatasingi. Niikuinii midagi targemat poleks teha olnud, kuigi annan endale aru, et vaatan viimasel ajal liiga palju telekat. Noh, film käis kah. Pisarad peaaegu tulid (need tulevad viimasel ajal üldse kergesti - tantsupeo kordust vaadates, huilgavaid kiirabiautosid nähes, klaveriõpetaja mehe ja äia surmast teada saades, magavat last vaadates ja mõnikord ilma igasuguse põhjuseta ka). Kui ma just hull ei ole, siis olen väga õnnetu inimene. Nagu üks korralik eestlane olema peabki. Ime kah, kui ei ole, sest ümberringi on ju kõik õnnetud. Kellel tuju hea, sellel tuleb see ära rikkuda. Eriti hästi valdavad seda kunsti pensionärid. Mul on viimasel ajal küll tunne, et nemad oma ninaotast kaugemale ei näe. Kohati tahaks isegi vabandada, et mul laps on, et ma olemas olen ja nende planeedile ära ei mahu. Ekstreemseim näide on minu vastas elutsev prouakene, kes on võtnud pähe, et ma ei pesevat koridori. Tegelikkuses pesen küll, aga ta vist ei ole juhtunud nägema. Kui ei ole juhtunud nägema, järelikult ei pese ikka. Ükspäev kargas ta mulle sõna otseses mõttes kallale ja üritas minu elamisse tungida. Palusin minu ust mitte puutuda ja vastuseks kõlas: " See ei ole sinu uks!" Ma arvan, et mul oli sel hetkel sama totakas nägu peas kui temal hetk hiljem, kui ütlesin, et on ikka minu uks küll (tegelikult on Kommuunikaaslase oma, aga who cares!). Kutsu või politsei. Oeh, see kamm kestab juba üle aasta. Püüan tädikest mõista, sest tal avastati eelmisel aastal rinnavähk ja teda on lisaks lõikumisele kõvasti kiiritatud. Kiiritamine pidi psüühikale halvasti mõjuma ja tundub, et nii see tõepoolest ka on. Tegelikult on mul väga paha hetkel koridoris liigelda, kuna juba nädalaid on seal kellegi kuivanud okse. Koristaksin ära, aga hetkel on naabritädi kord.

********


Täna olin paanikaosakonna juhataja. Kõik oli kena kuni selle hetkeni, kui kirikust väljudes otsustas Doris põse vastu kirikutreppi suruda. Otsaesise ka. Vajus jalapealt. Muhku ei tulnud ja punaseks ka ei läinud, seega ma ei muretsenud eriti. Istus kärus veel poolteist tundi, kuni jäi magama.
Pärast ärkamist algas aga minu jaoks täielik õudus. Laps tegi kaks sammu, istus maha, katsus paremat jalalaba ja karjus meeleheitlikult "ai-ai". Ja nii korduvalt. Helistasin juba Lõivukesele, kes suure tõenäosusega puusajama välistas. Natuke muretsesin veel, traumapunkti ei tahtnud ilmaasjata minna - segan veel arstitädisid rate.ee-s surfamisel.
Mõne aja pärast poleks nagu midagi olnudki - valust ei jälgegi.
Kommuunikaaslane pakkus välja, et ehk nägi laps mõnda lonkavat inimest ja ahvis seda. Nagu jutustas üks nelja lapse isa hiljuti trollis. Tema poeg oleks peaaegu kipsi pandud, kuna jäljendas lombakat naabrimeest.
Mis see siis oli, ei tea. Sama võib küsida ka kolme kraadiklaasi (pardon: termomeetri)kohta, millega igaks juhuks last kraadisin. Üks näitas 38,0, teine 37,4 ja kolmas 35,8. Millist uskuda, millist mitte? Minul näitasid need kõik 36,5.
Oeh, ma olen sellest päevast väsinud. Mida sellelt päevalt oodata oligi, kui suur must kass kolmveerand seitse voodisse hüppas ja üles ajas!

Viimasel ajal on juhtunud minu lugemislauale valdavalt ühe naaberrahva kirjandus. Sisko Istanmäki "Liiga paks, et olla liblikas", siis üks Tuglase tõlgitud raamat ja mõni veel. Ega ma loetust erilises vaimustuses ole. Noh aga mida naaberrahvalt tahtagi - kuula nende keelt ja vaata neile näkku. Ja millised ideed neil veel on! Selle peale on võimelised tõesti ainult soomlased tulema. Meeipissienamkunagiistudes.

Ei juhtu siin elus tõepoolest midagi huvitavat, kui just ise oma elu huvitavaks ei püüa teha. Üksikemadel ei anna aga eriti midagi korraldada. Jah, võib nii öelda küll, et olude sunnil on minust saanud üksikema. Mitteametlikult siiski, kuigi seal suurt vahet vist ei ole.
Minu magamistoa akna taha on kolinud tuvi. Ta on kas väga julge, sest minu kõtitamised teda minema ei aja või on ta väga haige. Kahtlustan viimast. Paranoiline nagu ma olen, ei julge isegi akent lahti teha. Äkki tulevad pisikud sisse.
Löön viimaseid vabu nädalaid surnuks, sest varsti ongi aeg tööle minna. Kohe üldse ei tahaks. Hea meelega istuksin lapsega kodus ja oleksin üksikema. Mulle sobiks rantjee-elu väga hästi. Et ma midagi sellist endale lubada saaksin, peaksin lotovõiduga suurema summa võitma. See oleks aga juba tõeline ime.
Pean vist kähku magama minema, muidu ajavad suured unistused mu meele mustaks.

Jätkub kahe linna vahel sõitmine - üleeile Tallinnasse niigelnaagelnoie Sebe bussiga, eile Tartusse tagasi. Kassi viiendale sünnipäevale.
Päeval tegelen lapsega, öösel loen ja vaatan telekat. Eile juhtusin ETVst "Ussikesi" nägema. Võitlesin lõpuks pisaratega, mida ei teinud aga väikese surnud lapsukese ema. Ei tea, kas ta üldse saigi millestki aru. Isa seevastu näis mingisse kolmandasse maailma langenuna. Väikesel oli ütlemata kurb saatus - takerduda võrevoodile kinnitatud paelasse ja end üles puua. Ohjah, ei tea, kui kaua ma sellele väiksele inglikesele veel mõtlen?
Öösel kell 03.13 ärkasin korraks, kondasin natuke ringi ja proovisin uuesti uinuda. Kuni käis üks õudne pauk. Järgnes valgusemäng taevas, metsik tuul ja tugev vihm. Kohati tundus mulle, et majal on vist katus pealt ära lennanud ja ülemistele naabritele sajab vihm sisse. Vaimusilmas nägin juba, kuidas vesi laest minu elamisse tilkuma hakkab. Ja elekter läks loomulikult ära. Meil siin läheb vool tihti lihtsalt lambist ära. Täna paistab päike nagu öösel poleks midagi olnudki.

Vaikne, võiks öelda et suisa igav elu on vahepeal olnud. Kui välja arvata ainult mõned kummalised sisseostud - Maximast destilleeritud peedid ja Maksimarketist konnakujulised kummikommid, mis maaletoojale on "hapud ussikesed".
Täna saatsin kommuunikaaslase Tallinna bussile. See Taisto bussijuht nägi küll väga Mahmoud Abbasi moodi välja.
Hansapäevad vaatasin üle. Nägin isegi lotja mööda Emajõge sõitmas.
Õhtupoolikul heldis mu süda aga sellest, kui kolmeaastane Itaalia poiss minu last kallistas ja paitas. Hellitatu kohta võib nüüd vist öelda, et ta kõnnib.

Ma ostsin üle-eelmisel laupäeval Prismast "Müümise kunsti" DVD. 39 krooni eest. Odavam ikka kui kinopilet. Täna jõudsin vaatamiseni. Vaatamisjärgsed mõtted on kummalised, aga hea meel on ka. Enda pärast. Ühe tegelase masside hullutamise tekstides tundsin ära raamatu "Teie alateadvuse jõud" sisu. Raamatut lugeda on odavam kui selle mehe loengutel käia. Ja mõju on kindlasti samasugune. Aga kui nõudlust on, miks mitte.
Mis puutub müümisse, siis ise eelistan osta või öelda pakkujale "ei". Tundub kergem.

Ma hakkan varsti päevikut pidama. Päris päevikut. Talletan sellesse juhtumised oma bussi-, trammi- ja trollisõitudest. Nii näiteks kirjutan kindlasti eelmise nädala trolliseigast, kuidas peaaegu alasti, purupurjus või narkouimas venelane kargas trolli ja jooksis karjudes läbi trolli: "Ubju!" Eile olid trollis kolm parukmeest, üks neist automaadiga terrorist. Kutsusid telefonitsi rahvast kokku ja soovitasid enne sms-laenu võtta. Et ikka raha oleks. Kommentaariks veel nii palju, et nad olid liiga purjus, et jala käia, auto juhtimisest rääkimata.
Üleeile Tartust Tallinnasse sõites ütlesin ma millegiprast, et selle bussiga me kohale ei jõua. Enne Koset kooleski buss ära. Ausõna, enne ei olnud bussil midagi viga. Õnneks juhtus sõbralik Mulgireisid mööda sõitma ja korjas meid peale. Doris ajas uues bussis käed ette ja nõudis häälekalt "Opa". Üle vahekäigu vene mehele sülle. Istus seal kuni Tallinnani ilma igasuguse viginata.
Lugusid oleks kui palju.
Hm, eilses Postimehes on minu Pusast pilt. Kassist siis.

Mulle meeldib suvi. Just selline, nagu praegu on. Ei liiga palav, ei liiga külm. Maasikad, värske köögivili, turulkäigud. Need lõhnad! Ja need värvid! Ja siis turult toodud produktidest supi keetmine. Krõmpsuvad porgandid, krudisevad kapsalehed, hernekaunad. Lihtsalt võrratu looduse toodang. Peaksingi rohkem sellist salati-köögiviljakraami sööma. Enda suureks kurbuseks märkasin, et midagi uut oleks selga vaja soetada. Poes on aga nagu ikka - kõik kohad kaupa täis, aga midagi osta ei ole. Või siis ei lähe selga või on ilma õmblusteta, lihtsalt käristatud servadega. No eks nii tuleb odavam "õmmelda". Inimesed on valmis ju moodi ostma. Ainult mitte mina.
Hakkan parem "Prantslannad ei lähe paksuks" lugema. Äkki mõjub.

Niisiis kiiksud:

1. kokkamises
Ma ei suutnud mitte ühtegi kokkamiskiiksu meenutada. Võibolla ehk see, et ma unustan kogu aeg toiduained külmkappi tagasi panna. Ning ma ei keeda magusaid putrusid.
Küll aga meenus rida köögi ja söömisega seonduvaid kiikse. Näiteks ei pista ma kunagi sama lusikat kahte erinevasse moosipurki, olgu tegemist kasvõi sama moosiga (nt. ühe purgi põhjast ja teise algusest). Tegelikult kulub söögivalmistamisel üldse palju lusikaid, nuge ja kahvleid, sest kord kasutatuna rändavad need kraanikaussi.
Ka ei suuda ma vaadata, kuidas inimesed froteekäterätikutesse nõusid kuivatavad. Nõud tuleb ilmtingimata linasesse ja käed kindlasti froteerätti kuivatada.
Ja Saksamaal määrin ma saiakesele kõigepealt võid ja siis moosi. Mõnikord panen juustusaia juustule mett peale. Aga see kehtib tõesti ainult Brötchenite puhul. Eesti saiakestel ei ole sellist mekki. Ja viimasel ajal olen ka Eestis õunamahla gaseeritud veega lahjendanud. Jällegi sakslastelt õpitud kiiks.
Oma müsli söömise harjumustest olen juba varem kirjutanud. Kõigepealt parimad palad ja lõpuks võib ülejääkidest kaerahelbeputru keeta. Sellise käitumise juured ulatuvad juba lasteaeda supisöömise juurde. Ainult et siis sõin alguses ära kõige vastikumad asjad ja lõpetasin kõige paremate paladega.
2. majapidamises
Kuna minu majapidamine on kaootilise iseloomuga, siis on ka kiiksud kaootilised.
3. muu teema
Mul peab magades suur, paks ja raske tekk peal olema. Et oleks ikka tunda. Ja seda aastaringselt. Baikatekiga on uni häiritud.
Mulle üldjuhul ei meeldi, kui raamatute, filmide jms. sisu ette ära räägitakse.
Mulle meeldib aegajalt juuksesalku ümber sõrme keerutada. Nagu ka mu õele (geneetiline probleem?) ja Sal-Sallerile. Pidavat olema loomeinimeste tunnuseks, kuigi mina ennast mingiks loomeinimeseks küll ei pea.
Eks neid kiikse ole veel ja veel ja veel. Kiiksuahelat võib jätkata kes iganes.

Ahja, endale mälestuseks. Doris astus täna iseseisvalt kolm sammu.

Kell on juba palju ja seetõttu ei kirjuta pikalt. Kuigi ainest võiks ju kirjutamiseks olla. Sellest, kuidas pool aastat juba läbi on ja kuidas ma juba sügise lõhna tundsin. Või siis Naabrite eeskujul oma veidrustest. Aga ma lihtsalt ei jaksa, sest uni ründab.
Käisin vahepeal Tallinnas. Pealinnas on küll internetiühendus täitsa olemas, aga kardan, et mõned inimesed ei mõistaks sellist kirjutamist. Vaataksid, et mis kiiks mul see jälle on. Kiikse jagub, aga nendest mõnel teisel korral.
Tantsu- ja laulupeol ei käinud. Polnud plaaniski, sest tõepoolest - nendest üritustest tuleb esinejana osa võtta. Siis on see ÕIGE tunne.
Hoopis loomaaias käisin. Kui seda asja loomaaiaks võib üldse nimetada. Viimati käisin seal 1995. aastal õelastega. Nüüd siis enda omaga. Viimane ei saanud vist eriti millestki aru, kuigi talle näisid loomad väga meeldivat. Eriti kitsed lasteloomaaias, sest neid sai päris oma käega katsuda. Fotokat mul loomulikult kaasas ei olnud.
Aga jah, elamused ei olnud päris need, mida lootsin saada. Millegipärast arvasin, et olukord on aastatega tunduvalt paremaks läinud, aga pole. Ja ma ei mäleta, et toona oleks nõgeseid nii võimsalt puuride ees eksponeeritud. Ühesõnaga pettumus missugune. Wilhelmaga ei maksa isegi võrrelda.
Olengi liiga pikalt lobisema jäänud. Head ööd!