Käin Tallinnas ringi ja inimestel on kivinäod. Olen jõudnud samasse punkti, kus olin 15 aastat tagasi. Ei meeldi mulle see linn, ei meeldi mulle siinsed inimesed. Kui vahepeal suutsin juba peaaegu taluma hakata, siis nüüd jälle ei suuda. Ei ole neis inimestes empaatiat, ei ole neis armastust. Mõne üksiku erandiga, et mõni saaks hetkeks oma egolaksu kätte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar