Kivinäod

 Käin Tallinnas ringi ja inimestel on kivinäod. Olen jõudnud samasse punkti, kus olin 15 aastat tagasi. Ei meeldi mulle see linn, ei meeldi mulle siinsed inimesed. Kui vahepeal suutsin juba peaaegu taluma hakata, siis nüüd jälle ei suuda. Ei ole neis inimestes empaatiat, ei ole neis armastust. Mõne üksiku erandiga, et mõni saaks hetkeks oma egolaksu kätte.

Sa debiilne Bolti Huiota juht

 Ma ei oska seda habemega debiili muudmoodi nimetada. Kas need Bolti "juhid" ei oskagi muud teha, kui tekitada liiklusohtlikke olukordi? Sa siga ei tule minu autot puhtaks rookima, kui äkkpidurduse tagajärjel pool auto sisust ringi lendab. Paned oma laenatud käula valesse kohta parkima ja mis sul kaasliiklejatest.  Loodan, et sul ka sitasti läheb.

Ma ei teinud ju talle midagi

 Täna lõpetas Tädi Tortila põhikooli. Aktuse ja muu traali-vaaliga.

Mul ei tulnud kordagi pisar silma. Ei olnud nii ilus ja ülev. Ja teades klassi tausta, ei vaadanud lapsi heldimusega. Õnneks lahkub suur kamp kuuluvusagressoreid teistesse koolidesse. Kahju, et esimene klassijuhataja lasi asjadel nii kaugele minna. Aga ma tean, et karma on bitch. 

Argpüks olen

 Tädi Tortila on jõudnud oma kohustusliku haridustee lõpule. Kuna potentsiaali on, võiks jätkata keskhariduse omandamisega. Küsimus on selles, kus ta seda tegema peaks. 

Käisin ühel kaunil kevadisel päeval Tartus ning vanad haavad said taas lahti kisutud. Nii tuligi äkkmõte, et Tädi Tortila võiks 10. klassi katseid ka Tartu koolides teha. Ise kandideerisin ka ühele töökohale. Tulemus: mina sain tööle, Tädi Tortila oli alguses ootejärjekorras, ent saanuks lõpuks kahte kooli sisse. 

Aga... 

Arguse pärast jääb minemata. Ja ma tean, et vähemalt kolm aastat mõtlen ma iga päev sellele, mis oleks võinud olla. Ja võib-olla poetan kolm aastat järjest salaja valupisaraid. 

Ma ei harju iial Tallinnaga. Normaalsed inimesed ei saagi harjuda. Selle mentaliteediga.  

Ja siis mõtled, mis on tegelikult elus tähtis. Tanneril ja Hundil on see vaid koorilaul, Ratasel võimuiha, Kaljulaidil venekeelsed lapselapsed, ülemusel valgete neegrite tööst endale hea eluolu kindlustamine. 

Tegelikult on tähtis vaid rahu. Rahu eneses. Rahu maailmas.

Ent ma ei julgenud seda sammu astuda.

Mul on paha tuju. Situ ja peida a la Prisma

 Kuigi olen püüdnud rõõmsat meelt säilitada, no ei õnnestu. Et mõista ümbritsevaid inimesi, lugesin läbi isegi "Idioodid minu ümber. Kuidas mõista ennast ja teisi". Ei hakanud kergem. 

Nii ei saanud täna aru, miks mu töö juures hunnik inimesi väikesesse ruumi topiti ja lauad tobedalt ringiratast topiti. Loodan väga, et keegi seltskonnast polnud koroonapositiivne, sest distantsihoidmisest võisin näha vaid und ning ülemus ei saanud ka aru, et midagi on pildil valesti. Vähemalt ei ole ma veel tõhustustoosikohuslane. Nii kaua on lootus isegi terveks jääda, kui kolmandat süsti saanud pole.

Elasin üle, aga tuju läks pahaks. Näiliselt hoolime, aga tegelikult...

Eriti kehvaks läks tuju aga pärast Prismas käimist. Kui Petronede laps harrastas mängu "situ ja peida", siis Prisma harrastab mängu "tõstame asjade ringi, otsige kliendid (ja situme nii teie tuju ära)". Loomulikult tuleb inimestele tööd anda, aga see ei pea olema asjade ümber tõstmine, vaid näiteks ostjate nõustamine ostusaalis. Aga keda ostusaalis pole, on saaliteenindajad. On vaid infolett, mille töötajad kukuvad märkuse peale pikali. Hoolimine a la Prisma.