Luksusprobleemid

Loen Michelle Obama elulugu. Küll on hea, kui su suurimateks muredeks on kas minna Harvardi või Princetoni ülikooli, kust saada omale uus lapsehoidja, kas minna ühte, teise või kolmandasse kohta juhatusse tööle. Töökohavalikul tuleb langetada otsus, kas teenida aastas 60000 ent töökoht on meeldiv  või 120000 dollarit ent töökoht on mitte nii väga meeldiv.
Siis mõtled, miks mõned töökohad on "väärtuslikumad" kui teised. Mis on kasvatajal viga, et ta vähem kui hambaarst teenib? Või tuletõrjuja?
Minu rehvivahetaja tavatseb selle peale öelda, et pärast surma oleme kõik võrdsed.

Miks on naise pea kandiline ja 1.20 pikk?

Hakkan vanaks jääma. Hoolimata juba kaheksast päevast puhkamisest ei ole jälgegi, et oleksin puhanud. Esimene nädal möödubki enam-vähem endale sobivas ettejuhtuvas kohas lösutades. Sellel ajal ei saa mitte millestki aru ja ei tahagi mitte millestki aru saada. Teisest nädalast tuleb siis natuke tegutsemisvaimu ka sisse.
Hommikupoolikul käisime kommuunikaaslasega ühes kohas, kust tegime elu ostu: soetasime kaks raamatut ja kolm Loomingu Raamatukogus ilmunud "ajakirja". Kõik kokku maksis 41 senti. Andsin 45. LRi üks eksemplar maksis 0,01 euri. Tõnu Õnnepalu 3. luulekogu sai lausa 20 sendi eest! Tema ostab Pariisis Lorànt Deutschi 3 euro eest, mina teda Tallinnas 20 sendi eest.
Tuli uitmõte, et võiks minna metsmaasikale, aga sellest pikemalt ei kirjutaks, sest piinlik hakkab.
Ületasin lõpuks end. Pesin ära köögi aknad. Nüüd võib vihma sadama hakata. Selle korteri soetamisel ei osanud kahjuks sellisele pisiasjale nagu aknad tähelepanu pöörata. Klaasi nühkides mõtlesin, miks inimesed panevad oma kodudele aknaid, mis ei avane. Ühte nurka ei ole võimalik puhtaks pesta, ilma et ei riskiks eluga.
Nüüd olen nii väsinud. Kommuunikaaslane on ka väsinud, kuigi tema ei pesnud aknaid. Arutasime, et peaks hauaplatsid broneerima. Pärnamäele äkki saaks. Kui korraldada töökohas väike põleng, päästa kolleegid ning ise kangelaslikult hukkuda, siis saaks võib-olla isegi Metsakalmistule.
Vist ikka ei hakka sadama.
Ahjaa, vastus küsimusele ka: et oleks hea sellele õlleklaasi asetada.
PS: See põlengujutt oli loomulikult nali.

See, mida tahan, on...

Eile oli seitsmemagaja päev. Vanarahvas tavatses selle järgi järgneva seitsme nädala ilma ennustada. Õnneks jagus eilsesse nii vihma kui ka päikest. Ning õnneks paistab täna päike. Tõesti ei soovi vihmast ja külma suve.
Sool sai otsa. Mu lemmik - La Baleine. Ma muud tegelikult väga ei kasutagi. Mõnikord soolahelbeid ja vahel harva ka Himaalaja soola. Otsisin seda kodu lähedalt poest - ei olnud. Sõitsin ekstra kesklinna, sest töölähedases poes müüakse seda kindlasti. Sain. Ja kuigi see on päris krõbeda hinnaga, jagub seda pikemaks ajaks. Mulle tundub, et see on soolasem sool kui nii mõnigi teine sool.
Käisin rattaga sõitmas. Õigemini mõtlesin, et sõidaks üle pika aja, aga äkitselt hakkas nii paha, et anna või otsad. Tagasi sõitsin DDRi turisti tempos.
Tõmbasin kodus end kerra ja lugesin. Eneseabiraamatut. Ma selliseid ka väga ei loe, aga hiljuti hakkas ühes uudisenupukeses silma, et edukad inimesed loevad. Eneseabiraamatuid ja biograafiaid. Mitte et ma nüüd edukas oleksin, aga äkki aitab see mind edukaks saada. Võtakski järgmisena ühe eluloo ette. Michelle Obama oma näiteks.

Rahulik maa

Eestis polegi peaaegu kuritegevust. Nii vähemalt kirjutatakse siin. Aastaid tagasi ütles abikaasa mulle Jeruusalemmas, et Iisraelis on sama turvaline nagu Eestis. Nüüd ma siis tean. Lihtsalt pole vaja öösel Telliskivis taksoga sõita. Normaalsed inimesed ei teegi seda kell 3 koos lastega. Erinevalt mõnest sakslasest.
Selles statistikas ei kajastu tõenäoliselt kaaskodanike häirimised. Näiteks kui naabrimees kojanaist keldris ahistab. Mõtled küll, et elad enam-vähem korralike inimestega ühes majas, aga võta näpust. Ju siis mõnele ei loe isegi naisterahva vanus, kellaaeg ega koht - püksid langevad igatahes. Jälk.

Kummalt poolt

Abikaasa küsis telefoniteel, mida täna õhtul sööme. Kui ütlesin, et ostsin kartuleid ning mul plaan neid keeta, tuli kibekiirelt: "Sa ei oska ju! Sa ei tea, kummalt poolt kartuleid keetma peab."
"Eks ma keedan siis kõigepealt ühelt poolt ja kui ei sobi, siis teiselt poolt."
Kodus vaatas ta potti ja andis mulle sooja soovituse: "Järgmine kord osta turult keedetud kartuleid. Ära tooreid osta."
Tegelikult maitsesid esimesed värsked kartulid täpselt nii, nagu esimesed värsked kartulid maitsema peavad. Kes teab, see teab.
Usu endasse,
ma ju tean -  sa ei eksi.
Kõik, mis teed, teed õigesti.
Jaak Jaakson Joala oleks täna saanud 69-aastaseks. Vanavanavanavanavanaisapojapojapojatütretütrepoeg. Nägin eile Kopli liinil temanimelist trammi.

Hea lastetuba

Ostsin sel suvel esimest korda värskeid kartuleid. Turult. Müüja küsis mu käest, kas mul kott ka on ja pidanud paljuks leti tagant minu ostetud kraamiga välja tulla ning asjad kenasti kotti sopsatada. Mul jäi üllatusest suu lahti ning olin päris kohmetu. Pole sellise viisakusega harjunud. Tõesti ei ole. Äkki maitsevad kartulid nüüd ka erilisemalt...

Junnigeneetika

Kõik vähegi loodushuvilised inimesed elasid Pärnu jõe jäält päästetud võsavillemi tegemistele kaasa. Kõpitsetud hundike lasti turjale paigaldatud saatjaga taas loodusesse.
Viimastel päevadel võib päevalehtedest aga lugeda, et loom on kadunud. Küll on kosta, et jahimehed lasid maha, küll kahtlustatakse, et läks ikka veesurma. Kui nii, siis oli ikka saatusest määratud. Sai mõned kuud pikendust. C' est la vie.
Viimsed hetked veetis susi aga ühe teise susiga. Kas see oli tema kaasa või samasugune hulkur nagu tema, selgitatakse välja junnigeneetika abil. Mida kõike välja ei mõelda!
- Kes sa ametilt oled?
* Junnigeneetik.

1.27

Täpselt nii vähe maksab praegu bensiin 98. Pole ammu enam nii odavalt tankinud. Mõned päevad tagasi rõõmustasin 1.30 üle, aga näib, et saab odavamalt ka. Huvitav, miks kogu aeg ei saa?

We are closed

Täna oli väga kummaline vanalinnas käia. Pooled kohvikud ja poed olid kinni. Jaanipäev. Muidu nii tarbijalik ühiskond puhkab. Täna vilistavad kohvikuomanikud võimalikule kasumile. Isegi jõulupühadel on nad avatud. Järelikult on paganlik püha olulisem. Sest mida muud see jaanipäev on kui ebausu ja looduse kummardamine. Mõned näited jaanipäevakommetest.

Tee tuld ja käi tulel! Tulel käimine toob tulu ja käimata jätmine toob õnnetuse. Nii naljakas, inimesed võisid end lõkkejälgijaks üles anda. Mina pole veel otsustanud, kas üldse mingile jaanitulele lähen, aga ütlen ausalt - ma ei viitsiks küll lõket passida. Küünla võin küll põlema panna. Huvitav, kas mingeid kampaaniakleepse "Valvan lõket" pole tehtud? Et kleebiks autole või nii.

Jookse kolm korda ühtepidi ja kolm korda teistpidi ümber lõkke - uus aasta tuleb siis kindlasti õnnelik.

Hüppa üle lõkke - saad nooreks ja ilusaks. Sõltub vist lõkke suurusest. 

Istu seljaga lõkke poole - saad seljavaludest lahti. 

Jaanitulele mine jala - saad parema tervise. Kindlasti võta jaanitulele midagi kaasa, mida tulle visata - see ohverdus toob õnne. Et käimine tervisele kasulik on, tean isegi. 

Mine loodusesse ja korja taimi - nendel on täna korjatuna iseäranis tugev vägi.

Pärnad õitsevad. Äkki peakski neid korjama minema.

Hommikud eriti hommikuti rasked

Tahaks hommikuti kaua magada, aga ei saa. Küll peab tööle minema või kui tööle ei pea minema, peab laps kuhugi minema. Või äratab hoopis üle küla karjuv naisterahvas oma kileda hjaalega. Sõimab oma tossikesest mehekest. Kuidas ta küll jaksab? Päev otsa.
Täna olin väsinud, sest üks lind otsustas kell 4 hommikul puu otsas laulma hakata. Laulis pikalt ja kõvasti. Huvitav, mis tal küll viga hakkas? Pesitsusaeg peaks juba ammu möödas olema ja võrgutama ei pea ka enam kedagi.
Homme, ülehomme ja üleülehomme ei saa ka magada.

Elame veel

Kauaks, ei tea. Paus on olnud pikk. Nii pikk, et isegi salasõna ununenud, aga tänapäeva tehnika on arenenud, et aitab ununenut meelde tuletada. Ega muidu vist ei hakkaks uuesti kirjutama ka. Ikka selleks, et meenutada. Aeg-ajalt olen tundnud, et võiks ju, aga on jäänud kirjutamata.
Täna algas ametlikult puhkus. Juuni, juuli, august, kuigi tegelikkuses pole kolmest kuust lõhnagi. Isegi kahest kuust ei ole. Aga las jääb vähemalt mälestus et kunagi oli nii.
Eile käisin "Ettureid" vaatamas. Ajalugu kordub ehk mõtlesin juba kunagi mõeldut: miks peab Ugala oma suveetendused kuskil pärapõrgus tegema. Tegelikult sobis see etendus Kukenoosi küüni suurepäraselt. Kindlasti paremini kui teatrimaja lavale. Läksin jälle, nii nagu mulle kombeks, igasuguse eelteadmiseta. Igasuguse suhtumiseta ka. Või pigem eelarvamusega, sest pole viimasel ajal midagi tõeliselt head juhtunud nägema. Võib vist Oidsaluga nõustuda, et Eesti teater ei ole hetkel eriti hea.
Aga "Etturid" oli täitsa nauditav. Vähemalt ei tundnud ma, et ilmaasjata sai tuldud. Nagu mõtlesin eile nädal varem Katariina kirikus "Juuditil". Ma armastan Anton Hansenit, aga selles tükis ma peaaegu ei tundnud temast midagi ära. Ja arusaamatuks jäi, miks peab mõningaid osi nii tobedalt mägima. Nõmeda hääle tegemine ning tolatsemine ei kanna. Vähemalt minu silmis mitte.
Aga jah, eile ei olnud midagi puudu ja midagi ei olnud üle ka. Täitsa hea oli. Ning loomulikult meenus oma pere traagika, kui vanaema vend metsa läks ja jäigi. Mis temast küll sai?
Kapsapirukas oli väga hea. Mimmu sõi suisa kaks tükki. Ta peaks natuke jälgima, mida ja kui palju sööb. Et ma ei peaks talle Nikolai Baturinilt kuuldud "Paks laps, ilus laps, ainult mitte tütarlaps" veel ühe korra ütlema. Mitte et ta nüüd ülekaaluline oleks, aga söömisega ei peaks liialdama. Otsustasime siiski kodus ka kapsapirukat teha.
Põikasime korraks Kakerdaja rappa. Vaieldamatult minu seni nähtud rabadest kõige lemmikum. Võib-olla on Rubina raba veel lahedam, aga sinna ei ole ma endiselt jõudnud, kuigi käik sinna on aastaid juba plaanis olnud.
Sarnaselt "Mee hinna" vaatamiskäiguga jõudsin mõelda, et küll on hea, et ma autot ära ei pesnud. Oleks sama must olnud kui enne. Natuke piinlik oli küll, kui mu mati auto kõrvale parkis kõrgläikeline must auto. Koduteel sadas veel paduvihma ka, nii et seekord jäi pesuraha õigustatult alles. Vikerkaar oli taevas. Põtra ei õnnestunud näha.
Täna oli puhkuse ametlik esimene päev. Käisin Mimmuga korra Balti jaama turul. Maasikaisu tuli peale. Eesti maasikad on ikka nii head. Kreeka maasikad tundusid ka talvel head, aga maasika ja maasika vahest saad aru alles siis, kui Eesti maasikad valmis on.
Ostsin Mimmule Veg Machine'ist ka ühe veganburgeri. Tegin südame kõvaks, sest see maksis mu meelest hirmus palju, aga korra elus võib ju. Sain ka ampsu, kuigi mingi teooria kohaselt ei tohi bataati süüa, sest see kiirendab vananemist ning mõjub üldse inimesele kahjulikult. Mine võta siis kinni.
Telliskivi tänav oli siis juba avatud. Hommikul mõtlesin uudiseid kuuldes, et mõrtsukas on endiselt vabaduses. Enam mitte. Otsustas ise vabasurma minna.
Loen. Nüüd on selleks aega. Hetkel käes "Minu Viin". Kolleeg kiitis. Nojah, kolleeg on ise Viinis käinud ka, tunneb ehk mingit lähedust. Minus ei tekita erilisi emotsioone. Võib-olla olen hakanud asuterlastesse lugemise tulemusena isegi halvemini suhtlema. Mis nende puhtalt saksakeelsete riikide elanikega on, et nad mulle nii vastumeelseks muutunud on? Merkel hakkas just praegu uudistes targutama. "Wir schaffen das!" Naljanumber, mis tegelikult ei ole üldse naljakas. Mis vanast Euroopast saanud on?!
Ilm on võrratu. Akende pesemiseks siiski liiga päikseline. Samas ei pea soojale maale lendama. Nordicaga enam ei saaks ka. Jälle!
Hakkan "Pagejaid" vaatama. Minu prantsusearmastus on endiselt säilinud.