Miks ma siia midagi ei kirjuta?

Nii küsiti mu käest eile. Aega pole. Ainest oleks.
Lühikokkuvõte maist. Kõigepealt teater.
Käisin kuu alguses Vene Teatris "Antigonet" vaatamas. Mul on nüüd ka venekeelse etenduse vaatamise kogemus. Seda küll sünkroontõlkes, aga ikkagi. Kohati tõlge segas ja kuulasin niisama. Sain veel aru, kuigi palju on meelest läinud. Peaks vist hakkama Vene kanaleid vaatama (ükskord vaatasin mingit sisustussaadet ja pidin naeru kätte ära surema - hrustsovkasse 18. sajandit ei maksa ikka kujundada). Teatrietenduse kohta veel nii palju, et erilist vahet pole, kas venelane karjub teatris või tänaval - ta teeb seda ikka täiest kõrist.
Möödunud nädalal vaatasin NOs Pedagoogilist poeemi. Võib ju ka nii, aga mina nii ei teeks. Väsitav on juba kogu aeg igas etenduses paljaid näitlejaid amelemas või till paljas ringi jooksmas vaadata. Vett ei pea ka kogu aeg pritsima. Ja kui noored näitlejad juba esimeses suuremas tükis kõik ära näitavad, mis neil on ja mida neil ei ole, siis mida neil tulevikus veel näidata on?
Reisimine.
Kaks nädalat tagasi käisin Norras. Ma pole mitte kuskil nii palju ja nii hästi söönud nagu Trondheimis. Norra ongi nii ilus ja nii kallis, nagu räägitakse. Seni külastatud riikidest on Norra mu lemmikuim. Head asja ei peagi reklaamima.
Lõpud.
Laps on suureks saanud. Terve mai on olnud kõiksugu ringide lõpetamise. Mõnedesse koolilapsi enam ei oodata ja arvatavasti on sügisel tundide toimumise ajal tühi tunne. Kurb on. Laulutund. Lasteaed. Ja kuigi ma ei ole oma lapse lasetaiakasvatajate tööga rahul, oli lõpupidu tõeline elamus. Ma pole eladeski sellist lastekontserti kuulnud. Terve rühm jämmis täiega. Uskumatu!
Ja ilm on väga vaheldusrikas. Nagu ka minu tujud.

Ülemaailmne tuletõrjujate päev

4. mai ei ole läbi aegade hea päev olnud. Kunagi päris ammu tapeti tänasel päeval Paides meie neli kuningat. Miks see nii läks, eks ajalugu teab paremini. Võibolla oli süüdi kuller, kes end Tarvastus purju jõi ja jättis sõnumi õigel ajal toomata. Võibolla oli lugu hoopis teisiti.
Hoolimata sellest, et täna oli ülemaailmne tuletõrjujate päev, sai üks kulupõlengut likvideeriv päästja vigastada. Kahju. Ühed ehitavad üles, teised lammutavad ära. Ühed lagastavad ja teised peavad nende järel koristama. Mina talgutel ei käinud. Pole tegelikult kunagi käinud. Ma annan oma panuse nii, et ei reosta loodust.
Maja taga on toomingas ühest küljest juba päris roheline...

Toitumishäired

Mul on üks meessoost kolleeg, kes mõned päevad tagasi sünnipäeva tähistas. Ta küpsetas isiklikult selle tähistamiseks koogi. Kuna kook ei õnnestunud päris nii nagu tema soovis, siis ootas täna laual uus kook. Ka sellel oli väidetavalt midagi nihu läinud, kuigi mina ei saanud küll aru. Väga hea oli.
Minu maiustamisega liitus üks teine kolleeg, kes jälgib väga, mida ta suhu pistab. Liha ei tarbi ta juba 20 aastat (mina ei saa oma ühe aastaga tema vastugi) ning pidevalt on mitmed tema uued tera-, kaun- ja lehtviljade avastused meie jututeemadeks. Enamus produkte, mida ta tarbib, on ökod. Viimasel ajal tundub mulle, et kolleeg esindab teist toitumisäärmust ehk ortoreksiat. Eriti tekkis mul see tunne täna, kui ta rääkis ühest koogiretseptist, milles pole grammigi jahu. Sest jahu on ebatervislik. Magustama sobib seda kooki vaid naturaalne suhkur (mille kilohind on umbes 40 ja rohkem eurot).
Mis seal salata, et kolleeg on väga vitaalne ja sooviksin endale ka sellist iseloomu ning tahtejõudu. Vähemalt alustuseks. Pärast kujuneks see juba harjumuseks ja elustiiliks. Aga olen rahul sellegagi, et ei söö liha. Laps ütles põdralihakonservi minu nina all viibutades, et tal on hobustest küll väga kahju, aga see liha hakkas talle väga maitsema.

Kevadpüha

Mul on täna täitsa pühapäeva tunne, ainult et televiisorist tulevad täitsa valed saated. Sellist jalgpalli on võimalik vaid teisi- või kolmapäeviti näha. Vähemalt lendas pall õigesse väravasse.
Tundub, et kevad on lõpuks otsustanud kohale jõuda ehk esimest korda tundus mulle õues, et natuke soe on. Suurpuhastasin ära köögi. Et päike sisse paistaks.
Eile käisin rongiga Tartus. Võrreldes minuaegse Tartuga on seal vist praegu huvitavam elada. Ka ei näinud linn nii must ja räpane välja nagu Tallinn. Ülikooli peahoonest mööda minnes kihvatas korra sees. Kurb hakkas. Ja kui vahetult enne kojusõitu veel korporandid volbrirongkäiguks kogunema hakkasid - laulu ja lippudega - tekkis tahtmine mõneks ajaks sinna jäädagi. Aga olen endiselt arvamusel, et mina armastasin Tartut rohkem kui Tartu mind.
Tagasi sõites oli rongis must kass. Peaaegu samasugune eksemplar nagu mul kodus, ainult et 8 aastat noorem ja lühema karvkattega. Karvasemad kassid tunduvad mulle siiski śefimad. Isegi, kui nad meenutavad ühte suurt pusa.
Nüüdseks on ühest väravast saanud seis 3:0 ja võib vist rahuliku meelega magama minna. Loodan, et näen öösel sama sürre unenägusid nagu ööl vastu tänast.