Hoolimata sellest, et vahepeal tuli uus aasta, ei ole minu elus küll peaaegu mitte midagi muutunud. Võibolla vaba aega on veelgi vähem. Sain mõned tunnid tööl juurde ja klassijuhatamise ka. Viimane võtab mõnikord kõik mu mõistuse ja energia, aga samas on põnev ka - kes peale jääb, mina või 12-aastased? Hasart tekib lausa.
Giidiõpe võtab ka üha enam aega. Meie õpeataja on ka selline kultuurifriik, et tassib meid igale poole. Täna näiteks käisime Särevi muuseumis kuulamas Ilmi Kolla luulet ja kirjavahetust Debora Vaarandiga Anne Reemanni ja Marju Männiku esituses.
Mis seal salata, ma pole luule vastu kunagi erilist huvi tundnud. Ja tuberkulootikute luule on täis traagikat. Mõnigi hakkas täna nutma. Mina küll mitte, aga liigutatud olin sellegipoolest. Ajastuhõng luules ajas ikka päris muigama vahepeal. Ja mis seal salata, nii noorelt tuberkuloosi surra on ka kurb. Korporatsioonides said rebased vanasti tuberkuloosi surres värvitekli kirstu kaasa. See tähendab, et üldse surres said, aga siis valdavalt tuberkuloosi surdigi.
Millesse tänapäeval surrakse? Depressiooni?