Tahaksin alustada C.R. Jakobsoni sõnadega näidendist "Koidula veri": "23 aastat. 23 aastat. 23 aastat mitte midagi." Loomulikult väikese mugandusega "kolmele kuule". Aga sellel kõigel on oma põhjus.
Kandideerisin kevadel uude kooli tööle, lihtsas lootuses, et saan paremad tingimused, paremad võimalused, paremad õpilased ja mis seal salata - ka suurema palga. Palk oli tegelik lahkumispõhjus vanast kohast, sest kui koormust ei ole, siis ei ole palka ka. Ma saingi selle koha, aga peale kõrgema palga ei saanud ma sealt midagi. Arvestades seda tööd ja õpilasi, muutub palganumber mulle väikeseks. Sõnatuks teeb mind mu töö. Siiani mõtlen, et see on paha unenägu, mis kohe-kohe lõppeb. Uskumatu.
Õnneks on viimasel ajal eraelu huvitavamaks muutunud. Seda paljuski tänu autole, mille ema mulle eelmisel aastal ostis, millega ma ei julgenud Tallinnas sõita, aga nüüd teisiti lihtsalt ei saa. Praegu ajab see argus mind muidugi naerma, sest pole see pealinna liiklus nii hull sugugi. Külavaheteedel on asi vaat et hullemgi. Täna nägin ma esimest korda põtra umbes 5 meetri kauguselt. Hea on, et ta ümber mõtles, muidu ma siin hetkel arvatavasti ei kirjutaks.
Sel nädalavahetusel käisime oma abikaasaga üle aasta koos Tartus - juuksuris (poole odavam kui Tallinnas), turul (tahtsime teada, palju liha Tartus maksab; loomulikult on odavam). Teatris käisime ka, üle kolme aasta. "Koidula verd" vaatamas. Üle keskmise hea etendus, kuigi venitatult pikk. Arvestades aga seda, et me polnud aastaid kultuuri saanud, on see kindlasti parim tükk, mida viimasel ajal näinud oleme.
Täna hommikul päädis Tartuskäik Missaga oma kodukirikus. Just seda oligi mulle vaja. Tallinnas pole mul kirikus kahjuks mitte kunagi sellist tunnet tekkinud. Võibolla Pirital tekiks, aga sinna ma pole sattunud.
Miski murdus minus. Sain rahu tagasi. Rahu, millest tundsin väga puudust.