Internet võib ajada vihaseks. Õigemini selle puudumine. Internet on siiski valdavalt hea asi. Võid leida vanu kaotatud kontakte ja saada huvitavat infot. Ja siis ei oska selle infoga äkki midagi peale hakata. Mõtlesin täna õhtul, et vaataks, mida minu Saksamaa tuttavate kohta ka kirjutatakse ja hetkel olen saadud infost õnnetu. Kui mitte isegi väheke shokis.
Veetsin ülikooli ajal kolm suve Frangimaal ühes peres, kes pidasid talu. Kuigi nad olid sellised teistmoodi ja ma toona ei suutnud neid täielikult mõista, miks nad imelikud on, on mul nende juures veedetud ajast siiski ülihead mälestused. Nad viisid mind isegi Alpidesse. Sain nende juures eesliga ratsutada ja tänu sellele olen ka eesli seljast kukkunud. Pereisa imestas, kuidas ma autot juhin ja õpetas mind ümber. Tänu temale oskan ma viisakalt autot juhtida ja armastan tagurdamist. Vabaõhuteatris käimisest olen juba kirjutanud. Nemad viisid mind sinna. Ja Bayreuthisse ooperisse ja kuhu kõikjale veel. Andsid mulle kultuuri ühesõnaga nii et tapab.
Vahepeal ma nendega ei suhelnud. Ja täna avastasin, et nad müüvad talu maha ja sõidavad Kanadasse elama. Raske südamega, sest Saksamaal ei ole neil võimalik oma taluloomi vabaduses pidada ja nad ei suuda kõiki oma loomi puuri pista.
Kogu see lugu teeb mind kurvaks. Kui ma nutan endiselt Tartut taga, siis mida tunnevad veel nemad! Ja milliseid elu keerkäike ikka vaja on, et asjadest aru saama hakata. Et kui tore oli tegelikult veeta selliste "imelike" inimeste juures kolm suve. Ja et seda võimalust ei tule mul enam mitte kunagi.