eXTReMe Tracker

mai 20, 2008


Armsad asjad teevad tuju heaks. Nägin eile Snelli tiigi ääres pardimammat 14 väikese pardiga. Tahtis tibud vist üle Balti jaama merele viia. Sinnapoole ta nendega igatahes rühkis. Ei tea küll, kui paljud neist suureks kasvavad, sest kajakad ja varesed luurasid neid. Loodame, et võimalikult paljud. Ja pargivahti seal loomulikult ei ole.

mai 17, 2008

Internet võib ajada vihaseks. Õigemini selle puudumine. Internet on siiski valdavalt hea asi. Võid leida vanu kaotatud kontakte ja saada huvitavat infot. Ja siis ei oska selle infoga äkki midagi peale hakata. Mõtlesin täna õhtul, et vaataks, mida minu Saksamaa tuttavate kohta ka kirjutatakse ja hetkel olen saadud infost õnnetu. Kui mitte isegi väheke shokis.
Veetsin ülikooli ajal kolm suve Frangimaal ühes peres, kes pidasid talu. Kuigi nad olid sellised teistmoodi ja ma toona ei suutnud neid täielikult mõista, miks nad imelikud on, on mul nende juures veedetud ajast siiski ülihead mälestused. Nad viisid mind isegi Alpidesse. Sain nende juures eesliga ratsutada ja tänu sellele olen ka eesli seljast kukkunud. Pereisa imestas, kuidas ma autot juhin ja õpetas mind ümber. Tänu temale oskan ma viisakalt autot juhtida ja armastan tagurdamist. Vabaõhuteatris käimisest olen juba kirjutanud. Nemad viisid mind sinna. Ja Bayreuthisse ooperisse ja kuhu kõikjale veel. Andsid mulle kultuuri ühesõnaga nii et tapab.
Vahepeal ma nendega ei suhelnud. Ja täna avastasin, et nad müüvad talu maha ja sõidavad Kanadasse elama. Raske südamega, sest Saksamaal ei ole neil võimalik oma taluloomi vabaduses pidada ja nad ei suuda kõiki oma loomi puuri pista.
Kogu see lugu teeb mind kurvaks. Kui ma nutan endiselt Tartut taga, siis mida tunnevad veel nemad! Ja milliseid elu keerkäike ikka vaja on, et asjadest aru saama hakata. Et kui tore oli tegelikult veeta selliste "imelike" inimeste juures kolm suve. Ja et seda võimalust ei tule mul enam mitte kunagi.

mai 07, 2008

Kommuunikaaslane teatas äsja, et ta sai oma esimese raamatuga maha. Arvan, et see uudis tuli talle endale sama ootamatult nagu mulle. Palju õnne igatahes.
Ma hakkan nüüd Tropetsit vaatama. Et oma prantsusekeele õpinguid kergem taasalustada oleks.

mai 06, 2008

Ma pole kunagi eriline kultuuriinimene olnud, aga sellist kultuuritust pole minu elus varem veel olnud. Ei suuda enam õieti meenutadagi, millal viimati mingit raamatut lugesin. Teatris käisin vist eelmisel sajandil. Nii palju saan kultuurist osa, kui seda ümbritsevast minusse surutakse. Mõnikord tulevad mõned asjad isegi tuttavad ette. Näiteks täna kuulsin telekast OPi-reklaamis Taskuteatri ümberpööratud tsitaati. Sääritsa ja sporditeemaliste postitusest. Mulle avaldas see samuti muljet ja tore, et Sinijärv end asjadega kursis hoiab. Väga tubli, Taskuteater!
Oma ellu tahaks küll rohkem vaba aega. Et endale meeldivate asjadega tegelda saaks. Muidu kulub kõik aeg söögile mõeldes. Ja siis jälle kaalule mõeldes. Täna pidi muide ülemaaimne dieedivastane päev olema. Kui ma ikka õigesti aru sain. Aga ju ma ikka sain.