Valele alukale
Mõnikord on küll tahtmine küsida, et miks minuga kogu aeg nii juhtub. Tavaliselt tundub kunagi hiljem hetke meenutades, et asi polnudki väga hull. Lihtsalt sel hetkel, kui kõik juhtub, paisutatakse kõik üle. Ei aita siin isegi "puhu ära!" või "Valele, alukale" (Dorise keeles "varesele valu, harakale haigus").
Praegu on mul selline mõõnaperiood. Naljakas on mõelda, et olin viimati nii vaene ülikooli teisel kursusel. Siis mul ei olnud ka isiklikku raha, aga konto ei olnud vähemalt miinuses. Täna võlgnen Hansapangale 15 krooni. Selle eest, et mul pangakaart on. Tegelikult on see miinus tekkinud puhtalt oma laiskusest, sest ma ei viitsi minna sularaha automaati panema. Aga ega siin eriti hõisata saa - remont neelab kena kopika. Ja kogu minu vaba aja. Õnneks pole palju enam jäänud.
Eile vaatasin linnapilti ja mulle tundus küll, et terve Tallinn valmistab õhtuks lõhet. Nii ka mina. Sõin seda musträsta laulu taustal. Musträstas on vist minu lemmik. Kümme aastat juba. Esmaspäeval kuulsin lõokest. Hiiumaal pidid sinililled juba õitsema. Ega ma eriti ei tea, mis looduses hetkel toimub, sest ma ei saa linnast välja. Tegelikult on sellele päris õudne mõelda, kui loodusevõõraks linnas elades jääda võib. Mõned inimesed elavadki terve elu nii ja see tundub neile normaalne. Nojah.