Pilvedehallis
Eelmisel nädalal ma juba arvasin, et lõpuks ometi hakkab päike paistma, aga täna on kõik jälle nii nagu enne. Peaks venelased oma lennukitega appi kutsuma, las toovad selle põleva kera taas pilve tagant välja. Tuju oleks kohe parem ja pesu kuivaks ka kiiremini.
Kuigi, ega mul kiiret eriti kuhugi ei ole, sest uus riidekapp on kindlalt paigas. Nagu ka uus laelamp, mis on küll ilus, aga mida oli peaaegu võimatu lakke panna. Poest muidugi paigaldamisjuhendit ka kaasa ei antud. Nagu ka Tartu elutoa lambi puhul. Tookord sai meil kommuunikaaslasega mõistus ikka täitsa otsa ja ma käisin poes küsimas, et kuidas lamp lakke käib. Ega müüja ise ka ei teadnud. Ronis lõpuks redeliga lae alla ja vaatas järele. Üks tuba on seega korras.
Täna käisime Dorisega ka kõrvaarsti juures. Lõpuks ometi need paranevad. Vähemalt arstionu väitis nii.
Reedel Tartusse.
Ja köögimööblist pole kippu ega kõppu. Nagu arvata oligi.

Palju õnne, minu kodu maa!
Täna on väga ilus päev. Esimest korda elus on mul veebruaris rukkililled vaasis. Ja tähenduslik on ka see, et Doris just täna esimest korda "rukkilill" ja "Eesti lipp" ütles.
Pidulik konstert Estonias oli tasemel. Presidendi kõne meeldis mulle ka. Ja minu meelest on inimesed, kes suudavad Ernesaksa "Mu isamaa" otsast lõpuni laulda, kangelased, sest mina suudan sellest laulust ainult ühe rea laulda (ülejäänud laulu ma lihtsalt vesistan).
Ma hakkan nüüd kätlemissteremooniat vaatama.
Palju õnne, eestlased!

Kui ma nüüd päris aus olen, siis eelmine nädal võttis mind ikka totaalselt läbi. Kogu see sünnipäeva ettevalmistamine ja kingituste otsimine. Hullem veel, kui täiskasvanule sama ürituse organiseerimine. Kokkuvõttes oli Dorise sünnipäev ilus ja meeldejääv. Ta puhus isegi põlevad tordiküünlad ära. Jah, laps kasvab. Ja mina vananen. Põhiliselt tunnen ma seda oma füüsisest, sest võhma enam ei jagu. Trepist annab ikka üles-alla minna, sest liigesed valutavad. Oma süü võib muidugi olla ka kergel ülekaalul, sest vanusega seoses ainevahetus juba aeglustub, aga isu on mul endiselt hea. Seda soodustab ka stress, mida minu ellu ikka parajalt jagub.
Homme tuleb riidekapp. Teise ringiga. Kahjuks ma ise ei näe, kuidas selle püstitamine seekord õnnestub. Või siis ebaõnnestub. Eks homme ole näha. Ja kui hästi läheb, siis vaba riigi 90. sünnipäevaks saab üks tuba lõpuks ometi korda.

Ja ongi juba kaks aastat vana.

Kindaneedus
Uskuge või mitte, aga ALATI kui ma Kristiine keskuses käin, kaotan ma ära kas enda või oma lapse kinda. Ja kui ei kaota, siis peaaegu kaotan, see tähendab, et lahked kaaskodanikud juhivad tähelepanu sellele, et ma midagi kaotasin. Nii ka täna. Kindaneedus?

Tilk-tilk-tilk...
Ärkasin hommikul tuttava heli peale. Vee tilkumise või pahina või millegi vahepealse peale. Esialgu arvasin, et vannitoas jälle avarii, aga tilgad tulid otse laest. Seega uputasid täna ülemised naabrid. Õnneks näitas eelmine kord torujüri mulle, kust terve maja vesi kinni käib. Suutsin suurema jama ära hoida. Seda enam, et üleval keegi ust ei avanud, kuigi sealne memmeke oli kodus. Ja aeg oli ka selline, et just-just olid kõik tööle läinud. Igatahes tore küll ei olnud.
Vaikselt hakkavad kõik need jamad ära tüütama ja tekib küsimus, kas ma olin eelmises elus nii halb inimene või olen selles elus nii halb, et mind kogu aeg õnnetustega õnnistatakse. Või on keegi tõesti nii kõvad sõnad peale lugenud, et mõjub?

Rahvusraamatukogu lõukoerad
Sattusin täna rahvusraamatukokku. Ja jälle juhtus see, mis alati ehk ma ei harju kunagi sealse vanglakorraga, kui pead kogu oma koti sisu ette näitama. Veel parem oleks muidugi, kui sul kotti üldse poleksksi, sest niikuinii oled sa raamatukokku vargile tulnud. Mina näen vist turvameeste arvates kohe eriti varga moodi välja, sest isegi kõige tavalisemas toidupoes hakkavad nad mul lõpuks järel käima. Isklikud podikaardid. Ja kaevata ei ole ka kellelegi, et privaatsust häiritakse, kuna reeglid on sellised ja kuna varastatakse.
Oeh, ma olen tänasest käigust nii puretud.

Carne vale ehk hüvasti liha!
Täna on tuhkapäev ja algab paastuaeg. Täna ei tohi piimatooteid ja liha suusissegi võtta. Mina olen juba patustanud - sõin kanakest ja jõin koorega kohvi. Tegelikult on mul tunne, et loll saab kirikus ka peksa, kuna arvuta kuidas tahad, mitte kuidagi ei tule paastuajaks 40 päeva.
Tegelikult ei suuda ma sel aastal ka korralikult paastuda (enne Dorise sündi pidasin ikka vastu, nüüd enam mitte). Tean seda juba ette. Proovin siis teha nii, nagu preester soovitas: loobu paastuajal asjadest, millega kipud liialdama. Või kui päris loobuda ei suuda, tarbi vähem. Ja et need 40 päeva päris asjatud ei oleks, siis vaata rohkem iseendasse ja loobu enda koormatest.
Võtan sellel aastal plaani vähem televiisorit vaadata. Kuulan selle asemel hoopis oma tohutut muusikakogu, mis seisaks muidu ilmaasjata.
Ja proovin siiski lihatarbimist (ja üldse söömist) piirata. Liiga hästi elan.
Carne vale! Ja juukseid ärge täna kammige!

Mu üks tuttav ajakirjanik saatis mulle edasi ühe nende ajalehe postkasti potsatanud vihjemeili. No eks neile saadetakse igasugust jama, aga see kirjatükk on ikka paras naljanumber küll. Ah, et Tartus ei olegi bidedussi?! Aga eks lugege ise. Kirjapilt on muutmata.

"Alustasin laupäeval WC-hädäst. Mureks on kempsude varustus. Tavaliselt ei ole nagi. Vähemalt kui kasutap traksi rihma asemest, on vaja panna nagi otsa jopp ja kampsun, kes on trakside peal. Kui nagi ei ole ja põrand on otse kusine, katsut hoida seljas võitud riideid süles, mitte kerge, kindel ega mugav.
Riia mnt ääres Pauluse kiruku vastas Restoraan Sodiaakis ütlesin nagi puutumisest. Täti oli mulle pahane. Andis nõu jättaa riided saali. Kas ma võtan kampsuni seljast ja jätan mütsi, jope ja taskudes asjad sinna jäselevalveta, ning lähen alusärgiväel kempsu?
Selle kroonib vel märkus, et paperit ei ole ega bidedussi.
DuNordi kohvikus (hoteli majas) onva-WCs oli duss aga voolik lühikke. Paperid ei olnud. Kuna tekin asjast märkuse, minu peale kaevatti, et kasutasin INVA-WCt. Küsisin, kas invalidid ei vaja paberit ega piisavalt pikka voolikut. Käi persse, kui ei meeldi."

Eile olin liiga väsinud, et Eurovisiooni lõpptulemused ära oodata. Ja ausalt öeldes hakkas mul ühel hetkel seda geiparaadi vaadates paha ka. Meestele silmi volksutavaid mehi (loe: ajakirjanikke) oli päris rõve vaadata.
Küll on kahju, et Superstaari Taavil Eurovisioonil hästi ei läinud. Meie pere pisim on tema andunud fänn. Ta disainis poolehoiumärgiks isegi oma välimuse Taaviga sarnaseks. Tõesti väga kahju.
Võidulaulul poleks väga viga, kui üks tegelane neist kolmest välja jääks (no see, keda eelmisel korral ei olnud).
Üldiselt aga igav. See tähendab, et eestlastele omaselt püüti mingit sõnumit edasi anda, aga sellest ei saa niikuinii pooled eurooplased (jutumärkides) aru.

Käisin ükspäev poes (ime-ime) ja nägin seal vastlakukleid. See viis mõtted kohe Kölnile ja karnevalile. Ja sellele, et tuhkapäev tuleb ja paast algab.
Nüüd on need mõtted muutunud juba igatsuseks. Ma igatsen Kölni, igatsen Rheinlandi järele. Ja kõigele lisaks olen hakanud jälle Tartu järele igatsema. See nukrus ajab mind hulluks. Ja ma ei tea, millal ma jälle Tartusse saan ja millal ma ükskord jälle Saksamaale saan.

BBC on millegi väga ilusaga hakkama saanud. Ma vähemalt oletan, et film "Meie Maa" (või "Love Earth") on seda. Treiler on igatahes muljetavaldav. Millal see küll ükskord meieni jõuab?