Käisin täna Viljandis. Rongiga. Ma olen rongiinimene. Mulle lihtsalt meeldib rongiga rohkem sõita kui bussiga. Õhku on rohkem ja ruumi ka. Ja huvitavam on. Seda enam, et Tallinnast Viljandisse sõitsin ma rongiga viimati vähemalt 12 aastat tagasi. Kohati oli loodus ikka väga maaliline - udu, ühel metsalagendikul hunnik metskitsi, täiskuu.
Viljandi on muidu väga ilus linn, aga sealsed inimesed... Ma parem ei jätka.
Tänane käik kujunes igatahes kaubareisiks. Sealne kaubavalik on hoopis teistsugusem kui Tallinnas või Tartus, kohati ehk isegi parem. Tundsin ennast nagu välismaale sattununa. Nii ma siis ostsingi endale lumememmega punase (piima)kannu ja teekannu, sest selliseid pole kusagil mujal näinud. Mida ma nendega küll peale hakkan, ei tea.
Tagasi tulin ka rongiga. Või nagu vedurijuht seda nimetas: "diiselmootoritega varustatud poolkiire rongiga". Sest lisaks mugavusele oli see ka veel odav - 63 krooni üks ots. Soovitan soojalt rongisõitu!

Selle nädala teisipäeval sai minust ametlikult tallinlane.
Kolmapäeval oleksin peaaegu auto-omanikuks saanud. Leidsin naabermaja ühe ukse eest Honda võtmed. Seekord sai omanik oma maasturivõtmed siiski kätte. Järgmisel korral saab minust kindlasti ärandaja. Kahjuks autoomanikku minust ei saanud, küll aga mõne mööblitüki, jalanõu, raamatu, riideeseme ja Mon Cheri kommide õnnelik omanik. Püüan oma masendust asjadega leevendada. Ei õnnestu siiski eriti hästi. Nalja saab ostlemise käigus siiski (hea seegi, tõstab natukenegi tuju).
Nii näiteks oli täna Viru keskuses mess fotokaameratele, arvutitele ja muule seesugusele. Üks meesterahvas jagas tasuta rohelisi karbikesi Kaspersky viirusetõrjega. Ma naiivselt küsisin, et kas tõrje kestab terve aasta, mille peale onu muigas ja ütles, et pigem 15 minutit. Kasutusjuhendit lugedes selgus, et karbi sisuks oli ehtne kondoom. Arvutite peal ei soovitatud seda siiski kasutada. Et nüüd siis nimetatakse SEDA ASJA niimoodi.
Tegin Kaubamajas ka jalgade koormustesti. Peaksin soetama endale ainult korraliku toestusega spordijalatseid. Soetasingi siis. Elu kõige kallimad tossud.
Selle nädala tähelepanek on, et Tallinna penskarid ei erine Tartu omadest mitte millegi poolest. Võibolla on ainult veel ülbemad. Vähemalt tundub mulle, et kui vanust on piisavalt sinnakanti, siis arvatakse, et lubatud on kõik. Oh ajad, oh kombed!

Hoolimata nädalasest puhkusest olen üliväsinud. Hoolimata kõigest on hetkel hea meel, et hing sees on. Üks umbkeelne trollijuht tahtis mind ja Dorist nimelt eile teise ilma saata.

Vedasime kommuunikaaslasega Tartust peaaegu viimased asjad minema. Seega on selle linnaga suurem suhtlemine lõppenud. Aeg-ajalt tahaks sinna ikka jõuda, aga kardan, et seda ei juhtu siiski niipea.

Kuidas leevendada masendust?

Meil käisid täna mardisandid. Kaks väikest marditüdrukut, keda Doris meeleheitlikult siiski poisteks kutsus. Olid teised päris vahvad. Aga nagu alati, ei leidnud ma vajalikul hetkel fotokat üles ja fotosüüdistus nendest jäigi tegemata.
Mardiplikad mängisid kammipilli ja kolistasid jauramiga, tantsisid hoolimata valutavatest varvastest ning soovisid head viljaõnne. Tallinnas on tunduvalt moodsamad mardisandid kui Lõuna-Eestis. Seal visati ikka vilja põrandale, siin aga pisteti pihku riisihelbe-tangu-kaerahelbe-makaronisegu. Makaronid on minu meelest päris hea idee. Või mis teie arvate?

No tõepoolest ei ole üldse vaba aega. Ma hüppan varsti ojasse, kui nii edasi läheb. Vaevlen täieliku magamatuse ja väsimuse käes. Seda enam, et remondiootuses ei ole me uut voodit kokku pannud, vaid magame rõõmsalt täispuhutaval voodil. See on tegelikult pikemaaegseks magamiseks kohutav variant. Eriti, kui mudilane on õhtul salaja madratsilt punni eest ära kiskunud ja läbi une tunned, kuidas küljealune üha enam põranda poole vajub.
Sellest ma parem ei räägigi, kuidas luud-lihased valutavad ja küür selga on tulnud. Inimesed, magage ikka normaalsetel madratsitel!