Olen kurb. Nagu viimasel ajal ikka, kui Tartusse satun. Ikkagi minu sünnilinn. Ikkagi minu nooruse linn. Ja minu lapse sünnilinn. Ilus, roheline inimmõõtmetes linn. Ja ma ei saa aru nendest inimestest, kes pole Tartus pikemalt elanud ja kellele see linn täiesti vastuvõetamatu on. Elagu seal enne ja siis rääkigu!
Ma ei saa veel teistestki asjadest aru. Näiteks ei saa ma aru vanematest, kes lastel vahet teevad. Küll aga tean ma, mis tunne on, kui vanemad lastel vahet teevad. Mõnikord lähevad need vahettegemised ikka väga inetuks. Seetõttu ootan ma järgmist nädalat kohe eriti, et saaks lõpuks Tallinna korteri võtmed kätte ja ei peaks ise enam lolli mängima ja et ei peaks enam teiste lollimängimist taluma. Ja nagu mu üks kolleeg ütles: sellistele inimestele ei ole mõtet rääkida - nad ei saa niikuinii aru. Ma kahtlen sügavalt nende mittearusaamises. Pigem ei taheta aru saada: lihtsatest asjadest nagu, et ka minu perel on VAJA kusagil elada (mitte ainult nende lemmiklapsel) või et milleks peab meil neli tuba olema (kuigi lemmiklapsest saadakse aru, et oma maja on vaja). Minu jaoks on näiteks kummaline, kui 33-aastase "lapse" vanemad käivad igal nädalavahetusel "lapsel" abis - puid riita ladumas, muru niitmas, kasvuhoonet kastmas, lapselapsi hoidmas. Õelusest ja lugupidamisest enda ja oma lapse vastu kujutan ette, et tulevikus on Tallinn Tallinnast sama kaugel kui Tallinn Tartust.
Imetlen Tartu itaallasi ja hispaanlasi. Hoolimata sellest, et 10 inimest elavad kolmetoalises korteris, on kõik paigas. Saan minagi tegelikult aru, mis peaksid väärtused olema, ent SAAMAHIMU(?) on nii suur, et kibestumus tapab mu hinge ja elurõõmu. Või on see see minu kuulus õiglusjanu (nagu mu pinginaaber tavatseb öelda).
Ühesõnaga, ma olen omadega hetkel üsna sassis. Kui saaks lõpuks koha, kus tunda, et MA OLEN NÜÜD KODUS. OMA KODUS, siis võibolla muutuksin ma veidi optimistlikumaks ka.

Vahepeal ei ole midagi erilist juhtunud. Siiski on minus süvenenud veendumus, et Issanda loomaaed on ikka suur ja igaühel on oma kiiks. Ehk teisisõnu jätkan ühistranspordis toimunud seikade edastamist. Alustan seekord aga kommuunikaaslase heietusest. Kord tööle sõites läkatas tema läheduses istunud vanamees meeletult. Lõpuks võttis vanamees läbipaistva kilekotikese ja sülitas oma röga sinna sisse. Et aga asi ikka piisavalt jälk oleks, hakkas oma röga veel pikalt-laialt kõigi silme all veel uurima kah. Ma parajasti sõin, kui kommuunikaaslane oma läbielamistest rääkis (ta tegi seda tunduvalt naturalistlikumalt kui mina praegu) ja ajas ikka öökima küll. Eelmisel kolmapäeval, kui Tartusse sõitsin, istus bussis üks tõeline Lõuna-Eesti mees. Teate küll selliseid, kes Soomes ehitamas käivad. Jõi õllet ja puha, kuigi bussijuht oli läbi mikri hõiganud, et igasuguse alkoholi joomine bussis on keelatud. Lõpuks surus plekkpurgi kokku ja pani prügikotti. Noh, ikka need kilekotikesed jälle. Ise mõtlesin veel, et õlu ajab ju hädale. Mõne aja möödudes ja uskunud ma oma kõrvu. Vaatasin siis, kas ma kuulsin ikka õigesti. Lõunamaamees istus, kilekott munadel ja soristas kotti pissida. Hiljem riputas täiskustud koti (no ma ei oska seda teistmoodi nimetada) enda ette nagisse. Nii see siis kõlkus seal Tartuni. Päev hiljem ilmus Postimehes kellegi soomlase lugejakiri, mille sisuks oli umbes, et kas eestlaste põied on suuremad kui soomlaste omad ehk miks busside WCd kinni on. Minu kirjutatud loos oli bussi WC täitsa avatud.
Eile oli ka järjekordne hull bussis. Üks penskarmutt ei suutnud terve tee endale sobivat kohta leida, vahepeal tahtis isegi mulle sülle istuda. Lõpuks maandus ikka teisel pool vahekäiku. Kolmkümmend kilomeetrit enne Tartut hakkas tädike aga ikka üsna kummaliselt käituma. Kõigepealt lülitas ta sisse oma NOKIA 2210. Sealjuures sõimas ta kedagi, aga ma ei saanud päris hästi aru, keda. Äkitselt haaras ta aga oma ülisuurest mustast kotist, mida ta ontlikult oma põlvedel hoidis, deodorandipudeli ja kukkus ennast lõhnastama. Sõna otseses mõttes lasi seda endale pähe, näkku ja rinnale. Ja ta kordas protseduuri iga paari minuti tagant kuni Tartuni. Vahepeal lasi niisama õhku ka. Tema oli daame!

Endal mul läheb kah. Olen oma uue töökoha ehk tööga üsna rahul. Tallinn ei tundugi enam nii jube. Ja kui Elion alt ei vea, kirjutan varsti oma tegemistest jälle.

Ostsin ükspäev kaasaegset kirjandust. Tiina Laanemi "Väikesed vanamehed" ja Anna Davise "Kingakuninganna". Esimese lugemist juba alustasin, kuigi mul puudub siiani sellest teosest igasugune arvamus. Loen edasi, äkki tekib.
Viisin täna oma lauaarvuti parandusse. Lõpuks ometi. Lihtsalt mulle meeldib kodus tavalise arvuti taga toimetada. Väljaspool kodu eelistaksin loomulikult rüperaali, kuid kodus peaks olema ikka selline korralik kobakas, mis paigalt ei nihku. Ma arvan, et isegi 6-kilone läpakas ei meeldiks mulle kodus.
Täna on olemine soojem. Parandasime nimelt kommuunikaaslasega elektriradiaatori juhtme ära.
Säästumarketis käisin üle aasta, ma arvan. Odavaid paprikaid ostsin. Nägin seal ka naabrinaist, kellel õitseb aknal valge toakannike. Polegi sellist värvi näinud. Ma muidugi lunisin endale lehti ja sain ka. Ei tea, kas need vastu talve idanema ka lähevad?