Kui nüüd natuke õhku ka saaks, küll siis oleks tore! Välja arvatud see, et kommuunikaaslase ema käis mu akadeemilise töö üle ja see põeks nüüd nagu kollatõbe.
Tegelikult on kõik endiselt sitasti, kuigi helgeid hetki tuleb ka ette. Nii näiteks pidin hiljuti otsima kunagisi kooliasju flopiketastelt. Küll see oli kummaline tunne. Kui keegi on Tartus vist Vanemuise kandis näinud kadunud rohelist kampsunit ja roosat lapsetekki, andku mulle teada.

Ma peaksin vist kõrvaarsti juurde minema. Kuulmine on töntsiks jäänud ja kui kuulen, siis väga kummalisi asju. Nii näiteks kaikus täna Selveris reklaam "Ostke KGB veini!" Tahaksin väga loota, et mõeldud oli siiski Cabernet Sauvignoni (hm, siis on olemas veel CABERNET (Concerted Action on Brownfield and Economic Regeneration Network) ), kuigi KGB vein oleks vististi ka üsna huvitav nähtus. Einoh, luulud mis luulud! Kuulen seda, mida tahan kuulda. Samas mine sa tea, äkki ikka ei ole nii. Julgeolekukaalutlustel olen loobunud igasugustes internetiaktsioonides osalemisest. Netiallkirjadeaktsioonidest näiteks (ehkki mõni pahatahtlik inimene võib nime iga kell kuritarvitada). Kunagi ei või teada, millisesse kausta nimi satub. KGB vein...

Kommuunikaaslane tegi eile öösel uinudes nalja - tal on palavik. 36,7. Tema puhul see muide ongi palavik, sest tavaliselt on ta temperatuur sinna 35 kraadi kanti. Täna õhtuks oli see juba 38,6. Kui nii jätkub, läheb kommuunikaaslane varsti keema. Kanagripi kuke vorm? Käisime ju parte söötmas. Kole lugu sellisel soojal ajal.

Ma olen viimasel ajal tihti Tallinnas käinud. Suts, kaheks päevaks Tartusse, suts, kolmeks päevaks Tallinnasse. Suts, kolmeks päevaks Tallinnasse, suts, neljaks päevaks Tartusse. Selline kahe linna vahel pendeldamine väsitab väga ära. Ja tüütu on sõitmine ka, kuigi vahemaa ei ole iseenesest eriti pikk. Hetkel olen Tartus.
Varem meeldis mulle Tallinnas väga, nüüd enam eriti mitte. Jalutasin täna Dorisega (viimane istus küll kärus) ülikooli peahoone ja Toomel ja kurb tunne tuli. Tallinnas ma oma lapsega nii jalutada ei saaks. Magalates lällavad turistid, vanalinnas lällavad ka turistid, aga veidi teistmoodi turistid. Vahemaad on pikad ja elutempo on ka teine. Ja siin ei vahita vilenski aparaati imelikult. Üks teema on aga kahe linna penskaritel sama: "Kas te ei näe, et lapsel on müts silmade peal?!" Järgmine kord küsin midagi salvavalt vastu. Näiteks: "Kas te ei näe, et te olete paks?!"
Ühesõnaga, ma ei taha Tartust ära minna.

Kes annaks mulle tagasi usu ja lootuse? Et mu lapsel luud ükskord kasvama hakkavad. Et mu ema põlv siiski paraneb. Et ma jõuan oma kooliasjadega ühelepoole. Et ma ennast ometi kord välja puhata saaksin. Et mul tekiks tahtmine elada. Minu tass on hetkel isegi mitte pooltühi, vaid täitsa tühi. Kergem oleks olla aluspüksid nööril.

Kui Petronede laps mängis mängu "Situ ja peida", siis minu oma harrastab viimasel ajal veidi teistsugusemat lähenemist. Ta on mul muidu selline üsna kobe tükk, mitte nüüd just paksuke, aga hea toitumusega. Viimasel ajal on hakanud küll toiduga pirtsutama - ju tahab veidi saledamat joont hoida. Või vastupidi - varub kehvemateks aegadeks? Ent peita toidupalakesi oma mähkmesse on ka ikka tippude tipp. Olen sealt leidnud nii küpsiseid, juustu kui ka lihakraami. Imestama ajab, kuidas ta sinna mähkmesse seda kraami poetab. Ta peaks kõik riided seljast kiskuma. Täielik müstika.

Käisime Dorisega ikkagi Prima Vistat kaemas. Arvatavasti oleks mul jäänud sellest üritusest just selline mulje nagu eile kirjutasin, kui TEA kirjastuse esindaja poleks Dorisele Kukeaabitsat kinkinud. Lihtsalt niisama lambist. Suured tänud talle!
Turul käisin ka. Minu lihamüüjal (nagu Õnnepalul on oma juurviljamüüja) oli täna sünnipäev. Juhuslikult sain teada. Oli teine vist natuke svipsis ka juba - tahtis mulle kogu raha tagasi anda ja veel peale ka.
Muidu on selline mittemidagiteinud päev jälle olnud. Kommuunikaaslane hakkas tallinlaseks. Mina selleks saada ei taha, aga ei jää vist midagi muud üle.

Täna algas Prima Vista. Meenutades eelmise aasta kehva korraldust, ma sellelt käesoleval aastal midagi ei oota. Raha ka niikuinii ei ole, et raamatuid osta. Peale selle poleks neid kuhugi panna ka. Kodus uputab raamatutest. Teeksin pilti ja paneksin siia üles, aga liiga kole vaatepilt on.
Ainuüksi viimase kuu jooksul on neid üle 80 cm soetatud. Pikkuses on kergem arvutada kui rahas.
-----
Terevisioonis hakkas blond venelannast Eesti Ekspressi ajakirjanik peaaegu nutma. Temale on liiga tehtud. Ega ta Nõukogude Liitu hästi ei mäleta, aga tinasõdur aitas tal NLi mõista.
Mina mäletan NLi hästi, aga ei mõista seda. Banaani sain umbes kolm korda selle režiimi jooksul. Need olid ka rohelised ja järelküpsesid köögis. Ema Moskvast tõi. Nagu ka suitsuvorsti. Viljakohvi pidi jooma. Või siis india teed.
Poest midagi saada ei olnud ja kui oli, siis pidid pikas sabas seisma. Lõpuks selgus, et see ei olnudki triikrauasaba, vaid hoopis vilega veekeedukannusaba. Nagu juhtus minu ämmaga.
Riideid võisid endale ise õmmelda. Ja nii kenat juuksevärvi nagu sel venelannal oli, tol ajal ei saanud.
Välismaale said ainult valitud näod.
Ekskursioonidel aeti rahvas bussist välja, kui tankima mindi. Peale selle oli neis liiklusvahendeis nii halb õhk, et süda läikis pidevalt.
Võiksingi siin heietama jääda. Küll oli ikka tobe aeg. Nagu kiviaeg või midagi sellist. Küllap on Venemaa suuremates linnades olukord üsna kaasaegne, kuskil kolkas aga vaevalt.
Ah, mis ma nüüd vastu ööd siis ennast üles kütan. Näen jälle mingeid lollakaid unenägusid äkki. Kuidas mune ükshaaval kaussi löön ja vaatan, ega need mädad pole...
-------
Orhidee, mille kommuunikaaslasele kinkisin, hakkas õitsema.

Ilmad on nii külmaks läinud, et otsi talvekasukas välja. Tegime kodus moedemonstratsiooni, nagu juuresolevalt pildilt näha. Dorisel on nina küll jälle nohune, aga kõiksugu peakatted sobivad talle võrratult.