Pärast pikka pausi...
Kevad on vist kõige oma heaga kohale jõudnud.Elutoa aknast paistab üks puu, mis on juba täitsa roheline. Sellel aastal olen näinud ainult kollaseid liblikaid. Mulle kirjud ei meeldi. Imelikud suved on need kirjude liblikate suved olnud.
Olen endale sihiks võtnud üks põhjalikum toimetus päevas. Rohkem lihtsalt ei jõua. Nii pesin nädalavahetusel ära ühe toa aknad. Terve tunni pesin, sest sügisel jäi see toiming tegemata. Ei julgenud kõhuga kolmandal korrusel turnida.
Eile istutasin lilled ümber. Kaks mul neid ongi.
Doris (või ka tädi Tortila nagu me teda viimasel ajal kutsume, sest ta näeb oma uues kombekas välja nagu tädi Tortila venelaste Buratino filmis) on vahepeal kõvasti kosunud. Sünnikaalule on teist sama palju otsa lisandunud. Ja nüüd naerab ta juba üha tihedamini häälega.
Kassile pühendan kahetsusväärselt vähe aega. Musitan teda vahel arva ja siis pean ka alati suu karvadest puhtaks pühkima. Suure armastuse märgiks ronis ta eile öösel minu kõhule ja hakkas nurrima.
Väikesel inimesel väikesed teod.

Täna tegin Hansapangas kohe päris kurja häält. Täpsemalt – ühe telleri ees asuval toolikesel valitses tühjus, mille minu kommuunikaaslane kavatses oma tagumikuga täita. Seepeale manitses teller kommuunikaaslast kannatlikkusele, sest ta teenindavat parasjagu teist inimest. Keda küll näha polnud ja kes ilmus mitmekümne sekundi pärast. (Muide, suurpanga selles kontoris polnud isegi järjekorraautomaati. Nii et kommuunikaaslasel oli õigustatud lootus kohe telleri vastu istuma minna.)
Kodus telleri kohta taustauuringut tehes selgus, et kommuunikaaslase pangaasju oli korraldanud Kaia Tammekänd, Eesti parim teenindaja aastast 2005. Kuidas ma küll sellise teenindamisgeeniuse vastu nii nipsakas sain olla!
PS! Mullu Eesti parim teenindajaks kandideerinute finaalviisikust ei töötanud Hansapangas vaid tänane teller Kaia. Hmm...

Disainer Dima Komissarov on tulnud ideele, et telekapult võiks olla hoopis palvehelmeste sarnane. Vajutad ühte helmest ja telekanal muutub. Iseasi, kas vajutaja iga helme puhul palvet ka loeb.
Mis puutub aga palvehelmetesse, siis minu laps vaatas neid ühel päeval väga huvitatud näoga. Ikka neid siis, mis mul kodus on.

Kas kõik postiljonid on imelikud või ainult see, kes mulle tähitud kirju toob? Kommuunikaaslane ja tema isa eemaldasid aastaid tagasi meie korterilt uksekella (miks küll?) ning postiljon, selle asemel et koputada, lõgistab ukselingiga. Kogu aeg. Mingi närvihaige vist.

Küll mõnel inimesel on ikka hea elu. Kondab kogu aeg mööda Eestit ringi- kord Otepääl, siis Viljandis, Räpinas ja ei tea kus veel. Ise ma ei mäletagi, millal viimati neis paigus käisin. Kõik nädalavahetused veedetakse kuskil mujal. Nüüd siis väidetavalt Tallinnas. Mis asju aetakse, selles ma päris kindel ei ole. Tõestuseks tuuakse aegajalt küll raamatuid - nagu neid meil veel vähe oleks. Vihaseks ajab juba! Aga ei ole halba ilma heata. Nii näiteks saan ka mina nüüd arvuti taha. Siinkohal pean vist mainima, et eelmine arvuti läks jälle õhtule ja see, mille taga olen, on see esimene, mis sai peale katkiminemist küll üles putitatud ent seisis kapi otsas. Selles arvutis siin oli muuseas katkiminemise hetkel ka minu poolik bakalaureusetöö. Selles teises arvutis, mis hetkel õhtul on, on aga kõik minu lapse pildid. Miks ma neid küll CD-le ei võtnud?

Mõne minuti eest tekkis mul tungiv vajadus teada saada, mis kellaaeg parasjagu on. Ning mis selgus – kõik mu nägemisulatuses olevad kellade näidud olid erinevad.
Üks kell teatas ajaks 24.00, teine 0:00, kolmas 0:00 (kooloni alumine täpp vilgub!) ning neljas 23:59.
Mida peaksin sellest järeldama? Kas mitte seda, et elektroonilise aja täpsusele ei saa kunagi kindel olla?

Minu kommuunikaaslane lähtub põhimõttest, et endale tuleb leida naine, kellest kunagi loobuda ei taha. Ta hellitaks teda Andrea Bocelli plaadi, 1995. aasta Dom Perignon'i ja parima šokolaadiga. Minule käiks Michael Bolton*, halvaa ja ristiköömnetee küll.
_______________
*Mul ei ole ühtegi Boltoni CD-d, sest mulle tema muusika ei istu.

Koputab.