Kui laps nädalavahetusel korralikult süüa saab, siis omandab ta suurema kehakaalu kui meie kassike. Uskuge või mitte – sündides oli lapsuke praegusest pea poole kergem.

Minu majas on vist neitsi seina sisse müüritud. Kes muu koputab juba mitmendat päeva ja ööd vaikselt vastu seina!

Viimaste päevade kuumima blogi – suisa menublogi (teate küll, milliste turteltuide oma) – lugemise ajal hakkavad minu kõrvus kajama lembelauliku Vello Orumetsa laulu "Unistus" sõnad:

Me ehitame kahe pilve vahele / Armastusest maja meile kahele / Ümbritseme hellusega tuulte eest / Unes lahkuda võime, ilmsi enam me nii ei tee.

Minu lapsest saab tulevikus kaskadöör. Tema papa valmistab teda selleks juba ette – laseb vankril mäest vabaveeremist teha, tahab vankriga üle kaarsilla kaare minna (nii, et laps ikka sees) jne. Minul käib muidugi "jutt alati süame alt" läbi. Sellised ekstreemsused pole minu jaoks.

Isegi surnuid siin ei austata...
Ma imestan, kui plastiline üks väike olevus ikka olla võib. Millised asendid! Anne Geddesile oleks ta suurepärane modell. Mina teda jäädvustada ei saa, sest ta suudab end ülikiiresti liigutada ning selle tulemusena pole piltidel ei tegu ega nägu.

Otsustasin oma Tele2 numbriga EMT-sse üle kolida. Õigemini kasutas seda numbrit küll kommuunikaaslane. Igatahes vormistasin eile asja ametlikult ära. Täna helistas keegi naisterahvas ja uuris, miks ma ikka EMT-sse tahan minna.
- Aga sellepärast, et levi ei ole.
-Kus teil seda levi ei ole? Tartu ümbruses?
- Tallinna ja Tartu vahel ei ole. Rongiga sõites. Kaks ja pool tundi ei ole.
- Meil on jah kahjuks nii, et elektri- ja diiselrongides levi ei ole.
Pole levi, pole arveid.
Mõtlesin, et kas võikd tellida kaheks nädalaks Eesti Päevalehe 25 krooni eest. Ma ei ole veel otsustanud, aga need moosivad telefonikõned, mis pärast tellimuse lõppu tulema hakkavad on väga tüütud. Olen õppinud lühidalt "ei" ütlema. Mida ma narritan neid pähemäärijaid?

Tunnen ennast juba täieliku asotsiaalina. Süüa ei ole. Poodi ei viitsi minna. Kommuunikaaslane sööb tatart, mina rohelist kaerahelbeputru, sest Säästusarja kaerahelbed lihtsalt keevad roheliseks pudruks.
Vahelduseks on täitsa mõnus peaaegu mitte midagi teha. Ainult et ma tunnen puudust pikkadest jalutuskäikudest, aga eks needki tulevad varsti tagasi. Kui ilmad ilusamaks lähevad ja laps suuremaks kasvab. Ja mõnikord tahaks peale poodide ka kuhugi mujale minna, aga ei julge kodust eriti kauaks ära käia.

Räägitagu mida tahes, et kurg toob lapsi või et neid leitakse kapsalehe alt. Minu laps on pärit otse riisipõllult. Selle tõestuseks:

Jälle sai kinnitust tõsiasi, et Tallinnast Tartusse on pikem maa kui Tartust Tallinnasse. Ehk siis lapse vanaema ja vanatädi ei tule. Üks on haige ja teisel on aku tühi. Autol. Võibolla ongi parem. Ei pea nii meeletult pabistama, et kas kõik on ikka piisavalt korras ja puhas, mida süüa anda jne.
Hakkan juba sellega harjuma, et mul ei käi külalisi. Ju mu kodu on siis ebameeldiv koht külas käimiseks (loe: ebameeldiv inimene, kelle juures käia).

Täna käisin lapsega arsti juures. Nagu kõigile ühekuistele, tehti ka temale B-hepatiidivastane süst. Selle tulemusena on beebi täna terve päeva viril olnud ning rahuneb vaid siis, kui talle, väljendudes Collage'i CD-l oleva hällilaulu moodi, "kõssi-kõssi" tehakse. Loodetavasti mõjub see mu käelihastele hästi. Lapse süles tassimine siis.
Tund tagasi vaatasin aknast tõusvat kuud. Tõusis teine väga kiiresti ja kadus lõpuks üldse vaateväljast.

"Ei tohiks olla nii, et Eestis inimesi tapetakse."
Eesti peaminister Andrus Ansip

Kas Eetis on tõesti tarkade poliitikute puudus või? Presidendist saan veel aru, et veidi vana ja Alzheimer, aga et parimas eas mees kogu aeg lolli juttu ajab, see on küll... Viskab juba üle, et kogu aeg igal pool Ansipit promotakse. Öäk. Ansip on [piiks].

Neljateistkümnes märts. Lennart-Georg Meri.
Vaatasin just ETV-st "Kalevala hääli". Lapsena ma ei sallinud seda filmi. Süngevõitu tundus. Eriti see "Raua needmise" koht. Täna tundus see film lihtsalt tumedana.
Ei tahagi pikalt kirjutada. Kohtumine eluga. Lennart Meri oli eriline inimene ja president. Selles ei kahtle vist keegi.

Kolmeteistkümnes märts. Ma tean kahte peret, kus tänane kuupäev on toonud kaasa leinapisarad. Mõlemad ühe kandi naisterahvad surid ühte ja samasse haigusesse täna öösel. Üks neist oli veidi elu näinud. Teine, minu klassiõde, ei elanud kolmekümnesekski ja temast jäid maha kolm last.

Mõnikord on ikka külalistest kasu ka. Näiteks saavad toad põhjalikumalt koristatud. Kuna järgmisel nädalal on oodata natuke puhtusefriigist lapse vanaema külaskäiku, alustasin juba täna kraamimisega. Triikisin peaaegu terve päeva pesu. Millal seda nii suures mahus tegin, ei mäleta. Ja riidekappi koristasin. Ma küll ei usu, et külaline otse minu riidekappi satub, aga nii muuseas võiks kapi ukse ju lahti "unustada".
Aknaid oleks ka vaja pesta. Sügisel ei julgenud ma kolmandal korrusel kõõluda.

Muude toimetuste kõrvalt lugesin Akadeemiast artiklit platsenta söömisest Eestis (nagu ka mu naaber). Jõle. Ise seda olluskit näinuna ei saa ma aru, kuidas seda süüa saab. Ja muidugi tekkis mul küsimus, kuhu viis maasikaid kasvatav ämmaemand minu 624 grammi, sest selles tekstis mainiti, et platsentadega äritsetakse. Igatahes üsna vastik lugemine. Repulsive.

Eile käisin panin tibile nime ära.
Need Tartu Perekonnaseisuameti ametnikud on ikka ühed naljakad inimesed. Hoolimata sellest, et olin sünnitunnistusi väljastavale tädile andnud abielutunnistuse, suutis ta ikka minult küsida, kas ma olen üksikema.
Või kui aastaid tagasi kommuunikaaslasega oma kooselu ilma igasuguse suurema tseremooniata ametlikuks muuta tahtsime, siis käratas abielutunnistusi väljastav tädi, et mis abielu sellest tuleb, kui kuskil peldiku taga sõrmused sõrme pannakse. Kasutasin siin tädi enda sõnu. Sellise suhtumisega tädid ei tohiks küll perekonnaseisuametis töötada. Milline positivism! Lausa nakkav!

Minu blogi lemmikteemaks on Tartu ühistransport. Täna näiteks jäi selle bussi juht, millega linna sõitsin, ühel ristmikul seisma ja küsis reisijatelt teed: paremale või vasemale. Tema nimelt esimest päeva tööl ja ei tunne teed. Kuna liinid on siin niikuinii väga naljakad, siis poleks ju miskit hullu juhtunud, kui üks buss oleks natuke õigelt teelt eksinud ja natuke teistmoodi sihtpunkti jõudnud. GOBus ja uued tuuled.

Nii näeb siis välja teleka vaatamine küünlavalgel.

Tibil pole ikka veel nime. Ta lihtsalt pole ühegi nime nägu. Parimad pakkumised on siiani olnud Gabriela ja Klarika, sest nende nimede puhul saaks hüüdnimedena kasutada Käbi ja Klaabut. Mõistus on täitsa otsas.

Kass käitub ka viimasel ajal kummaliselt. Tunneb kas armukadedust või on sügavalt solvunud. Lemmiktegevuseks on tal hommikust õhtuni aknalaual kükitamine ja lindude loendamine (kui palju, mis liiki jne). Tõeline ornitoloog.

Ja mina pean kogu selle jama keskel normaalseks jääma...