Ajendatuna Ninnu kommentaarist: tõepoolest, pole ammu siia midagi kirjutanud. Nii pika pausi pidamise tõttu võib juhtuda nii mõndagi. Näiteks võib ununeda password, millega blogspotti sisse logida.

Vahepeal olen valdavalt tegelenud äärmiselt ebameeldivate asjadega. Gustav Naan on suutnud minu olukorra ilusasti sõnadesse panna: "Äärmiselt ebameeldiva olukorra tekkimisel eksisteerib alati ahvatlus mõelda nii, nagu mõtles neiu, kellel oli hakanud kõht kasvama: ehk läheb paistetus üle.
PAISTETUS EI LÄHE ÜLE!"
Nojah, mina otsustasin oma kaheaastasest "paistetusest" loobuda. Ja kuigi see mõjub mulle majanduslikult laastavalt, ei kahetse ma oma otsuses hetkekski. Kuigi ees on terendamas suured väljaminekud. Kuigi Savisaare tõttu tuleb sel aastal toasooja eest rohkem raha välja käia.

Eile üritas kommuunikaaslane meie raamatumajandusse veidi korda luua. Uputab. Ja päris korralikult. Üks riiul leevendaks olukorda, kolm muudaks rahuldavaks. Probleem on aga selles, et poes ei ole ühtegi normaalset mööblitükki ning seinapind on samuti otsakorral. Et ka mind kaassüüdlaseks teha, hakkas kommuunikaaslane minu ja tema raamatuid välja selgitama. Noh, et ka mina olen liiga palju raamatuid ostnud. Millegipärast said minu "omadeks" raamatud, mille tema on minu vanematekodust siia tassinud, mille vastu minul aga igasugune huvi puudub. Tema "omadeks" minu ostetud raamatud ning ka need teosed, mille oleme koos soetanud. See sinu-minu omadeks jagamine igatahes ruumipuudust ei leevendanud. Luksusprobleem?