Vahepeal ei ole toimunud mitte midagi põnevat. Kui siis ehk see, et minu maja ees oli auto alla aetud mingi lind. Ei saanudki aru, milline täpselt. Tuvi, harakas või vares. Mulle tundus, et see lind elas veel. Sündmuskohale saabus üks harakas, kes hakkas allaaetud lindu nokkima. Tahtis teda päästa või süüa, ei tea. Igatahes üsna võige vaatepilt oli.
Olen minagi läinud reklaamiohvriks ja ostan Päevalehe raamatuid. Sel laupäeval pakuti Maksimarketis F. Scott Fitzgeraldi "Suurt Gatsbyt" tasuta. Kas kusagil veel?
Täna on/oli Halloween. Sante ukse taga ei käinud. Vaevalt et kodumaisematel kadri- ja mardipäevalgi nad mind külastavad. Koridori välisuks on kindlalt lukus. Peale selle elavad siin valdavalt penskarid või imikud. Ei karjaõnne. Ei viljaõnne.

Korraliku kristlasena loen alati enne uinumist õhtupalvet. Või vähemalt üritan lugeda, sest viimasel ajal jään alati enne palve lõppu magama.

Tõepoolest, ei ole olemas halbu ilmu, vaid on halvasti valitud riided.
Varahommikul Tallinna bussile tõtates said minu jalad esimese lume ja vihmasaju segust läbimärjaks. Oleks jalas olnud kummik ja villane sokk, poleks elul väga vigagi olnud.
Ardu juures oli A. Le Coqi kaubik kraavi sõitnud. Rae vallas oli sõiduauto teelt välja sõitnud. Terve päeva nägin siniseid vilkureid. Talverõõmud.
Ja jälle ostsime kommuunikaaslasega raamatuid. Kas haiglasliku raamatusoetamise kohta mingi termin ka olemas on?
Aga nüüd võtan kassi kaissu ja poen lambavillateki alla. Head und!

Et ma ikka ja jälle ühte ja samasse ämbrisse suudan astuda! Umbes 12 aastat tagasi sõin pool potti ema keedetud hapukapsaid korraga ära. Tookord lõppes asi meeletu kõhuvalu ja kiirabi koduvisiidiga. Täna suutis samasuguse olukorra luua purk Felixi praekapsaid. Vaatasin alguses purki suure umbusuga, aga siis lõin risti ette ja sõin. Mõnuga. Nüüd enam nii mõnus ei ole. Rosinakeeduvett ka juua ei saa, sest rosinaid ei ole. Söön "Hematogenas su riesutu skonio glaistu"t ja loodan, et kõhu seisund normaliseerub. Kapsastega tuleb vist aga jäädavalt hüvasti jätta.

Ajendatuna Ninnu kommentaarist: tõepoolest, pole ammu siia midagi kirjutanud. Nii pika pausi pidamise tõttu võib juhtuda nii mõndagi. Näiteks võib ununeda password, millega blogspotti sisse logida.

Vahepeal olen valdavalt tegelenud äärmiselt ebameeldivate asjadega. Gustav Naan on suutnud minu olukorra ilusasti sõnadesse panna: "Äärmiselt ebameeldiva olukorra tekkimisel eksisteerib alati ahvatlus mõelda nii, nagu mõtles neiu, kellel oli hakanud kõht kasvama: ehk läheb paistetus üle.
PAISTETUS EI LÄHE ÜLE!"
Nojah, mina otsustasin oma kaheaastasest "paistetusest" loobuda. Ja kuigi see mõjub mulle majanduslikult laastavalt, ei kahetse ma oma otsuses hetkekski. Kuigi ees on terendamas suured väljaminekud. Kuigi Savisaare tõttu tuleb sel aastal toasooja eest rohkem raha välja käia.

Eile üritas kommuunikaaslane meie raamatumajandusse veidi korda luua. Uputab. Ja päris korralikult. Üks riiul leevendaks olukorda, kolm muudaks rahuldavaks. Probleem on aga selles, et poes ei ole ühtegi normaalset mööblitükki ning seinapind on samuti otsakorral. Et ka mind kaassüüdlaseks teha, hakkas kommuunikaaslane minu ja tema raamatuid välja selgitama. Noh, et ka mina olen liiga palju raamatuid ostnud. Millegipärast said minu "omadeks" raamatud, mille tema on minu vanematekodust siia tassinud, mille vastu minul aga igasugune huvi puudub. Tema "omadeks" minu ostetud raamatud ning ka need teosed, mille oleme koos soetanud. See sinu-minu omadeks jagamine igatahes ruumipuudust ei leevendanud. Luksusprobleem?

Minu akna all toimus JÄLLE liiklusõnnetus. Kahjuks on nii pime, et silm ei seleta midagi.
Vahvaim liiklusõnnetus minu akna all on siiani olnud pulmarongiga, kus ühele pulmaautole teine pulmaauto tagant sisse sõitis.