Ma olen ei keegi. Mul ei ole nime. Ma olen gladiaator.

Käisin korvpalli vaatamas. Rockile poolehoidu avaldamas. Teen seda umbes kord kahe aasta jooksul, aga siis tunnen ennast tõelise Rocki fännina kõige sinna juurde kuuluvaga (karjumine, mõned "arvamused" kohtunike vile ja vastaste kohta). Täna otsustasin oma häälepaelu säästa, ei karjunud. Aga mäng oli väga hea. Ja tantsutibid samuti.
Seltskond oli nii ja naa. Eelmisel aastal sattusin ühe tuttava naistuttavaga nugade peale. No tegelikult esines meil ilmseid eriarvamusi, kuid tema ei saanud siis aru ega saa praegu aru, et eksis tema. Veel tänagi mossitas ta minu suunas ning et pallimängu rahulikult vaadata saaksin, pidi meie vahel kaks inimest istuma.

Peaks vist endale ikka uisud ostma ning Lõunakeskusesse jääle liuglema minema. Patt tunnistada, et ma ei ole seda veel teinud. Nagu ma ei ole kordagi ka Auras ujumas käinud. Mõelda vaid, kodanikest hoolitakse, aga viimased ei kasuta neile mõeldud hüvesid. Õnneks tean ma veel päris mitut endasarnast inimest.
Huvitav, kas ma ikka püsiksin kahel jalal? Uisutamisega pidi olema nagu jalgrattasõidugagi - selgeks saades oskad terve elu. Aga mõni vist ei oska ja käib uisutrennis. Nii teeb näiteks minu endine naaber Tinki-Vinki. 50aastaselt vaevalt veel tippiluuisutajaks saadakse...
Kuidagi on alati juhtunud nii, et kui jäähalli kanti olen juhtunud, sõidab jääl Balbino veeauto või misiganes auto see on ning restaureerib jääb. Hetkel on minu unistusteamet olla sellise auto juht.
Sai jäine tekst. Tingitud vist soojast ilmast.

"Seal Saksamaal Hamburgeris..." (Hamburgeris. Hamburgeris???) Kas Markokesel on kõht tühi? Midagi peale rämpstoidu ei söögi või?
Ja veel, Marko. Montenegro = Tšernogooria = Crna Gora. Hämmastavad geograafilised teadmised. Või õigemini: teadmiste puudus.

Mulle helistas praegu mingi tädike ja küsis, kas ma olen ravitseja. Eeee-ih. Aga kas teie aadress on see ja see ja see? Oo-n küll. Siis see mees eksis!
Hetkel on mul päris mitu küsimust kohe.

Sattusin täna üle pika aja keskpäeval raeplatsile. Täpselt kellamängu alguseks. Viimast kuuldes tekkis küll küsimus, kas Lainejänesele on elevant kõrva peale astunud. Või siis teistele selle kolina eest vastutajatele.
Minu tähelepanek oli ka see, et tänaval ei saa rahulikult enam telefoneerida. Ümberringi lõugavad mingid masinad. Minu hääl muutus ka ühel hetkel nii valjuks, et kaaskodanikud vaatasid mind kui hullu. Ega hullumaja tõesti kaugel ole...

Ööbik minu akna taga poegadele pesa teeb...

The paomnnehel pweor of the hmuan mnid. Aoccdrnig to a rscheearch at Cmabrigde Uinervtisy, it deosn't mttaer in waht oredr the ltteers in a wrod are, the olny iprmoetnt tihng is taht the frist and lsat ltteer be at the rghit pclae.
The rset can be a total mses and you can sitll raed it wouthit porbelm. Tihs is bcuseae the huamn mnid deos not raed ervey lteter by istlef, but the wrod as a wlohe.
Fcuknig amzanig huh?

Nüüd see siis juhtuski! Eks reede ja 13... Ainus sel aastal, kusjuures.
Vetsupaber sai otsa. Kuna inimestel, sealhulgas ka minul, tekib aegajalt vajadus, siis tuleb seniks kuni poodi ei viitsi minna vist pabertaskurätikuid kasutada. Maasikalõhnalisi või mentooliga. Ja "selle" asjaga on jumal ikka väheke mööda pannud. Tunduvalt meeldivam oleks, kui "see" lõhnaks näiteks sidruni, apelsini või rooside järgi.

Vaatasin Huanni ja Tomášit. "L'insostenibile leggerezza dell'essere" ehk "Olemisen sietämätön keveys" ehk "Olemise talumatus kerguses" tegutseb kah üks Tomáš, aga see Tomáš hukkus autoõnnetuses. Kahjuks ei tegutse filmis see Tomáš, vaid üks teine Tomáš. Kuigi "Olemise talumatu kerguse" Tomášit oleks samuti huvitav Tallinnas näha.

"Veli Oliver"
"Koerlaps Berta seiklused"
"Lumemöll"
"Kui ma oleksin suur"
"Nelja nimega koer"
"Juhtumid loomade haiglas"
"Pluk ja punane autokraana"
"Viplala"
"Saatusetus"
"Seaduse sünd"
"Uus Atlantis"
"1000 tartlast läbi aegade"
"100 pirukat"
"100 kooki"
"Salatiraamat"
Midagi oli veel, aga hetkel ei meenugi, mis. Silma ka kohe ei hakka, sest minu kodus valitseb raamatuuputus. Kirjutasin raamatutest, mis on minu elamisse kahe nädala jooksul soetunud. Et rahuldada ühe inimese uudishimu.

Etendus jäi näitleja haigestumise tõttu ära.
Raiskasin jälle hunniku raha ära. Raamatute ja kahe VHSi peale. Viimased ikka sellest, kuidas Don Juan Tallinnas käis ning kuidas Vana Toomas ära varastati.
Nägin-kuulsin kummalisuseid.
Näiteks vaatles eile Viru keskuses üks neiu oma noormehega värskelt ostetud roosasid naiste aluspükse. Iga nurga alt.
Täna vestlesid trollis kaks umbes 10-aastast mimmit, kuidas nädalavahetusel Kristiine keskuses hobune kakas. Nende nina all.
Venelased olid pronkssõduriväljaku venepäraselt "ära kaunistanud". Ma vihkan nelke. Juba nõukogude ajast saadik.
Tallinnas oleks trollile, kus viibisin mina, üks auto sisse sõitnud. Bussijaama lähistel oleks üks auto teisele sisse sõitnud. Mäos sõitiski üks auto teisele sisse. Kuulsin kõmakat ja hetk hiljem nägin üht punapead, kaks kätt peast kinni hoidmas (vist eesmärgiga, et see ära ei kaoks), tee äärde jooksmas.
Sebe on jälle bussipiletihinda tõstnud. 5 krooni võrra.

Ja nüüd Tallinnasse! Teatrisse.

Mul on raamatumasendus. Prima Vista süvendas seda veelgi. On küll kirjastused, on küll raamatud, aga RAAMATUID ei ole. Või pigem: ma ei taha enam millegipärast enam ühtegi raamatut osta. Raamatupoodides käimine väsitab. Sellest hoolimata soetasin jälle mõned teosed. Tegelikult on üsna totter jälgida, kuidas müüjatädid-onud kliendi pärast nahast välja poevad. "Lapsed on teile väga tänulikud, kui selle raamatu neile ostate!" Hm, millised lapsed? Aga kurb oleks kuulda ka võimalikult tulevaselt järglaselt küsimust: "Miks meil seda raamatut ei ole?" Iseasi, kui see võimalik tulevane järglane üldse lugemise vastu huvi tunneb. Aga jah, sellist tunnet, et "selle raamatu pean ma saama!", ei ole juba üsna pikka aega olnud. Huvitaval kombel on samasugune masendus kas CD-de suhtes. Ning ka teatrietenduste suhtes.

Kui kliima soojeneb ja maailmameri tõuseb, siis Eesti upub umbes nii.

1. mai. Mind ei seo 1. maiga mitte midagi peale selle, et aastaid tagasi tegin oma esimesed sammud just sel kuupäeval. Oskasin mina ka aja valida! Paraadile ma toona siiski ei läinud. Täna oli hea meel, et paraadi enam ei toimu. Ilm lihtsalt liiga külm, kuigi mõni ei pidanud isegi Emajões suplemist millekski. Aga tähtsa päeva mälestuseks kõndisin siiski maha päris mitu kilomeetrit Tartu erinevatel tänavatel: Kuu, Tähe, Lootuse, Õnne, Kesk, Filosoofi jne. Nüüd olen külmavõetud. Et näiliseltki sooja saada, küpsetasin Vahemere piruka. Lõikusin ning segasin kokku ka Vahemere sugemetega salati. Koogi sõin ära. Salati sõin ka ära, aga soojem ikkagi ei hakanud. Poen nüüd lambateki alla, äkki hakkab soojem. Millal see suvi ükskord kohale jõuab?