Lugesin täna suvel Sireenist üsnagi soodsalt soetatud raamatut, mille kohta on arvamust avaldatud seinast seina. Kellegi jaoks parim raamat maailmas, kellegi arvates saab see olla parim teos vaid sellele, kes teisi raamatuid lugenud ei ole. Eks katsuge siis lugemisel objektiivne olla! Kuigi - "Alkeemikus" sisalduv meenutab mulle kohati Joseph Murphy õpetussõnu.

Vaatasin ETV-st mingit filmi USA astronautidest. Selle moraal oli: ära mitte kunagi usalda enda enesekaitset rahvusvaheliste organisatsioonide või rahvusvahelise õiguse kätte. Seda õpetas mulle omal ajal ülikoolis ka üks lektor-vunts. Aga tegelikult ei saanud ma aru, kas tegemist oli tõestisündinud looga või naljasaatega, sattusin vaatama umbes poole pealt. Üleüldse - ma vaatan liiga palju telekat. Televiisor tuleb hävitada - ceterum censeo Televusser esse delendam!

Meil on jälle "fekaalid õunte peal".
Vett ei tule. Pesta ei saa. Süüa teha ei saa.
Selle tulemusena joon ma veinipudelisse kogutud veest valmistatud kohvi ja söön suklaa pisara küpsiseid. Veinipudelisse kogutud veest kohvi keeta on tunduvalt sefim kui Eviani veest.
Ka päikesel silmis on pisarad...

Täna tuli Vikerkaar. Viimasel ajal on kultuuriajakirjad igavaks läinud. Tean, et nii mõnedki noored kultuurihuvilised on nende lugemisest loobunud. Eks see ole tõsi jah, kui väljaanne juba anekdoote avaldama hakkab. Näiteks selline igav anekdoot:

Tublide katoliiklaste naabrusse kolib elama juut. Paastu ajal grillib juut liha; selle isuäratav lõhn häirib katoliiklasi. Nad otsustavad juudi ümber pöörata ja viimane nõustubki. Preester piserdab juudile püha vett, lausudes: "Juudina sündinud. Juudina kasvanud. Nüüd katoliiklane." Katoliiklased rõõmustavad: nad ei pea enam taluma ahvatlevaid toidulõhnu. Kuid järgmise paastu ajal grillib juut jälle (keelatud) liha. Kui katoliiklased kohale tormavad (teda manitsema), näevad nad, et juut seisab küpseva liha kohal, piserdab sellele vett ja lausub: "Lehmana sündinud. Lehmana kasvanud. Nüüd kala."

Minu kommuunikaaslane üritab mind kultuurseks inimeseks kasvatada. Vähe sellest, et ta üritab mind igal reedel Tallinn-Tartu rongile meelitada, sest seal loevad kõik inimesed Sirpi, näidates, kui kultuursed ja targad nad on. Ning kui tartlased, hoolimata viiest veedetud päevast pealinnas.
Vähe sellest - ta vedas mind eile ooperisse. No ma ei tea. Ooper ja mina...

Kõige tipuks, kui ümisesin seda külma-kella-kolme-silla-laulu, pisteti mulle Anton-Tõnu-Emili harjutused lehekülg 200 nina alla ning soovitati kuulata viiulivirtuoosi Hilary Hahni. Ma ei saa aru, miks kommuunikaaslane sooloviiuldajannakesi jumaldab (ahjaa, meelde tuli! Tema lemmiksraamat on Mati Undi "Tühirand". No mäletate ju: "tahan, et su viiul laulaks meie kolme ühistest öödest, et su viiul jutustaks kõigile inimestele maailmas, kuidas armastus su üleni täitis. " etc). Eile näitasin talle ka ühte. Viiuldajannat. Ooperis. Vaatajana. Aga ta ei ole veel kuulus.

Tegelikult see Hilary Hahn nii paha ei olegi.

Ja kommuunikaaslane ümiseb praegu kellkolmsiinsillal...

Mul on täpselt selline tunne, nagu oleks mul palavik. Kraadida ei saa, sest kogu selle kaose sees on kraadiklaas läinud vist kõige kaduva teed. Jääb üle ainult triikrauameetod- kui susiseb, on kuum.

Suve jooksul on minu kodus tekkinud organiseeritud kaos. No teate küll, mismoodi see välja näeb. Kõikidel asjadel on oma näiline koht, aga kui midagi vaja on, siis seda üles ei leia. Üritan nüüd süsteemi luua, kuigi kõik kohad on asju täis ja midagi nagu ära visata ka ei tahaks, sest kõike on vaja. Eriti hull seis on raamatutega, kuigi ka sellele oleks ajutine leevendus: tuleks minna ja osta kaks uut riiulit (rohkem ei saaks, sest ruumi ei oleks). Nende viinamarjade asemel, mida viimasel ajal sisse ajan. Eile kommuunikaaslane juba ütles, et kirjutab minu hauakivile: Ta armastas viinamarju... Ma nüüd ei teagi, kas hoian kõhu arvelt kokku, et mammonat soetada või mõtlen, et kui süüa ka ei saa, mis mõnu siis üldse elul on. Segane päev täna. Nagu ka horoskoop.ee-s lubatud.

Tallinnast tagasi. Viimasel ajal olen tihti kahe linna vahel pendeldanud. Odavam oleks vist Tallinnasse kolida.

Täna kogesin midagi, mida varem kogenud ei ole. Nimelt sõitis Tallinn-Tartu buss bussijaamast Ülemiste kaubanduskeskuseni veidi üle tunni. Nojah, teatud isikud, kes arutavad praegu selle üle, kui kõrge võiks Tallinn olla, võiksid pilvedelt alla maapinnale tulla ja võtta ette hoopis näiteks linnaliikluse.

Ein normaler Tag. Algas see sellega, et mulle taheti sisse joota Fervex-kohvi. See oleks koosnenud kolmest osast kohvist ja kolmest osast Fervexist (tavaline presskannudoos oleks kuus "kapatäit" kohvi). Minust aga nii kergelt lahti ei saa, kuigi taolise vedeliku maitseomadused võivad olla väga jälgid. Ma kujutan ette.
Decora ei mõju enam tõsiseltvõetavana. K-Rautakesko (hm, jälle uus nimi sellel soomlaste vanarauapoel?!) nurga taga sõitsid transportöörid tõstukitega takistusslaalomit. Mõned meetrid eemal oli heinas hunnik klaasi.
Triikisin ära terve kapitäie riideid. Triiksärke triikides meenus jõukate väljamaalaste õpetus, et käistel peavad triiktriibud olema. Alati.
Ja õhtu lõpetuseks sain ühe imeliku SMS-i, mis arvatavasti ei olnud mõeldud minule: Kadi Toome rinnad? Minule meeldivad sellised enam, kui lauaga löödud rudimendid!

Mind on lugemas käinud keegi tegelane selliselt lehelt: http://moneyhungry.blogspot.com/. Netikerjus? Kahjuks olen mina õel inimene, kes ei anna mitte kunagi mitte ühelegi kerjusele mitte midagi, sest tean pajatada lugusid jõukatest kerjusperedest. Nii et kallis Chilo, me kõik oleme olnud tudengid ja kuidagi hakkama saanud.

Istun parajasti arvuti taga ja tunnen suhtlemisvaegust. Ja see ei lähe ega lähe ära. Ja ma ei saa aru, miks kõik messengeris offline on.

Süsteemid. Kõikjal. Üks tobedam kui teine.

Näiteks Maksimarketis on süsteem, kuidas teha vahet pottide ja pannide kaantel: potil on kaas ja pannil on kaan. Lihtsalt jäi uut panni soetades kahe silma vahele.

Saadan aegajalt netist tasuta sms-e. Täna oleksin pidanud sealtkaudu ise kaks sms-i saama, mille sisuks üks vägagi inimlik ja igavikuline teema. (Kõrvalmärkus: see MISKI pole tegelikult siin ilmas üldse nii igavikuline...) Ju siis essemmesside modereerija otsustas, et need telegrammid ei pea mitte minuni jõudma. Kellest tsensoril lõpuks kahju hakkas: minust või saatjast?
Kurat, tagatipuks ei saa ma midagi praadida – Hackmani panni nõutav saagiosa suurenes hüppeliselt. Säh sulle kvaliteeti! Nüüd vist ostan punase imetäpiga vidina.

Keepi küsige bussijuhi käest! Hansabuss.

Minu järgmised unenäod tulevad juba lambanahkade vahel. Ostsin täna oma elu esimesed päris OMA tekid. Seoses kliima jahenemisega on pure villatekid kasulikud unetuse, peavalu, kange kaela, käte-, selja- ja liigesevalu, väsinud puusade ja jalgade ning närvipinge puhul. Tervis on otseselt seotud meie magamisega ja miks mitte investeerida paremasse elukvaliteeti. Vill on naturaalne abiline paremaks uneks. Nii võib lugeda tekitutvustusest. Magame, näeme.
Muidugi oli teekond Tartust tekkide järele vägagi põnev. Žigulivend ei saanud aru, miks tema autot hääletasin. Nagu ta ei saanud ka sellest aru, miks teda motikaga sõites hääletatakse. Nojah, teatud kontingent hääletajaid kannavad seljakotis kiivreid ja hääletavadki ainult tsikleid. Onu oli osav kaupmees - määris mulle 500 g mett mokale.
Karu tunne tuleb peale. Sööks kõhu mett täis, poeks meriinoteki sisse ja jääks sügavasse talveunne.

Jälle vikerkaar! Kui Piiblit uskuda, siis Noa ja Jumala leping on saanud järjekordse kinnituse. Millest on põhjustatud vikerkaare kaarekuju? Vikerkaar võiks vabalt olla ju vikerruut, vikerring, vikerraadio, vikerviisid või vikerkaja...
Eile käisin ühel maal. Olen säästlik inimene. Säästlikul on säästmiseks mitmesuguseid kaarte. Tahtsin ühte neist säästmise eesmärgil kasutada, aga see osutus üle mõistuse keeruliseks. Kui ma peaksin kogu selle kammi kirja panema, siis enne läheks Issanda vikerkaar looja. Ja kõike seda tegin 1.50 säästmise nimel. Igatahes toimus jooks kahe leti vahel. Närvikulu ja lihaskulu... Täna võtsin kartuleid ja nägin põllul seitset kolmesentimeetrilist hiirepoega. Mida see kõik tähendama peaks?

Tere! Olen tagasi. Kuigi ma ei luba praegugi veel mingit regulaarsust, aga siiski... Blogeerida on nii harjumatu. Arvuti on ka nii harjumatu (peale suurpuhastust viirustest avab see isegi Internet Explorerit).
Oli see vast alles suvi!
PS. Aitäh kõikidele, kes mind lugemas on käinud. Tänasel õhtupoolikul tegid seda vähemalt neli inimest.