On ütlemata kurb, et kui puutuda kokku muusikutega, ei ole nendega mitte millestki rääkida. Nende ainsad teemad on kas muusika või nemad ise. Eranditult kehtib see nii "tipp"muusikute kui alles alustavate muusikute kohta. Igav on. Igav on kuu aega iga päev ETVs dirigentidedünastiast saateid vaadata. Võib-olla pole tegu talentidega, vaid lihtsalt soodsate juhuste jadaga. Järgnevatel põlvkondadel piisab lihtsalt õigesse perekonda sündimisest.
Igav on kuulata muusikakeskkooli abiturienti, kes oskab rääkida ainult oma viiuliproovidest. Labane on kuulata kontserdil dirigenti, kes räägib vaid ja ainult iseendast, näiteks kuidas ta oksendas autos. Keda see salatitaldriku taga istudes kõnetab? Või üle suure seltskonna oma viimasest aluspükste ostust kraaksumine.
Mitu korda ütleb hallpea ühe video jooksul "mina"? Sama küsimus tekkis praegu OPi vaadates ühe noormuusiku puhul.
Kui muusik peab harjutama päevas 8 tundi pilli, kas ta on siis üliandekas või lihtsalt töökas? Ja kui seesama muusik läheb plätudega Alpidesse matkama, kas see on sotsiaalne debiilsus või lauslollus?
Aeg-ajalt võib meediast lugeda, kuidas dirigendid kurdavad, et pealekasvu pole peale tulemas. Olen sellest varem ka kirjutanud, aga kordan end. Lõpetagu muusikakoolides omade jopede eelistamine ja andku võimalus ka normaalsetele lastele. Ise toodavad selliseid järglasi, kes muusikat edasi õppida ei taha. Eks see ole märk ka iseloomudest. Äkki pole ikka nii ilusad inimesed? Ja kui sellised inimesed teevad muusikat, siis äkki see pole ka ilus. Äkki tavainimesed mõtlevad nende loomingu lihtsalt ilusaks.