Täna lõpetas Tädi Tortila põhikooli. Aktuse ja muu traali-vaaliga.
Mul ei tulnud kordagi pisar silma. Ei olnud nii ilus ja ülev. Ja teades klassi tausta, ei vaadanud lapsi heldimusega. Õnneks lahkub suur kamp kuuluvusagressoreid teistesse koolidesse. Kahju, et esimene klassijuhataja lasi asjadel nii kaugele minna. Aga ma tean, et karma on bitch.
Tädi Tortila on jõudnud oma kohustusliku haridustee lõpule. Kuna potentsiaali on, võiks jätkata keskhariduse omandamisega. Küsimus on selles, kus ta seda tegema peaks.
Käisin ühel kaunil kevadisel päeval Tartus ning vanad haavad said taas lahti kisutud. Nii tuligi äkkmõte, et Tädi Tortila võiks 10. klassi katseid ka Tartu koolides teha. Ise kandideerisin ka ühele töökohale. Tulemus: mina sain tööle, Tädi Tortila oli alguses ootejärjekorras, ent saanuks lõpuks kahte kooli sisse.
Aga...
Arguse pärast jääb minemata. Ja ma tean, et vähemalt kolm aastat mõtlen ma iga päev sellele, mis oleks võinud olla. Ja võib-olla poetan kolm aastat järjest salaja valupisaraid.
Ma ei harju iial Tallinnaga. Normaalsed inimesed ei saagi harjuda. Selle mentaliteediga.
Ja siis mõtled, mis on tegelikult elus tähtis. Tanneril ja Hundil on see vaid koorilaul, Ratasel võimuiha, Kaljulaidil venekeelsed lapselapsed, ülemusel valgete neegrite tööst endale hea eluolu kindlustamine.
Tegelikult on tähtis vaid rahu. Rahu eneses. Rahu maailmas.
Ent ma ei julgenud seda sammu astuda.