Mida külmemaks ilm läks, seda kehvemini hakkas vedama.
Neljapäeval tuli uudis, et minuvanused saavad reedest end COVID 19 vaktsineerimisele registreeruda. Enne seda ma ei vastanud nõuetele, kuigi mu ametivendadele sutsati tuimalt Zenecat. Mille suhtes mul kõhklused olid ja süstile seetõttu registreerumata jäi. Tegelikult on Pfizeri suhtes ka kahtlused, aga tuleb vist end ikka kaitsepookida.
Eile sai hull tööperiood läbi, aga kergemaks ikka ei lähe.
Tänane päev oli aga katastroof. Lõuna ajal tekkis mõte, et võiks kunstimuuseumisse minna. Mõeldud, tehtud. Ainult et kohale jõudmisega oli raskusi. Ei vii kõik teed Kadriorgu. Kuidas president küll tööle saab? Näitused oli head. Nii lossis, Mikkelis kui KUMUs.
Kolleegi sünnipäev vajab tähistamist ja otsustasin osta pudeli veini. Kassas selgus, et hind ei vasta sildil olnule. Minu kahjuks, loomulikult. Lahendus a la Selver: kliendile tuleb raha tagastada, sest sellise hinnaga mis sildil, müüa ei tohi. Maksin kaardiga, sain sularaha tagasi. Nojah, tuleb siis raha teise poodi viia.
Siis tuli meelde, et vaja Jyskist voodilinu osta, sest ülla-ülla, mujal ei ole nii suuri voodilinu. Kassas oli järjekordselt hind teine. Minu kahjuks. Vahetuse vanem, noor tibi, hakkas müüjale seletama, et ostjad ise paigutavad asju odavamate hinnasiltide juurde ja nõuavad siis kassas soodsamat hinda. Ega mul oma vabal ajal tõesti midagi muud teha ei ole, kui käia poes kaupa ümber paigutamas. Lumehelbeke, mis muud kui lumehelbeke! Tema ülesanne on vaadata, et hinnad ja kaubad klapiksid, mitte süüdistada kliente kauba ümber tõstmises. Maksin kaardiga. Sain sularaha tagasi. Pean leidma mingi poe, kuhu oma raha viia saaksin, sest Jyski ma seda enam ei vii.
Abikaasa otsustas lõpuks oma telefoni uuema vastu vahetada. Nüüd on minul meie pere vanim telefon. Ka Telias maksin kaardiga ja sain sularaha tagasi, sest kaitseklaas, mis oleks pidanud sobima, ei sobinud ikka. Täitsa tore on käia poest poodi ja küsida, kas telefonikaasi või kaitseklaasi on. Terve kaubanduskeskuse peale saaks komplekti kokku, aga klaasi ikka peale ei saanud, sest pood, kus seda müüdi, keeldus selle paigaldamisest. Teise poe teenindaja oli nõus seda 5 euro eest tegema. Kolmanda poe müüja oli nõus tasuta paigaldama, aga mitte täna. Hea, et kaanedki sai.
Tagatipuks oleks parkalas buriaadivälimusega tõbras meile ülekäigurajal otsa sõitnud ja nii kaua, kui telefonist kaamerat otsisin, põgenes ta sõna otseses mõttes kummide vilinal sündmuskohalt. Fikseerisin numbri 152 MJR ja helistasin politseisse. Kõne katkes kahjuks ning telefon avas kõik mu blokeeritud telefoninumbrid. Sest äkki ma olen hädas ja äkki otsivad blokeerijad mind taga. Karma is the bitch.
Rahakott on nüüd sularaha täis. Lähen vaatan, kas Rimis on normaalset veini.