Biitlitest pruuniks

Nädalavahetusel käisin Theatrumis ja Kanutis. Kanuti Gildis Tartu Uue Teatri "Biitleid" vaatamas. Pidin ikka pikalt vaatama, enne kui aru sain, et ühe tuttava asemel mängivad lavastuses kaks tuttavat. Elamus oli vägev. Theatrumis vaatasin "Pruuniks". Kohati oli tekst lõbus, aga mis seal salata - üks näitleja ei oska endiselt näidelda ja teine on lihtsalt ebasümpaatne. Aga nagu ütlesin, nautisin teksti. Olen õppinud hindama näidendite puhul seda, KUIDAS mängitakse, mitte seda KES mängib.

Kristus on ülestõusnud!
Selleaastane paast on läbi. Ütlen ausalt, et mul pole ükski varasem paast nii vaevaline tundunud kui sellel aastal. Seda nii toitumiselt kui vaimselt. Kuigi ma suutsin lihast hoiduda, oli pidevalt millegi järele nälg ja ma ei saagi aru, millest ma puudust tundsin. Ja nii õel pole ma ka ammu olnud. See vist pole vabandus, et minu ümber on ka õelad inimesed. Nii ma siis kahetsen kogu aeg ja palun andeks.
Eile sattusin ma sööma Olde Hansasse. Ma ei taha mõelda, millest ma ilma jäin. Tunnen rõõmu sellest, mida kogesin. Ja muidugi ei suutnud ma loobuda roosipudingust. Legend räägib, et tuleb süüa ära seda magustoitu kaunistava roosi kroonlehed - siis saad õnnelikuks. D. keeldus neid söömast ja nii ma siis neid nätsutasin.
Murdsime seltskonnaga pead, millest see magusroog koosneb. Täna leidsin selle retsepti "Keskaja köögist". Mine tea, äkki katsetan kunagi.
Seltskonnas oli ka minu kunagine tuttav, keda mina ära ei tundnud ja kes mind ka ära ei tundnud. Alles lahku minnes tabas mind selgusehetk. Peab paika, et enda jaoks tähtsaid inimesi näed vähemalt kaks korda elus. Siinkohal lendavad mu mõtted Argentiinasse - Alejandra on inimene, keda tahaksin kindlasti veel korra oma elus näha.
Mis puutub tänasesse päeva ja üldse Vaikse nädala tähtpäevadesse, siis ma ei saa aru, miks uskmatud eestlased mune värvivad. Ülestõusmispühad on liiga usupühad, et sellest mingit komejanti teha. Aga tehakse. Ja see häirib mind.
Aga sellegi poolest: Christus Resurrexit ja rõõmu kõigile südamesse!