Olin sunnitud endale uue Partnerkaardi soetama, sest vana kehtivusaeg sai otsa. Uurisin ka, kui palju ma siis kahe aasta jooksul kulutanud olen. 39 871 krooni. Ma omast arust Kaubamajast eriti midagi ei osta, aga näed siis...
Oleksin pidanud vist ikka sellele "töökohale" kandideerima:

Kui oled aktiivne ning Sul jääb kooli või põhitegevuse kõrvalt aega üle,
kutsume Sind sooritama Kaubamaja teeninduskvaliteedi kontrolloste. Töö
sisuks on Kaubamaja erinevate müügimaailmade külastamine,
teeninduskontaktide läbiviimine ning kontaktide kirjalik
hindamine/tagasiside andmine. Teeninduskontaktide läbiviimisele eelneb
väljaõppe, mis toimub septembri alguses. Töö aeg ja maht on paindlikud,
sõltudes inimese võimalustest ja eelistustest; tasu sõltub läbi viidud
kontaktide hulgast. Teeninduskontakte on sobiv läbi viia neil, kes
armastavad sageli kauplustes käia, on vabad ja mängulised ("ostusoovide"
väljamõtlemisel ning esitamisel) ning kes tahavad teenida väikest lisaraha
põhitegevuse kõrvalt.

Lõpp.

Naine mehele: "Kallis, kas see kleit teeb mind paksuks?"
Mees: "Miks sa küsid? Kas sa tahad selle ära süüa?"

No näed sa siis! Vana arvutiga on nüüdseks igaveseks krõška (läks kärssama), aga uus (see, mis aprillis üles ütles) see-eest on jälle töökorras.
Vahepeal on palju vett taevast alla sadanud, mõnel inimesel isegi hammas suhu tulnud ja veel nii mõndagi põnevat juhtunud.

Keskel Doris – ristinimega Helena.

Rasedana ei maksa ikka uusi prille soetada. Mina tegin seda, kuid nüüd ei seisa need enam ninal. Kukuvad kogu aeg eest ära. Ju siis oli nina ka paistes. Täitsa häda kohe.

Hommikul helistas Eveliis ja soovis 24-sentimeetrist koogivormi laenata. Lõpuks siiski ei laenanud, sest ostis endale päris oma vormi. Minul aga tekib alati just siis isu küpsetada, kui keegi mul koogivormi laenab.
Muide, ma ostsin ka omale uue küpsetusaluse. Muffinite oma. Patt tunnistada, aga ma ei olnud tänaseni mitte ühtegi muffinit küpsetanud. Ühelt poolt, kuna kunagi Saksamaal külas olles, küpsetas sealne pereema neid kogu aeg ja olgem nüüd ausad, need ei olnud eriti õnnestunud. Need vist olid a la Ameerikamaa moodi tehtud, sest pereema oli seal üsna kaua elanud.
Teisalt ei ole mul nende kuklite vastu erilist isu olnud, kuna minu endist ülemust kutsuti (võibolla tehakse seda veel tänagi) Muffiniks. Kui kedagi täpsemalt huvitab, miks selline hüüdnimi, võin kunagi kirjutada. See boss oli aga nii ebameeldiv inimene (nagu mina oleksin meeldiv!), et muffiniisu kadus.
Noh ja kuna kommuunikaaslane nimetab mind saamatuks väikeseks perenaiseks, küpsetasin veel pirni-sinihallitusjuustu kooki ka.

Importtoss on nüüd siis siia ka jõudnud.

Viimasel ajal olen tihedalt mõelnud Tartu tumedanahalistest. Nad on selleks põhjust andnud.
Olen korduvalt näinud, kuidas üks draviidi tõugu arst-resident (minuteada on ta nimi Suranga W.) tülitab tänaval ja/või bussis neidusid. Üha uusi ja uusi. Näiteks täna luusis ta Tähtvere pargi ja Veski tänava piirkonnas.
Paar nädalat tagasi aga nägin, kuidas üks väga must neeger läbistas oma sõpradega võsa. Maltsavõsa. Ümises ise sealjuures Rolling Stones'i 1960. aastate hitti "Satisfaction". Teate ju küll seda laulukest:
"I can't get no satisfaction
I can't get no satisfaction
'cause i try and i try and i try and i try
I can't get no, i can't get no..."
Täna veendusin, et võsa enam pole. Oli mahatrimmerdatud. Küllap selleks, et Tartusse alalisi võsaneegreid ei sugeneks.