Tunnen ennast vanana ja kõik kondid valutavad. Kaugel ei ole enam need ajad, mil mind tuleb saata reumaatiliste vanainimeste hooldeasutusse.

Eluõhtuks lähen vikerkaaremetsa
pühale mäele, kirka kose äärde
mu kallim mõistab - kõik õpitu
on tühine, ma kõnnin oma teed.

Tuttavat kohates oli esimene küsimus ikka seesama: "Mida kuulukse – kas külm annab järele?" Aga ei anna. Isegi tuttaval polnud teatada midagi lohutavat. Talv ei loovuta positsioone. Kõikjal rakendatakse abinõusid selleks, et kõrvaldada pakase tekitatud raskusi. Ilmateated ei tõota ka lähemateks päevadeks midagi head.

Anna mulle tähtitaivas
anna valo pimeään
Anna mulle aamurusko
anna usko elämään

Tahaksin palju, aga oleksin rahul, kui eelpoolsegi saaks.
PS. Head elu tahaks ka!

Täna suri ära minu koer.

Postimees pani paika Tartu luuletriumviraati kuuluvad isikud.
Üks kolmevalitsuse liikmetest on öelnud, et "lallitamine, leelutamine või joigumine on kõige parem vastus kurjadele ja kahtlustavatele /…/ küsimustele."
Nii ma lallitangi:
Te-ri-rem, te-re-re, ri-rem. Alleaa. Om tare tuttare ture svaha. La ilaha illallahi. Villa kumba lii. Leelo-leelo. Tsuhka-nuhka. Vat luuli. Nadi nunnadi. Taruiraraa. Helleroo. Ave Maria. Om mani padme hum. Halleluuja. Gospodi pomilui. Sing sale proo. Kuk-ku.

Tartu Ülikooli maailmakirjanduse professor Jüri Talvet kirjutab raamatus "Ameerika märkmed ehk Kaemusi Eestist" (Ilmamaa 2000) vahemaadest, mis lahutavad Tartut võimukeskustest. Talveti andmed on järgmised: 180 km Tallinnast, umbkaudu 500 km Peterburist, 700 km Stockholmist ja peaaegu 1000 km Moskvast.
Olgu, 180 km on ligilähedaselt sama, mis 186-187 km. (Tartu vanglast Harku naistevanglani isegi rohkem.)
Ent Kaubamaja Tartu filiaalist ei jää Talvepaleeni (mis Orlando Figes’i “Nataša tantsu” andmeil on sinine, ent päriselt roheline) maanteed mööda mingil moel üle 325 kilomeetri.
Püsides marsruudil Tartu – Luhamaa – Ostrov – Velikije Luki –Moskva jõuate Suure Teatri priimabaleriine imetlema pärast 875 km teekonda. Nils Holgerssoni lennuvahendit kasutades oleks distants vaid 740 km.
Vaatakuihearaamat! Geograafia on saanud täiesti uued mõõtmed.

Blogikommentaarid kohustavad, kuigi nende regulaarne kirjutamine võib olla tüütu. Iga päev ootab vähemalt 0,000003 miljonit nõudlikku silmapaari sinult uut väärispostitust.

Vanarahvas on pühapäeva kohta öelnud nii mõndagi.
Pühapäeval ei tohi sõrme- või varbaküüsi lõigata, põhjendusega, et vanakurat teeb nendest kübara. Juhuslikumat laadi põhjendused on: ülemus hakkab vihkama; see on patt; kasvavad kahekordsed küüned; lõikajale tuleb vargilemineku himu; lõikab oma õnne ära. Keeld kehtib samuti juuste lõikamise kohta, põhjendusega, et siis lähevad juuksed peale surma pea küljest lahti; pea hakkab kõõmama, valutama.
Pühapäeval ei tohi terariistadega töötada.
Pühapäevase töökeelu motiveeringuid on rohkesti: kes pühapäeval töötab, sel läheb nädal otsa halvasti; heina, mis pühapäeval kokku pannakse, muudab jumal kiviks jne.
Pühapäevane unenägu läheb ruttu täide.
(Sator II, Tartu 2000)
Nojah, ma olen küll pea kõiki neid reegleid rikkunud. Võibolla ainult seda puhkamise asja olen tõsisemalt võtnud. Aga tõtt öelda, ongi parem kodus istuda ja kõiksugu sodi blogisse kirjutada, kui šampanjat juua ja saaniga kihutada.

Tänase Arteri vahel olid pabernukud. Muidugi jäävad need alla nõukogude ajal müüdud latiinomoeajakirja Mujeres omadele, aga praeguse aja lastele kõlbavad need mängimiseks küll.

Leonhard Lapin kirjutas aastate eest, et uued infovahendid, mille hulgas nimetab ta elektripirne, on kultuurile andnud täiesti uued, sünteetilised alused.
Kuna talvel on valdavalt pime ning ühe minu säästupirniga on hetkel krõška, ei jõua isand Leo teooria kohaselt suur osa olulisest infost minuni. Olukorda parandab vaid see, kui keeran vastavalt oma liikumistrajektoorile terveid pirne ühest pesast teise. "Ja pimeduses paistab valgus." (Lev Tolstoi)

Ühe "dieet"joogi reklaam on mõjunud minu mõistusele isegi seda tarbimata. Laastavalt. Suure tõenäosusega muudab see minu ka rahakoti varsti kõhnemaks. No kuulake ise.

Kogenud keelemehe (Joel Sang) abil jõudsin minagi järeldusele, et ega ikka kõike eita. Eks proovige panna lauset "Teller tegi öösel sääred" mõtestatult eitavasse kõneviisi.

Lahendan parasjagu lõbusaid kabeülesandeid. Näiteks üks selline, mida ma kellelgi kodus järgi proovida ei soovita, sest sellele järgneks katastroof. (Ärge lootkegi, et seda tragöödiat märkaks üksnes perifeeriapolitsei.)
Kui asetada vene kabe laua esimesele ruudule üks sent, kaks senti teisele, neli senti kolmandale ning nii edasi viimase ruuduni, siis oleks kokku vaja 18 446 744 073 709 551 615 ehk 18 kvintiljonit 446 kvadriljonit 744 triljonit 73 miljardit 709 miljonit 551 tuhat 615 senti.
Sendi psühholoogia on vägagi huvitav, sest kui sul on täna üks sent ning ühtlasi võimalus see summa igal järgneval päeval kahekordistada, siis on sul võimalus saada 28 päevaga miljonäriks. Nii lihtne see ongi!
Ja Võrno saatesse ei peagi minema.

Minu viimase aja postitused on juhuse tahtel olnud erootilise alatooniga. Kas tegemist on viibutava Saatuse näpuga, ei tea.
Jätkan samas helistikus.
Täna pärastlõunal nägin, kuidas minu ees seisev noormees sooritas makset meesisikule "eilse öö eest" ning kandis üle närused 150 krooni. Mõnel inimesel ei läheks sellise summa eest isegi püksinööbid lahti.
Ööl vastu tänast saadud elamus oli veelgi suurem. Kui ma poleks vaadanud Kanal 2-st "Pelikani memorandumit", ei oleks ma hiljem taevakanalil sattunud noorele Gérard Depardieu’le (– toona veel pikk ja sihvakas; nüüd tunduvalt kosunud, lisandunud rasv koondunud nina otsa –), kes kargas Patrick Dewaere’i kaasabil Miou-Miou’d. Seda jämeerootilise, et mitte öelda pornokomöödia "Les Valseuses" (1974) algusstseenides. Vaatasin filmi lõpuni.

Ilus päikesepaisteline ilm täna!
Aga mis mul sellest?! Päevitama ei saa niikuinii minna.

Loen parajasti väljamaakeelseid hobiblogipidajaid ja peas mõlgutub mõte, et kas jätkuks turgu ka ühele tõlkeblogile, kuhu oleks koondatud parimad palad erinevatest kultuuridest. PS! Võin ise tõlkida. PPS! Olen vähese töö-, kuid suure empaatiavõimega.

Minu tänase päeva parim avastus on vaieldamatult reaalselt eksisteeriv kohanimi Llanfairpwllgwyngyllgogerychwyrndrobwllllantysiliogogogoch. Kas ei kõla kenasti? Harjutasin selle hääldamist umbes samamoodi nagu Ärapanija keeleharjutust: Anders Tsahkna ja Virzinja Kotkas seksisid Šeišellidel.

Kuulsin hommikul, kuidas prügikoll ütles bussis omasugusele: "Ärme pussu laseme, muidu paneme igaveseks oma santsud nahka." Misasja? Pussu? Millised 'santsud'? See veel puudus – puuksutamine kahandab asotsiaalide võimalusi. Ha!

Arafatti külastas haiglas rabi.
Arafat is still dead.

Ah kuidas on täna seis? Seisab nigu vist.
Kui aga tõsisemalt rääkida, siis palju inimesel neid n.-ö. uusi mõtteid ikka on. Kirjutad natuke ja kott tühi.

Rabanud kogu päeva nagu galeeriori, tulin koju täiesti uimasena ning viskusin diivanile roidununa ja alandatuna, olles võimetu mistahes tööks või tegevuseks.
Sõin apelsine, küpsiseid ja kividega oliive ning jõin mineraalvett – olin sunnitud eelistama toite, mis oma loomult juba valmis olid. Selle spartaliku eine ajal meenutasin muheldes omaaegseid pikki lõunalaua tseremooniad kunagises vanematekodus, kus lihtsatki einet võttes kulus ära mitukümmend ühikut lauanõusid.
Jah, vaeseks olen jäänud! Pean vist hakkama otsima uut korterit. Mind veetleb Supilinn, sealsete majade kõrged laed, suured aknad ning avarad, varjuküllased aiad. Emajõe poolt tulevatest lõhnadest rääkimata.

Rahapuuduse tõttu ei saa ma enam oma mõtteid paberile panna, vaid pean neid arvutisse trükkima. Samuti ei saa ma soetada endale kalleid nahksõrmikuid, vaid pean ostma T-Marketist 50-kroonised Hiina päritoluga.

Jõudsin järeldusele, et olen geenius. Tõrjutus on kõige kindlam tõend tõrjutu geniaalsuse kohta.

Käisin eile-täna end Tallinnas tuulutamas. Ja Tabasalus käisin ka. Esimest korda elus. Külas. Läksin sinna marsaga 234 ja Kooli peatuses sai minu mõistus otsa. Küsisin juhi käest, et kus asub X tänav. Tema podises mulle vene keeles, et ei saa aru. Küsisin siis ühe reisija käest, kus X tänav asub. "Oi, mina küll ei tea. Ma olen terve elu siin elanud, aga sellisest tänavast pole midagi kuulnud." Kasutasin siis oma naiselikku intuitsiooni ja leidsin õige koha üles. Rääkisin sellest muidugi tuttavale ka, mille peale mitte eriti eakas tabasalulane rääkis loo, kuidas mingid jõmmid olid temalt hiljuti küsinud, kus asub Y tänav. Ega ta ka päris täpselt teadnud, kus see asub, aga juhatas vist enam-vähem õigesti. Jõmmid soovitasid tal kohmetu seletamise peale õhtuti rohkem jalutada. Kui ma nüüd enda kõikvõimalike juhatamiste peale mõtlen, siis... Nojah, on läinud täppi ja huupi ka. Aga mind isiklikult on sügavasse metsa saadetud, kuigi jõuda oli vaja kesklinna. See juhtus küll ühes Euroopa muus kohas.
Tagasisõit Tartusse oli kohutav. Pidin terve tee kuulama minibeibede heietusi ja noorpaari tülitsemist. Lisaks paljudele muudele asjadele siin elus, ei saa me üldjuhul valida endale ka bussikaaslasi. CD-pleieri aku sai ka õnnetuseks tühjaks.
Take Off on parem kui The Snow Queen. Minu meelest.

Küsisin oma kõhult: "Veux-tu munapuder, chéri-koko? As-tu faim?" ("Tahad sa munaputru, kullakallis? On sul kõht tühi?") "Oui – je veux bien," ("Oojaa,") korises kõht vastu.
Tegelikult ma päris munaputru ei viitsi teha, praen lihtsalt mõned munad, piisab mulle ja talle sellestki.

Ma mõtlen ja mõtlen. Juba kolmandat nädalat. Mitte millestki ei saa aru! Mitte millestki ei saa aru! Ma ei suuda mõelda millestki. Muust.

Pühapäeva õhtul nägin filmi, milles oli juttu romaanist "Kuristik rukkis". Öelgu Holden Caulfield mida iganes, aga mina pean ütlema: "If you want to know the truth, I'm not a virgin. I'm really not. Or... I'm really not sure."

Vahel olen uusi sissekandeid teinud vastumeelselt. Kelle jaoks ma siia kirjutan? Kui enda jaoks, siis miks postitan need avalikult? Aga kui lugejale, siis miks teesklen, et räägin endaga? Räägin iseendaga nii, et teised mind kuulevad? Strange, very strange…