Kaks ja pool tundi tagasi läks Dorise vilenski aparaat katki. Õnneks oli täna Lõivukese ortopeediakeskuse vastuvõtupäev ja ma sain temaga konsulteerida. Et kas uut ja pikemat aparaati vaja või paneme lapse kohe kipsi, nagu Dorise eelmine arst mais mainis. Lisaks sellele, et temal on mõistus otsas ja et ta saadab meid sellesama Lõivukese juurde, kes on teadupärast Tartu parim ortopeed. Lõivukene vaatas arvutiekraani, ulatas mulle katkise vilenski aparaadi ja soovitas selle kapi otsa panna. Juulis on küll järelkontroll, ent vilenski on ainus vahend, mida Lõivukene Dorise raviks kasutaks. Ei mingeid kipse ega operatsioone.
Mu laps võib päris omal jalal seisma hakata! Ja kõndima ka.
Kõik pühakud, Jumalast rääkimata, on mu palveid kuulda võtnud. Tänan neid ka rõõmuajal. Erinevalt Anatoli Nekrassovist, kes kuulutab, et maailma religioonid tuginevad sellele, et inimesed oleksid õnnetud. Õnnetud pöörduvad sagedamini Jumala poole. Kui kõik hästi läheb, unustatakse tänada. Mul seda muret ei ole, et liiga hästi läheks. Nii on alati põhjust palvetada. Näiteks selle eest, et see neetud Fondifond kogu aeg miinuses ei oleks.

Ma olen päris ausalt ära teeninud hüüdnime "Igavesti rahulolematu". Alles see oli, kui ma vandusin, et ei taha nüüd kaua aega ülikoolis õppida. Täna sirvisin TÜ AÜ kodulehekülge ja tekkis soov jälle õppida. Saaksin ka, kui ainult rahast kahju ei oleks. Uue kõrghariduse eest saaks Nissan Micra... Või mitu nõudepesumasinat ja kodurahu.
Endiselt ei taha ma Tartust ära minna. Kuigi Tallinnas on kindel tööots olemas, otsin Tartus tööd. Ja kui leian, ei liigu ma siit kuhugi. Pealinnas on küll tore aegajalt käia, kuid Tartus on minu kodu.
Liigset rahulolematust olen proovinud ostlemisega leevendada, aga sellega on nagu on. Mõju on väga lühiajaline - hetkeks on tõepoolest hea olla, aga siis see vaibub tasapisi ja lõpuks kaob sootuks. Täpselt sama lugu on söögiga. Teod valedel põhjustel. Või inimesel on lihtsalt liiga palju vaba aega, et mõttetusi mõelda, tunda ja teha.
Pööra pilk päikese poole, siis jäävad varjud selja taha.

Nii hea on ilma suuremate kohustusteta olla! Pole pingeid ja pole kuhugi kiire. Üle pika aja saab lugeda endale meeldivat kirjandust. Tahan loen Postimehe Esseesid, tahan, loen midagi muud. Ja Dorisega saab rahulikult tegeleda, ei pea süümepiinu tundma. Elul pole kohe väga vigagi.

Täna suutsin oma otsustusvõimetusega vihastada välja Kommuunikaaslase ja vist iseendagi. Sattusin nimelt parfümeerialetti, kuna Tresor sai otsa. Talvel tahtsin Coco Mademoisellet, aga täna odööride virr-varris tundus see mitte see KÕIGE õigem. Chaneli Chance oli päris hea, aga mõttetult kallis. Vähemalt suveks. Lõpuks oli nina paks, ei aidanud kohvioad ka enam. Peast ma parem ei räägigi ning hing oleks ihanud vist tervet poetäit pudeleid. Pärast kahetunnist nuusutamist leppisin Nina Ricci Ninaga, kuigi varsti ostan jälle Tresori niikuinii, sest see on mu vaieldamatu lemmik juba 15 aastat. Noh ja ma siis lugesin Nina Ricci kohta huvitavaid asju ka. Näiteks et ta on tuntud eelkõige lõhnamaailmas, kuigi ise pole kunagi parfüüme tootnud. Et teda moekunstnikuna ei tuntagi ja et tema mood on selline "teistmoodi". Internetis pilte vaadates kõige hullem ei tundunudki, ehkki tõepoolest - see on teistmoodi. Aga noh, maailma kõige mõttetumat moodi loovad Forresterid.
Ega te ei oska öelda, kui vanalt kanavarbad tulevad?

Mingi kummaliste hetkede periood on vist praegu. Teisipäeval kaitsesin lõputööd ja tulemus oli lihtsalt suurepärane. Eile käisin oma elu kõige imelikumal töövestlusel. Kestis see kõigest viis minutit, minult ei küsitud peaaegu mitte midagi. Öeldi, et otsus on juba langetatud. Noh ja mina muidugi praadisin teadmatuses, kuigi juba eile õhtul olin saanud meili, et sain tööd. Meili lugesin loomulikult alles täna hommikul.
Seega on tallinlaseks saamine nüüd ikka päris kindel. Otsin kolmetoalist korterit. Soovitavalt Mustamäel.

Ma ei teinud eile ajalugu. See tähendab, et ma ei kukkunud sellest jubedast viimasest eksamist läbi ehk siis jätkasin eksamilt mitteläbikukkumise traditsiooni. Arvestades seda, et väidetavalt on mõni inimene seda ainet sooritanud lausa seitse korda (huvitav, kuidas ta küll enne eksmatti pole saanud?), siis tundub mulle mu üle aegade kõige kehvem eksamitulemus lausa suurepärane. Eriti arvestades seda, et ma ei saanud väga erinevatel põhjustel eksamiks õppida. Uh,isegi ülikooli lõpueksam ei olnud nii hull. Kui ma ütlen Edgar Krull, siis teadjad saavad isegi aru, millest ma räägin. Igatahes palju õnne mulle!

Käisin hõimlastel külas. Üks hõimlane on juustugurmaan ja tal on kombeks igalt poolt kõikvõimalikke juustusorte kaasa tuua. Ja mulle siis sisse sööta. Sedapuhku hellitati mu maitsmismeeli "Lake karmiga" (või millegi sarnase karmiga). Karm oli see tõepoolest ja piirdusin seetõttu ainult ühe juustusaiaga. Karmus ise täitsa eestimaine, tartumaine. Kaua laagerdanud ja kallikene.

Täna nägin ülikooli uut rektorit. Ostis Selveris süüa nagu täiesti tavaline inimene. Abikaasa ja tütar olid ka kaasas. Nagu minulgi. Sõbralik meesterahvas. Ametlikku kätlemistseremooniat mul temaga sel aastal ei tule, sest ta ei ole siis veel rektor, aga mitteametlikult lubasime kätelda.

Ostsin täna Philippe Delermi "Terve pühapäeva oli sadanud". Vähe sellest - hakkasin seda bussis koju sõites lugema. Ma tean, et ei tohiks hetkel mitte millegi muu kui viimase eksamimaterjali peale aega raisata, aga ma lihtsalt ei suutnud. Olin seda teost juba kaua oodanud, sest Varrak reklaamis seda juba ammu. "Väikeste naudingute" mõju avaldub siiani.
Alguses mõtlesin "No mitä paskaa?". Siis tuli Vaim. Ega see vist selline bussilektüür olegi. Pigem sobib seegi raamat "suurepäraselt pühapäevaõhtuseks närvisüsteemi tasakaalustamiseks pärast nädalalõpu hängõuverit".

Kui nüüd natuke õhku ka saaks, küll siis oleks tore! Välja arvatud see, et kommuunikaaslase ema käis mu akadeemilise töö üle ja see põeks nüüd nagu kollatõbe.
Tegelikult on kõik endiselt sitasti, kuigi helgeid hetki tuleb ka ette. Nii näiteks pidin hiljuti otsima kunagisi kooliasju flopiketastelt. Küll see oli kummaline tunne. Kui keegi on Tartus vist Vanemuise kandis näinud kadunud rohelist kampsunit ja roosat lapsetekki, andku mulle teada.

Ma peaksin vist kõrvaarsti juurde minema. Kuulmine on töntsiks jäänud ja kui kuulen, siis väga kummalisi asju. Nii näiteks kaikus täna Selveris reklaam "Ostke KGB veini!" Tahaksin väga loota, et mõeldud oli siiski Cabernet Sauvignoni (hm, siis on olemas veel CABERNET (Concerted Action on Brownfield and Economic Regeneration Network) ), kuigi KGB vein oleks vististi ka üsna huvitav nähtus. Einoh, luulud mis luulud! Kuulen seda, mida tahan kuulda. Samas mine sa tea, äkki ikka ei ole nii. Julgeolekukaalutlustel olen loobunud igasugustes internetiaktsioonides osalemisest. Netiallkirjadeaktsioonidest näiteks (ehkki mõni pahatahtlik inimene võib nime iga kell kuritarvitada). Kunagi ei või teada, millisesse kausta nimi satub. KGB vein...

Kommuunikaaslane tegi eile öösel uinudes nalja - tal on palavik. 36,7. Tema puhul see muide ongi palavik, sest tavaliselt on ta temperatuur sinna 35 kraadi kanti. Täna õhtuks oli see juba 38,6. Kui nii jätkub, läheb kommuunikaaslane varsti keema. Kanagripi kuke vorm? Käisime ju parte söötmas. Kole lugu sellisel soojal ajal.

Ma olen viimasel ajal tihti Tallinnas käinud. Suts, kaheks päevaks Tartusse, suts, kolmeks päevaks Tallinnasse. Suts, kolmeks päevaks Tallinnasse, suts, neljaks päevaks Tartusse. Selline kahe linna vahel pendeldamine väsitab väga ära. Ja tüütu on sõitmine ka, kuigi vahemaa ei ole iseenesest eriti pikk. Hetkel olen Tartus.
Varem meeldis mulle Tallinnas väga, nüüd enam eriti mitte. Jalutasin täna Dorisega (viimane istus küll kärus) ülikooli peahoone ja Toomel ja kurb tunne tuli. Tallinnas ma oma lapsega nii jalutada ei saaks. Magalates lällavad turistid, vanalinnas lällavad ka turistid, aga veidi teistmoodi turistid. Vahemaad on pikad ja elutempo on ka teine. Ja siin ei vahita vilenski aparaati imelikult. Üks teema on aga kahe linna penskaritel sama: "Kas te ei näe, et lapsel on müts silmade peal?!" Järgmine kord küsin midagi salvavalt vastu. Näiteks: "Kas te ei näe, et te olete paks?!"
Ühesõnaga, ma ei taha Tartust ära minna.

Kes annaks mulle tagasi usu ja lootuse? Et mu lapsel luud ükskord kasvama hakkavad. Et mu ema põlv siiski paraneb. Et ma jõuan oma kooliasjadega ühelepoole. Et ma ennast ometi kord välja puhata saaksin. Et mul tekiks tahtmine elada. Minu tass on hetkel isegi mitte pooltühi, vaid täitsa tühi. Kergem oleks olla aluspüksid nööril.

Kui Petronede laps mängis mängu "Situ ja peida", siis minu oma harrastab viimasel ajal veidi teistsugusemat lähenemist. Ta on mul muidu selline üsna kobe tükk, mitte nüüd just paksuke, aga hea toitumusega. Viimasel ajal on hakanud küll toiduga pirtsutama - ju tahab veidi saledamat joont hoida. Või vastupidi - varub kehvemateks aegadeks? Ent peita toidupalakesi oma mähkmesse on ka ikka tippude tipp. Olen sealt leidnud nii küpsiseid, juustu kui ka lihakraami. Imestama ajab, kuidas ta sinna mähkmesse seda kraami poetab. Ta peaks kõik riided seljast kiskuma. Täielik müstika.

Käisime Dorisega ikkagi Prima Vistat kaemas. Arvatavasti oleks mul jäänud sellest üritusest just selline mulje nagu eile kirjutasin, kui TEA kirjastuse esindaja poleks Dorisele Kukeaabitsat kinkinud. Lihtsalt niisama lambist. Suured tänud talle!
Turul käisin ka. Minu lihamüüjal (nagu Õnnepalul on oma juurviljamüüja) oli täna sünnipäev. Juhuslikult sain teada. Oli teine vist natuke svipsis ka juba - tahtis mulle kogu raha tagasi anda ja veel peale ka.
Muidu on selline mittemidagiteinud päev jälle olnud. Kommuunikaaslane hakkas tallinlaseks. Mina selleks saada ei taha, aga ei jää vist midagi muud üle.

Täna algas Prima Vista. Meenutades eelmise aasta kehva korraldust, ma sellelt käesoleval aastal midagi ei oota. Raha ka niikuinii ei ole, et raamatuid osta. Peale selle poleks neid kuhugi panna ka. Kodus uputab raamatutest. Teeksin pilti ja paneksin siia üles, aga liiga kole vaatepilt on.
Ainuüksi viimase kuu jooksul on neid üle 80 cm soetatud. Pikkuses on kergem arvutada kui rahas.
-----
Terevisioonis hakkas blond venelannast Eesti Ekspressi ajakirjanik peaaegu nutma. Temale on liiga tehtud. Ega ta Nõukogude Liitu hästi ei mäleta, aga tinasõdur aitas tal NLi mõista.
Mina mäletan NLi hästi, aga ei mõista seda. Banaani sain umbes kolm korda selle režiimi jooksul. Need olid ka rohelised ja järelküpsesid köögis. Ema Moskvast tõi. Nagu ka suitsuvorsti. Viljakohvi pidi jooma. Või siis india teed.
Poest midagi saada ei olnud ja kui oli, siis pidid pikas sabas seisma. Lõpuks selgus, et see ei olnudki triikrauasaba, vaid hoopis vilega veekeedukannusaba. Nagu juhtus minu ämmaga.
Riideid võisid endale ise õmmelda. Ja nii kenat juuksevärvi nagu sel venelannal oli, tol ajal ei saanud.
Välismaale said ainult valitud näod.
Ekskursioonidel aeti rahvas bussist välja, kui tankima mindi. Peale selle oli neis liiklusvahendeis nii halb õhk, et süda läikis pidevalt.
Võiksingi siin heietama jääda. Küll oli ikka tobe aeg. Nagu kiviaeg või midagi sellist. Küllap on Venemaa suuremates linnades olukord üsna kaasaegne, kuskil kolkas aga vaevalt.
Ah, mis ma nüüd vastu ööd siis ennast üles kütan. Näen jälle mingeid lollakaid unenägusid äkki. Kuidas mune ükshaaval kaussi löön ja vaatan, ega need mädad pole...
-------
Orhidee, mille kommuunikaaslasele kinkisin, hakkas õitsema.

Ilmad on nii külmaks läinud, et otsi talvekasukas välja. Tegime kodus moedemonstratsiooni, nagu juuresolevalt pildilt näha. Dorisel on nina küll jälle nohune, aga kõiksugu peakatted sobivad talle võrratult.

Hullumeelne päev jälle. Neid on viimasel ajal juba nii palju, et igal päeval mõtlen, et enam hullemaks minna ei saa. Järgmisel päeval selgub aga, et saab küll. Isegi kõige hullemates unedes ei ole minu elu nii hull nagu reaalsuses. Hakkan ennast ka vaikselt hulluna tundma. Õnneks ei ole kaugele vaja minna...
Katkine boiler, millest purskub keevat vett. Samal ajal vannitoas magav kass. Minu käel villid. Kass käitub imelikult, aga ta seisund vist rahuldav. Veetaolek. Ja nagu alati sellistel puhkudel - meest majas ei ole. Temal oli Tallinnas muudki teha. Need meestemängud. Ja ma pidin endale jälle uue telefoni soetama. Sedapuhku kõige odavama NOKIA, mis äratab käreda naisehäälega: "Kell on kaheksa. Aeg on ärgata!"
Suure katastroofi tõttu minu veemajanduses veetsin pärastlõuna Dorise ristivanemate juures. Soe vastuvõtt "paskettide" ja kookidega. Ei puudunud ka laste nr.3-5 etteasted - tantsulised, laululised ja isegi viiulikontsert oli. Ja minu laps ei võõristagi enam! Algas see kõik umbes kuu tagasi, kui ta nunna süles täitsa rahulikuks jäi. Eelmisel pühapäeval tegi sama Sebe bussijuhiga ja täna rändas lausa sülest sülle ja ei ühtegi pisarat!
Üldiselt on elu aga üks suur hädaorg.

Mässajad tõmbavad hinge ja koguvad esmaspäevaks jõudu. Et siis ehtsate venelaste ees näidelda. Vaesed kodumaata olevused!

Ma olen oma suhtumist viimaste päevade sündmuste tõttu muutnud. Kui varem olin lihtsalt eelarvamustega, siis nüüd olen tõepoolest üsna vihane.
Üleeile õhtul oli mu esimene mõte, kuidas Savisaar olukorda kommenteerib, kuidas ta oma valijate käitumist hindab. Nimetatud seltsimees hoiab targu aga avalikkuse eest kõrvale. Tema blogikommentaarid räägivad iseenda eest.
Kummaline oli eile hommikul riigitelevisiooni naissaatejuhi heietusi kuulata, kuidas ta oma punase jaki musta vastu vahetas, kui kuulis ühest hukkunust. Loll jutt mu meelest. Minul turistidest küll kahju ei ole. Eriti sellistest märatsejatest. Ojuland käis minu mõtte välja (st. me mõtleme üsna sarnaselt), et elamisloaga turistide elamislubasid pikendada ei tasu. Tehtagu siis seda!
Kiidan valitsust, et see tinasõdur ükskord ometi ära koristati. Ammu oleks juba pidanud. Mart Laar oleks seda omal ajal tegema pidanud.
Ja politseinikud on ka mu meelest väga tublid.
Rahu!

Täna oli tõeliselt ilus ilm. Ja kuigi mu meeleolu ei olnud just kõige parem, sest vaimselt oli väga väsitav päev, siis nautisin ilma täiel rinnal ja veetsin enamuse päevast õues lapsega jalutades. Päike on Dorisele muide jälje ka jätnud - ilus, tõmmu laps mul.
Muidu läheb endiselt nigelalt. Õpingutes küll veidi ülesmäge - 16 lehekülge teaduslikku teksti juba olemas. Aga muudes asjades kolinal allamäge. Segadust ja lahtisi otsi on liiga palju. Ei tea, kas teistel ka kogu aeg kõik halvasti läheb?
Kommuunikaaslane käis lapsega bussiga sõitmas. Bussijuht pidurdas järsult, vankri metallkonstruktsioon rebenes. Hea, et lapsega midagi ei juhtunud. Uus alus koos ratastega maksab palju tuhendeid. Seniks kasutame uut käru, mille soetamist finantseeris lapse vanaema. Käru võttis tirts kohe omaks - sellest avaneb võrratu vaade ju! Liinibussis valib ta tavaliselt ühe ohvri välja ja kui see peaks juhuslikult Dorisest välja tegema, siis läheb eputamine ja nägude tegemine lahti. Naerutab bussirahvast ja mind ka. Armas väike inimene.

Oh, mina püüan siin oma akadeemilise laiskusega hakkama saada. Tuju üldse ei ole. Ma olen tüüpiline inimene ehk loomult laisk. Mingi jama kokkukirjutamiseks on jäänud kõigest kaks nädalat. Õnneks ma olen endaga kokku leppinud, et tähtis on ainult positiivne tulemus. Maksimaalsest ma enam ei unista. Lihtsalt tingimusi ei ole. Raha eest lõputööd osta ka ei raatsi. Ah, vahet pole.
Täna kirjutavad abituriendid kirjandit. Laulva revolutsiooni lapsed. Hea, et mul see kirjutatud on. Kahjuks läks just nii, nagu haridusminister oma kõnes ütles, et osad ei mäleta enam, millest nad kirjandi kirjutasid. Mäletavad ainult punkte, mille kirjandi eest said. Mina mäletan teemat, sisu peaaegu enam mitte ja seda, kuidas isa ütles, et kas ma paremat teemat ei osanud valida. Ja seda mäletan ka, kuidas ma maakonna haridusosakonda (või kuhu iganes) helistasin ja tulemuse teada sain. Suurepärase tulemuse.
Aga nüüd tööle!

No hommikul aknast välja vaadates jäi küll mulje, et Venemaal metsad põlevad jälle. Aga õues selgus, et see puhas tolm ainult. Ega sellele probleemile enne leevendust vist ei saa, kui vihm taevast alla kukub. Naljakas, iga aastaga sajab üha vähem ja iga aastaga muutub Tartu aina tolmusemaks. Niimustlinn!
Ja kirju suvi tuleb. Kahjuks. Nägin seda küll juba eile. Pidin ma naabrinaisega õues lobisema! Oleksin kohe peale seminari koju läinud, oleksin täna kollast liblikat näinud. Nüüd kõik mokas. Pisarad ees ootamas, mis muu.
Ja ma vist sain mingi töökoha endale. Laps, kool, töö. Lõpuks on niikuinii närvivapustus, aga sellele ma veel ei mõtle.

Ma käisin täna ka siis sellel Panoptikoni näitusel. Üks tuttav arstitudeng (minu õemehe onupoja abikaasa täditütar, kellega võiksin lesbisuhet omada, kui mul sellised kalduvused vaid oleksid) rääkis, et talle arstitudengina väga meeldis, aga tema tšehhist elukaaslasel oli näitusel paha hakanud. Seega läksin ma näitusele pisikese eelarvamusega. Olen nimelt nõrganärviline. Kui ma poleks, siis oleks minu lapsepõlve unistus täide läinud - oleksin arst.
Nojah. Mulle meeldis, kuidas kujud olid peensusteni meisterdatud. Muidu jättis kogu kupatus tormaka mulje. Uksel pisteti mingi paber näppu ja siis iga eksponaadi juures pidid sellest paberist näpuga järge ajama, millega tegu. Oleksin oodanud veidi põhjalikumat lähenemist. Oleks ehk huvitavam olnud. Giiditeenust ma ju kahele inimesele ostma ei hakka! 25 senti ühe eksponaadi vaatamise eest niigi üsna mõtlemapanev hind.
Ja süda ka ei läinud pahaks. Mis pani mõtlema, et mis ikkagi oleks, kui ma oleksin... Et äkki ma ikka ei olegi nii nõrganärviline.
Sellega seoses meenus mulle üks intsident eilsest. Vaatasin parajasti aknast välja ja mulle tundus, et võisin näha liiklusõnnetuse tagajärge. Üks naine lebas teeservas maas, üks mees ajas temaga juttu. Selle mehe auto oli veidi eemal. Siis äkki aga sõitis mees minema ja jättis naise sinnapaika. Edasi tõusis naine püsti, tegi mõned sammud ja kukkus jalust niidetuna maha. Jäigi sinna lebama. Mina muidugi kohusetundliku kodanikuna jooksin kohe sündmuskohale. Naine ei reageerinud ei minu ega ühe teise mööduvale jalakäija märguannetele. Helistasin 112 ja teate, mida mulle sealt öeldi! Et see naine on hull ning tahab tähelepanu saada. Selleks viskabki end siruli. Et las lebab seal. Nojah...
Olekski vist sinna lebama jäänud, kui politsei ei oleks poole tunni pärast tulnud. Hea vähemalt, et politseigi midagi teeb. Kuigi mulle jääb mõistetamatuks, et kui see kukkuja oligi hull, siis oli tegemist meditsiinilise probleemiga. 112 aga ei reageerinud. Ja see nn hull ei näinud üldse hullu moodi välja. Samuti ei näinud ta asotsiaalne välja. Paneb ikka mõtlema. Kui mul oleks mingi kummaline haigus, mille tagajärjel ma kukun, siis ma küll ei soovi, et mind seevaldisse viidaks.
Hetkel on aga mul ahjus kabatšokipirukas.
Õudne nikerdamine. Lõhnab küpsedes küll hästi, ent kui ei maitse, siis läheb suur hulk toitu raisku. Loodan, et ikka maitseb. See tunnistati vist eelmise aasta parimaks Kaalujälgijate pirukaks?

Kommuunikaaslane käis Otepää küngaste vahel. Väidetavalt mingeid meestemänge mängimas (loodetavasti ei ole tegemist Brokebacki mägedes viljelevate mängudega, nn. "mustikaaugumängudega", kuigi kala lööb lutsu juba küll - eriti Pangodi ja Nõuni ääres; ja murutõnise ehk tennise ajalugu huvitab neid ka; siinkohal mul rõõm nentida, et tunnen isiklikult mitut Lampi). Ausalt öeldes on mul nendest ärakäimistest juba vaikselt siiber. Doris on ka juba terve nädala tõbine olnud ja minu akadeemilised võlad aina kasvavad. Ei korva neid käike isegi mingi imelik kamakas liha, mis kohe-kohe halvaks läheb. Seda enam, et praegu kestab lihavaba aeg.

Meestel on hea elu. Saavad tööpostil luuslanki lüüa, vaja ainult veidi enne soengut kohendada. Leidsin selle siit.

Kevad on kohale jõudnud. Seda on lisaks lindudele ja soojale märgata ka tänavapilti taasilmunud liivatormidest ja tsiklipededest.

Täielik russomaania meil kommuunikaaslasega hetkel. Kuulame venekeelseid laule ja laulame kõvasti kaasa. Meil ükskõik, mida naabrid mõtlevad. Kummaline, paljusid neist laulukestest olen vene keele tunnis laulnud. Aga kuna klassijuhataja oli vene keele õpetaja, siis vene keele oskus ei ole just eriti kiita, kuigi klassijuhataja oli omal ajal teisel arvamusel. Võibolla on aeg ka oma töö teinud. Igatahes see oli toona mu üks lemmikuid ja meeldib täna ka. Ning see. Kommuunikaaslasele meeldib aga see. Ja ükspäev laulsime bussipeatuses seda täiest kõrist. Viimases lööb muide meie oma Kremli ööbik ka kaasa.
Multikaid vaatame ka. Internet on ikka üks tore asi.

Kui teil midagi muud teha ei ole, siis klikake Eesti eest! Mingi loll asi jälle välja mõeldud. Kõige parem meetod klikkimiseks on hoida hiirt vasaku käega kinni ja parema käega meeleheitlikult hiire vasakut klahvi toksida.

Käisin täna Tartu Saksa Kultuuri Instituudis frankofooniapäeva raames marionettteatrit vaatamas. Les Bamboches tuli siia otse Genfist. Mina käisin "Lund" ("Neige") kaemas. Doris oli ka kaasas. Ta pidas 40 minutit ilusasti vastu ja siis kukkus jutustama. Lõppu ma seega ei näinud. Pärast küll väga paljud eakad inimesed kiitsid Dorist, et kui viisakalt ta ennast üleval pidas. Mina tundsin end muidugi kõrvust tõstetuna. Sain veelkord tõestust ja julgustust, et võin oma lapsega sarnastel üritustel ilma mureta käia.
Ja ma sain kinnitust, et mulle meeldib prantsuse keel ning et ma tahan algelist keeleoskust kindlasti täiendada. Armastus prantsuse keele vastu tekkis mul umbes aastal 1998 ja tugevneb üha enam.
Lugu jaapanlane Yuko Akitast, kes tahtis haiku-luuletajaks saada, oli iseenesest ka väga ilus. Põhines see Maxence Fermine samanimelisel teosel. Näitlejat oli ka väga huvitav jälgida.
Ning järjekordselt on mul hea meel, et ma ikka kohale läksin. Tihtipeale mõtlen igasuguste huvitavate ürituste puhul, et ma ei viitsi ikka minna ja jääbki minemata. Miks küll, ei tea. Kas ma ei ole sellest õppinud, et pärastine hea tunne kompenseerib selle tüütu "enese kohale vedamise"? Igatahes väga huvitav kogemus oli. Noh ja Šveitsist ma parem ei räägigi...

Viimati kirjutasin siia, kui ees oli hull nädal. Ja see nädal kujunes hullemaks veel kui alguses arvasin. Lisaks üldistele jamadele, suutsin end ka kogu seminarirahva ees lolliks teha. No lihtsalt ei olnud aega ettekannet korralikult ette valmistada. Seminarikaaslased panid minu ettekandele küll hinde "hea", aga minu meelest olid nad liiga leebed. Mitu nädalat tundsin veel häbi, kuigi üritasin end Ellise teooriaga lohutada: igaühel võib mõnikord kehvasti minna, ega siis kohe sellepärast halvaks inimeseks ei muututa.
Üldiselt olen ma endaga väga pahuksis. Esiteks - paast on totaalselt luhtunud. Liha pole küll söönud, kuid magusat see-eest viiekordselt. Lihtsalt õudne! Peaksin oma söömisharjumusi revideerima. Loen hetkel "Prantslannad ei lähe paksuks" ja selle järgi teen küll kõik valesti. Miks ma premeerin ennast toiduga? Närvid läbi...
Teiseks olen ma hakanud jälle asju ostma. Kõige rohkem muidugi raamatuid (needsamad prantslannad, Turovski, Kivirähk, Johannes Saali näitusekataloog (ma käisin isegi tema näitusel), Kaalu Kirme, Vivat academia, Suusatamine, Õpetaja õpiabi ja võibolla veel midagi). Aga ka devedeid. Dorisele, Eesti multikatega. Ja uue kella ostsin ka. Loruse.
Täna käisime Dorisega jälle kirurgi juures. Tundub, et arst on alla andnud. Õigemini ta tunnistas, et ju siis minu laps on looduse poolt selline nagu ta on. Parem puus on peaaegu korras, vasak on paremaks läinud, aga jah... Arst oli väga ebakindel, aga ütles, et kui Doris oleks tema laps, siis ta kannaks vilenski aparaati veel kaks kuud. Ehk siis meie otsustagu ise, aga tema tahaks meid kahe kuu pärast uuesti näha. Aga suurim oht pidi nüüdseks möödas olema ja hiljemalt mais vabaneb Doris sellest tüütust ent siiski tänuväärsest pulgast. Hea seegi. Mina olen andnud vähemalt endast parima. Aga mida ma seal ukse taga täna nägin, oli küll jube vaatepilt. Üks umbes aastane poiss oli üleni arme täis. Pea ja nägu. Arvatavasti kuumast veest, aga võibolla ka millestki muust. Ma ei saa aru, kuidas sellised asjad üldse juhtuda saavad. Ja ka näiteks beebide voodist kukkumised.
Ja uus kogemus ka täna - käisin Dorisega loengus, sest last ei olnud lihtsalt kuhugi panna. Pidas ennast üliviisakalt üleval, ainult et ma ei saanud kirjutada.

Ma vaatasin ka eile telekat. Kontsert mulle meeldis. Aga presidendil oli väga kummaline valik. Hm, klassiõde ei olnudki sellel aastal. See-eest oli hunnik igasuguseid korporante. Ja öelda nunnale "proua"...
Täna oli tavaline pühapäev tavaliste pühapäevaste toimingutega. Harjutasin uue DVD-kaameraga salvestamist (vaja lapse põlv ju ikka talletada!) ja lugesin Fanny de Siversi "Paastuaja kirju".
Ma ei taha, et homne päev tuleks. Ma ei taha üldse järgmist nädalat. Õudsad asjad ootavad ees. Kui saaks, jätaks vahele.

Head vabariigi aastapäeva! Kui nõukogude võim kestaks, siis suure tõenäosusega lihtseltsimeestel internetti kodus ei oleks.
Meil käis aastapäeva esimestel tundidel politsei. Õigemini meie uute naabrite juures. Ma vist kirjutasin siin, et meil on detsembrist uued naabrid. Ma ei ole siiani aru saanud, kes kõrvalkorteris elavad või mis suhted seal elutsevatel tegelastel on. Hullem kommuun kui mul omal ajal ühikas.
Ühesõnaga käis öösel seina taga tõeline orgia. Sain minagi sellest osa. Enne korravalvurite saabumist karjus tulevane kosmonaut sealpoolsusest "Hallo kosmos! Hallo kosmos! Hallo kosmos!" Alumistel naabritel sai vist "sünnipäevapeost" küllalt ning kutsusid mundrimehed kohale.
Naabrimees Ott (olgu siinkohal mainitud, et korteriomanikust naabrinaisel on minu tähelepanekute kohaselt kaks meest) nõudis koridoris valjuhäälselt endale trahvi ja kui politsei provokatsioonile ei allunud, kukkus naabreid siunama. Sealhulgas meid, et me olevat imelikud. Võibolla olemegi. Istume kodus, aegajalt käime koolis ja mõnikord ka tööl (kui tööd parajasti on) ning kasvatame last. Ja meie juures ei toimu joomapidusid. Tõepoolest väga imelikud inimesed. Nemad on meie arvates aga normaalsed - lasevad oma umbes aastasel lapsel nii päeval kui öösel tundide kaupa röökida, joomapralletavad mitmekümnekesi selle väikese beebiga ühes korteris. Külalistel on väikesed lapsed ka kaasas, et ikka varakult eeskuju näidata.
Eesti politseile annan ma seekord au, sest nad ei lahkunud enne, kui suurem seltskond kadus. Nii umbes kell kolm sai vaikus majja.
Kuna magada ei saanud, vaatasin telekast "The Game"'i. Tahaks endale sellist sünnipäevakingitust, kuigi ega mu elul ka praegu eriti midagi viga ei ole.
Praegu on aga väga "siil udus" tunne.
Head vabariigi aastapäeva!

Vahepeal on juhtunud nii mõndagi, kuid peamiselt on aeg kulunud ühe väikese juubilari peale. Doris "nullist" on saanud "12 kuuske". Kui muidu aru ei saa, kuidas aeg lippab, siis laste peale vaadates saab sellest liigagi hästi aru. Alles ma läksin haiglasse ja mult küsiti, millal minu arvates laps sünnib (mul oli kogu aeg tunne, et 15. veebruaril; ja nagu selgus, otsustasin ma sellel kuupäeval, millal tablette söön; tegelikult oleks Doris pidanud sündima 9. märtsi paiku). Igatahes sai nädalavahetusel kõvasti pidutsetud. Tõsisemalt isegi kui enda ja kommuunikaaslase sünnipäevadel. Üleslaulmise, küünlaga tordi ja külalistega. Täpselt nii, nagu peab. Ja õnneks enne suurt paastu. Ma eile, tuhkapäeval, vaatasin Selveris, et ega eestlastest keegi vist eriti ei paastu. Eks seda üldiselt üheks ristiks ja vaevaks peetakse. Ise kavatsen küll 40 päeva tagasihoidlikumalt toituda. See tähendab, ma püüan 40 päeva rohkem vaimutoituda. Kui lastakse.

Voilà! MA PIGEM SUREN, KUI KANNATAN IGAVESTI HÄDA
Täna aasta tagasi sai Inno Tähismaa kuulsaks.
Mina jätsin täna Nissan Micraga mõttes hüvasti. Kommuunikaaslane on ikka nii väga auto ostmise vastu. Eks jätkame siis vaeste inimeste elustiili. Sõidame kopsu- ja aidsihaigetega ühes bussis edasi.
Pole just suurem asi nädal.

Nüüdseks olen täiesti kindel, et võileib suudlusega on parem.
Meeleolu on äärmiselt paha. Lihtsalt läheb täna kehvasti. Juba hommikul kukkusin nii õnnetult, et põlv sai tõsiselt viga. Ei maksa villaste sokkidega laminaatparketil ikka eriti karata.
Rahakott on ka täiesti tühi. Kõik raha sai ju Fondifond sajasse paigutatud. Ei tea, kas tegin õigesti? Kahtluseuss ikka närib.
Mis sest nädalast küll niimoodi oodata on?

Praegu on sama külmad ilmad kui kolm aastat ja aasta tagasi. Kuidas ilm kaks aastat tagasi oli, ei mäleta.
Täpselt kolm aastat on möödas, aga ma olen endiselt oma isa peale pahane, et ta kõik otsad lahti jättis.
Aasta tagasi pisteti mind haiglasse. Tänu sellele mäletangi, kui külm ikka oli.
Mingi imelik rahutus on hinges. Tahaks midagi, aga ei tea täpselt, mida. Kondan mööda autosalonge ning otsin uut lemmikut. Et soojem liigelda oleks. Kommuunikaaslane on aga autoostule kategooriliselt vastu.
Täna on viimane vaba päev. Homsest tuleb jälle koolipinki nühkida. Palju ei ole õnneks jäänud. Üks kirjatöö ja loeng koos seminariga. Ei teagi, mis parem oleks - kas võileib suudlusega või loeng seminariga.

Hämmastav, millise tasemega ikka filme tõlgitakse! Õigem oleks vist öelda, millise tasemetusega. ETVs, kusjuures.
Vaatasin äsja mingit filmi Vietnami sõjast, kus väikesed katoliiklased lugesid Inglitervitust alias Ave Mariat. Ja see palve oli saanud küll uued sõnad: "Tere, Maria! Issand olgu sinuga!" Ja nii edasi vigaselt.
See, et Eesti on valdavalt protestantlik maa, pole lauslolluse puhul vabandatav.

Hämmastav, millise tasemega ikka filme tõlgitakse! Õigem oleks vist öelda, millise tasemetusega. ETVs, kusjuures.
Vaatasin äsja mingit filmi Vietnami sõjast, kus väikesed katoliiklased lugesid Inglitervitust alias Ave Mariat. Ja see palve oli saanud küll uued sõnad: "Tere, Maria! Issand olgu sinuga!" Ja nii edasi vigaselt.
See, et Eesti on valdavalt protestantlik maa, pole lauslolluse puhul vabandatav.

Mul on nüüd uus look, aga see ei ole vist eriti tõsiseltvõetav. Tänaval kõik jõllitavad, nagu oleks mul nägu must.
Eile keeldus ühe ehitustarvetepoe elektriosakonna infotöötaja mulle lampi müümast. Kõigepealt seletas mulle, et minu poolt väljavalitud lamp on kole. Et mida mu sõbrad sellise lambi kohta ütleksid! Valigu ma hoopis üks teine. Ma sain aru küll, et väljavalitud lambi asukoht oli elektripoisile teadmata. Kui ta siis lõpuks õige karbi üles leidis, hakkas seletama, et seda lampi naistele ei müüda. Ja siis tundis muret, kuidas ma selle lambi ikka lakke saan. Kogu selle kemplemise ja lollitamise peale läks kokku aega üle poole tunni. Ma süüdistan selles oma uut välimust. Või õigem oleks öelda riietust. Kas inimesed siis aru ei saa, et kõige tähtsam on selliste krõbedate ilmadega soojus? Et külm ei hakkaks.

Kõik lähevad Tartust ära. Tallinnasse. Head Õnne otsima. Ja kui pensionikka jõuavad, siis tulevad tagasi. Hea, rahulik linn suremiseks.
Mina ei kavatse veel surra, kuigi öö tõi mulle meeletud valud. Loodan, et need olid hingevalud. Mitte näiteks liikuma hakanud tromb.
Igav on. Ega selliste külmade ilmadega pole enam mitte nii väikese lapse emal eriti midagi teha. Õueskäike asendab aknast väljavaadete sooritamine. Pilt, mis sealt avaneb, pole just eriti võrratu. Kui diivanilt vahtida, siis sarnaneb see Poolaga. Üks tobe puu kasvab meil maja ees, kuigi varestele see näib meeldivat.
Lugeda saab ka. Näiteks moodsat muinasjuttu.

Praegu on moes olla haige. Minu tutvusringkonnas hetkel täitsa tervet inimest vist ei olegi. Kõik on tõbised. Ja ega mina siis kehvem olla ei saa! Öösel langetasin palavikku ja tegin alajäsemetele sinepivanni. Olemine läks hetkega ikka tunduvalt paremaks. Tunne, nagu oleksid neerud paistes, aga jäi. Täna õnneks ainult nohutsen. Mul on kogu aeg olnud kahtlus, et viirushaigused levivad ka virtuaalselt. Kõlab hullu jutu moodi küll. Tegelikult sain viiruse kindlasti mõnelt vastutustundetult kodanikult, kes haigena mööda ilma kondas, köhis ja tatistas. Paneks siis haigena vähemalt maski ette, nagu seda teevad jaapanlased. Et näidata üles hoolivust oma kaasmaalaste vastu. Aga ei.
Ega ma ise ka tegelikult suurt parem ei ole. Käisin Mänguasjamuuesumis raamatute esitlusel, täpsemalt "Supersünnipäeva" ja "Õnneliku lapsepõlve". Ja nagu umbes aasta tagasi "Unustatud mänguasjade" ajalgi, nägi Tiia Toomet endiselt portselannuku moodi välja ning aeti endiselt mänguasjalikku lapsepõlvejuttu. Võibolla vaid üks kirjaneitsi (no, mis neitsi ta enam on) pingutas esitluse eel oma Tobiase kutsikate jutuga veidi üle. Vihjeks: kellel on bernhardiin?
Ühesõnaga sai küll raha kulutatud, ent seda ka kokku hoitud. Kokkuhoitud raha eest ostsin pakikanasuppi, kuna olen kuulnud, et kanasupp pidi haiguste vastu hästi mõjuma. Apteeke on sponsoreeritud juba küll. Katsuks nüüd teistmoodi.

Ma sain eile anonüümkirja. See oli pandud minu lapsevankrisse. Tundmatu majaelanik soovis, et ma vankri tema teelt ära koristaksin, kuna ta ei mahu suurte kottidega sellest mööda.
Eks see koridor ole kitsavõitu küll, aga ega see käru nüüd teed nii ära ka ei bloki, et mööda ei mahuks.
On mõnel alles luksusprobleemid! Võiksin ülbelt vastata, et käigu siis väiksemate kottidega, aga ma lihtsalt ei reageeri anonüümkirjadele. No tõepoolest! Sellel isikul on vist igav, et peab sääsest elevandi tegema.

Sama müstiliselt nagu palavik tuli, see ka kadus. Ju siis ikka hambad, sest Doris on hetkel tõeline vinguviiul.

Küünlapäev. Minu jaoks oli tänane päev tõeline küünlapäev. Pepuküünlapäev.
Algas see umbes 5.30, kui tundsin, et lapse pea on kahtlaselt kuum. Esimese kraadimisega sain 38,2. Kella kuuest oli palavik tõusnud juba 39,5 peale. Küünal tagumikku. Kahe tunni pärast oli temperatuur 38,6 ja siis hüppas jälle üle 39. Uus küünal ja niimoodi ööuneni välja. Katsetasin kõikvõimalikke palavikulangetamise nippe, aga erilist kasu neist ei olnud. Näiteks viinasokke. Saatsin kommuunikaaslase hommikul vara isegi poodi viina ostma. Valis seekord marketi, sest teises kodule lähedalasuvas kaupluses oleks ta pidanud müüjalt pudelit küsima. Hommikul vara viina osta - mis mulje see küll jätaks?! Selles mõttes on toiduteadlasel õigus, et viinaga poed on kodule kõige lähemal asuvad poed.
Ja ei saanudki palavikku päris alla. Põhjus võib olla lõikuvates hammastes(eile üks ja täna teine), aga ei pruugi. Päris kole kogemus. Kogu aeg hirm nahas, et äkki tõuseb palavik 40 kraadini ja tuleb haiglasse minna. Ja nagu kombeks, Dorisel juhtuvad sellised asjad alati vastu nädalavahetust.

Keerasin äsja kalendril uue lehe. Aeg lendab ikka meeletu kiirusega. Ja nooremaks ei saa meist keegi, kõigil on kunagi oma aeg minna. Eile läks Kirka. Tänu suurtele õdedele mõjutab ta mu muusikalist maitset veel tänagi. Mul on nimelt ta hittide CD. Kahju tegelikult. Eile läks ka tšehhide Raimond Pauls - Karel Svoboda. Temast ei tea ma küll peaaegu mitte midagi. Kas peaksingi?
Üldiselt oli eile siiski suurepärane päev. Täiesti juhuslikult astusin sisse Annelinna vrplussi ja leidsin nuudlimasina. Minu hing on seda juba väga kaua ihanud, aga kuna tegemist on ikka üsna kalli vidinaga, siis on ost seni tegemata jäänud. Poole hinnaga võis selle aga "muretseda" küll. Müüja veel rääkis masinat sisse pakkides, et keegi oli seda vaadanud ja lubanud õhtul ostma tulla. Mina napsasin selle ära. Süümekad on veidi...
Kõige selle tulemusena otsustasin päeva pastameelselt lõpetada. Tegin oma firmarooga lasanjet. Õnnestus suurepäraselt nagu alati. Või isegi veidi suurepärasemalt. Süües tekkis vahepeal mõte, et võiks Tartusse lasanjeköögi teha. Ei tea, kas turgu oleks?
Ja et ahjusooja ära kasutada, tegin kokaraamat.ee Mia kooki ka. Õnnestus ka suurepäraselt.
Nuudlimasinast on mul aga kõige parem meel.

EGA TALI TAEVA JÄÄ -
seda nägin ma juba öösel, kui unetuna mööda korterit ringi tuiasin ja aknast välja vaatasin. Hommikul oli selgemast selgem, et selle aasta lumerekord on löödud. Ja nagu kombeks on, ei olnud Tartu linn selliseks äkiliseks ilmamuutuseks valmis. Vähemalt pakuti mulle abi vankri lumehangedest ületõstmisel. Ei ole halba ilma, on vaid sobimatud sõiduriistad. Ehk siis - ma oleksin pidanud valima liiklemiseks kelgu. Kuigi, väljendudes Dorise ristiisa moodi, siis kelgutada ei saa. Lund on liiga palju.

Ma tegin täna oma eelviimase eksami. Kevadeks jääb üks ja kõige õudsam aine. Äkki mul õnnestub isegi ajalugu teha ja eksamist läbi lennata. Ma nimelt ei ole mitte kunagi ühestki eksamist läbi kukkunud. Isegi autokoolis, kuigi seal oli testist läbipääsemine tõesti napp. Mis ei tähenda seda, et ma liikluseeskirju ei tea. Väga hästi tean. Isegi paremini, kui näiteks autopede, kellega pühapäeval sõnavahetusse laskusin. Lubas ka lõpuks liikluseeskirjad selgeks õppida.
Minu probleemid ülikooliga on seega lahenenud. Mõnel on aga küll kehv seis. Seda enam, et SEE õppejõud on kohutav. Kas füüsikust saab korralikku politoloogi?
La bella vita giorno est. Mu itaalia keel ei ole just kõige suurepärasem...

HIIR HÜPPAS JA KASS KARGAS...
Täna juhtus meiega küll üks õige kummaline lugu. Olime parajasti bussipeatuses ja ootasime bussi, et sõita linna, kui tuli üle tee üks must kass. Me kommuunikaaslasega veel kiitsime kiisut, et ilus, paks ja hästi hoolitsetud. Pika nina ja roheliste silmadega. Hästi sõbralik ja vaeseke vist kodust jalga lasknud. Ja siis äkki kõpsti, hüppas kiisu titevankrisse Dorise rinnale. Mina ehmusin väga, Doris ei saanud vist arugi, mis juhtus. Mälestuseks jäid valgele jänesekostüümile porised kassikäpajäljed. Säh sulle siis head kiisut!

Flowers

I got flowers today.
It wasn't my birthday or any other special day.
We had our first argument last night,
and he said alot of cruel things that really hurt me.
I know he is sorry and didn't mean the things he said,
because he sent me flowers today.

I got flowers today.
It wasn't our anniversary or any other special day.
Last night, he threw me into a wall and started to choke me.
It seemed like a nightmare. I couldn't believe it was real.
I woke up this morning sore and bruised all over.
I know he must be sorry.
Because he sent me flowers today.

I got flowers today,
and it wasn't Mother's Day or any other special day.
Last night, he beat me up again.
And it was much worse than all the other times.
If I leave him, what will I do? How will I take care of my kids?
What about money? I'm afraid of him and scared to leave.
But I know he must be sorry.
Because he sent me flowers today.

I got flowers today.
Today was a very special day.
It was the day of my funeral.
Last night, he finally killed me.
He beat me to death.
If only I had gathered enough courage and strength to leave him,
I would not have gotten flowers today.

Tartu Naiste Varjupaiga lehelt leidsin. Vapustav luuletus!

Loen siin parajasti erinevaid elukaareteooriaid ning masendus läheb aina suuremaks. Ühe teooria kohaselt on kõige muretumad aastad inimese elus 23-35. Edasi pidi asi aina hullemaks minema. Hilisküpsus (üle 60) on juba lausa depremeeriv - inimesel soovitatakse leppida mõttega lähenevast surmast.
Ma kuulun sinna "muretusse" ikka, aga muresid jagub mulle kulbiga. Mis siis veel tulevikus saama hakkab kui aina hullemaks pidi minema?

Imet ei juhtunud ja loodus oma tööd kahe kuuga ei teinud. Tuumakesed on nüüd küll väga ilusad, aga nurgad endiselt kehvad, kuigi paremaks muutunud. Umbes poole paremaks. Ma nii lootsin. Vilenski aparaat jääb veel kaheks kuuks.

O HAPPY DAY
Ainult segadused, segadused ja segadused. Ülikoolis, kodus ja isegi katusel. Telekat ei näe endiselt. Nüüd on tuul satipanni ka kummuli ajanud.
Raha ka ei ole. Kontol on 3.61. Kui see kuu peale ära jagada, saan iga päev umbes 10 senti ära raisata. Kui aastale, siis ühe sendi. Ilus elu, kas pole?

Näedsa, Evelyn Sepp ka blogib. Kuigi ma ei saa tema puhul selle tegevuse mõttekusest eriti aru, aga ega mu endagi blogimisel erilist mõtet ole. Lihtsalt loll harjumus. Või olen ma lihtsalt "mulgiselt" kade?

Põletan hoolega advendiküünlaid. Kuna need nii suured on, ei tea, kas 6. jaanuariks ikka otsa saavad. Peaks need vist teleka peale panema. Kuulsin uudistest, et selline põletamismoodus on moes. Saaks kohe suuremat tulevärki nautida...

Head uut aastat!
Loodetavasti tuleb see parem kui eelmine. Minu tähelepanekud on, et paaritud aastad on paremad kui paaris. Kuigi eelmisel aastal juhtus ka üks väga ilus asi. Aga kui nüüd ikka päris aus olla, siis sai Doris alguse siiski 2005. aastal. Paaritud aastad on seega kindlasti paremad.

Eile oli mul väga raske päev. Üks tuttav tahtis oma elule lõppu teha. Teist korda juba. Kuna esimesel korral oli tegemist üsna tõsise katsega, siis ma seekordset naljana võtta ei saanud. Õnneks oli ta täna hommikul veel elus. Mina tunnen end aga väga kehva suhtlejana, sest ei suutnud piisavalt hästi veenda. See tähendab, et minust ei olnud seekord vist eriti kasu. Nagu ka politseist. Kuna sündmus oleks aset leidnud Eestimaa teises otsas, ei oleks ma saanud ise kohale tormata. 110 ei vaevunud asjaga tegelema, andis kohaliku politseikonstaabli numbri. Seal ei vastanud keegi. Isegi infoliinisuunamisele ei vastatud. 110 kõnele x politsei siiski vastas. Soovitati emt-st positsioneerimist paluda, et kus sündmus aset leiab. Ja kogu lugu. Tõesti selline kärbse tunne tuli, et üks elu ees või taga.
Teine kurb juhtum süütalastepäevast, millest eile teada sain, on veidi sarnase taustaga. Oli inimene ja nüüd teda enda soovil enam ei ole. Mängisime koos, kasvasime koos, käisime ühes klassis. Jäävad ainult mälestused.
Kuigi ma horoskoope ja sarnaseid asju ei usu, tundub, nagu oleks viimasel ajal halb tähtede seis.
Enda mured tunduvad hetkel nii tühistena. Kehv on olla.

Käisin vaatasin oma sugulased üle. Sain kingitusi. Üle aastate parimaid, ma arvan. Näiteks Pingviinide marsi DVD. Kinno ma seda vaatama ei jõudnud. Praeguse seisuga olen küll vaid poolt filmi näinud, aga see on jätnud sümpaatse mulje. Sain veel käterätikuid, nõusid ja Doris sai karvaseid mänguasju. Kommuunikaaslane on mul keelanud eelpool mainitud kraami soetada, aga kord aastas teistelt saaduna on ehk andestatav. Noh ja maiustustest ma parem ei räägi. Lõppkokkuvõttes ei jää mulle nendest jõuludest halba mekki. Vahetult enne aastavahetust on meeleolu aga sarnaselt jõuludele kehvemapoolne.

Täna ei tohi olla vana, kurb ja mõelda rahast. Tahaksin seda kõike mitte teha, aga kipub ikka vastupidi minema. Täpsemalt põhjustest ei taha kirjutada, aga kole on. Nagu alati jõulude ajal. Miks inimesed peavad sellisel ajal pidu pidama? Võiks rahulikult oma koopas olla ja sellest jubedast pimedusest ja külmast ajast kuidagi minema saada. Nüüd on eestlased jõuludest õllepidu kujundamas. Nii mulle inimeste ostukärusid vaadates vähemalt mulje jäi. Igaühe vaba valik. Jõulud on üks kole aeg.

Õnnistatud jõule kõigile!

"Mina olen Saaroni liilia,
orgude lilleke."
²"Otsekui lilleke orjavitste keskel,
nõnda on mu kullake tütarlaste keskel."
³"Otsekui õunapuu metsa puude keskel,
nõnda on mu kallim noorte meeste keskel.
Tema varjus ma igatsen istuda
ja tema vili on mu suulaele magus.
⁴Tema on mind viinud pidukotta,
ja selle lipp mu kohal on Armastus.
⁵Kosutage mind rosinatega,
elustage mind õuntega,
sest ma olen armastusest haige!
⁶Tema vasak käsi on mu pea all
ja tema parem käsi kaisutab mind.
⁷Ma vannutan teid, Jeruusalemma tütred,
gasellide või aasa hirvede juures:
ärge eksitage ega äratage armastust,
enne kui see ise tahab!
⁸Mu kallima hääl! Vaata, ta tuleb,
ronides mägedel, hüpeldes küngastel.
⁹Mu kallim on nagu gasell või noor hirv.
Vaata, ta seisab meie seina taga,
heidab pilgu aknaist sisse,
vaatab läbi võrede.
¹⁰Mu kallim räägib ja ütleb mulle:
"Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!"
¹¹Sest vaata, talv on möödunud,
vihm on läinud oma teed,
¹²maa peal on näha õiekesi,
lauluaeg on tulnud
ja meie maal on kuulda
turteltuvi häält.
¹³Viigipuu küpsetab oma marju,
viinapuud õitsevad ja lõhnavad.
Tõuse, mu kullake, mu iludus, ja tule!
¹⁴Mu tuvike kaljulõhedes,
kuristiku peidupaigas!
Näita mulle oma nägu,
luba ma kuulen su häält,
sest su hääl on meeldiv
ja su nägu on ilus!"
¹⁵"Võtke meile kinni rebased,
väikesed rebased,
kes rikuvad viinamägesid,
sest meie viinamäed õitsevad!
¹⁶Mu kallim on minu,
ja mina kuulun temale,
kes lillekeste keskel karja hoiab.
¹⁷Kuni tuul kuulutab päeva
ja varjud põgenevad,
tule taas, mu kallim,
nagu gasell või noor hirv jäärakulistele mägedele!"

Ülemlaul 2

Vanarahvas räägib, et kui koer ulub, on peres oodata surma. Ma ei tea, kas see ka paika peab. Igatahes minu lapsepõlvekodu naabrite esimene koer ulus aastaid (siis läks manalateele). Teine koer on ka aastaid ulunud. Eile emaga telefonitsi suheldes selgus, et naabrinaine külmus surnuks. Päris kole lugu. Seda enam, et tegemist oli toreda naisterahvaga. Tänu temale sai kunagi isegi tantsupeol käidud. Endise iluvõimlejana lihvis ta minu ja teiste tüdrukute pöia-, selja-, käte ja ei teagi milliseid asendeid. Ainsa rühmana rajoonist pealinna tantsima me pääsesime. Ja nüüd teda enam ei ole. Kõige kummalisem on see, et päev varem olin kommuunikaaslasega temast rääkinud.
Ei julge enam emale helistada ja ei julge tema kõnesid vastu võtta. Surmateateid viimasel ajal liiga palju.

Kommuunikaaslane sai ühest kohast halva teeninduse eest lohutuseks Apollo kinkekaardi. Loomulikult on vaja see kohe ära realiseerida, üks raamat paljude seast isegi välja valitud. Eile jäi omandamine katki, sest raamtupood oli ostlejaid täis. Eks ta ole jah, et raamat on kindlapealeminekjõulukink. Iseasi, kas kingisaajale saadav teos ka meeldib. Nii umbes 70aastane klassika läheb ikka peale. Nii olidki eile enamuse süles "Bullerby lapsed" ja "Väike prints". Viimast ei maksa mulle kunagi kinkida. Ostsin selle kunagi, sest minu klassijuhataja kiitis seda maast taevani, raamatukogust mul seda laenata ei õnnestunud ja nii oligi mul seoses selle raamatuga mingi seletamatu tunne tekkinud. Kui siis kordustrükk ilmus, soetasin selle. Ja pettusin. Võibolla olen ma pime (sest kõige tähtsam olevat silmale nähtamatu), sest ma ei leidnud sellest raamatust mitte midagi. Võibolla pean ma veel arenema. Aga võibolla mulle prantsuse Coelho lihtsalt ei sobi.
Nojah siis on veel poes sellised ostjad, kes ise ka ei tea, mida nad kinkida tahavad. Ei tea, millist kirjandust kingisaaja eelistab, ei tea iseendagi eelistust. Müüja soovitagu midagi.
Täna siis uuele ringile.

Ei toimu siin elus midagi põnevat. Jõulutunnet veel tekkinud ei ole.
Hoolimata sellest, et sellel aastal põlevad mul kodus kõigi aegade kõige uhkemad advendiküünlad. Ilma advendipärjata (ei raatsinud elupuid rüüstata).
Hoolimata sellest, et käisin lapsega neljapäeval esimest korda pimedas väljas. Jõululaule kuulamas. Oli väga ilus kontsert. Julgen nüüd Dorisega sarnastel üritustel käima hakata - talle meeldib muusika.
Hoolimata sellest, et nagu alati sel ajal, on näpud totaalselt põhjas. Ei tea, kas uue aastani ainult makarone süüeski välja peab.
Hoolimata sellest, et jõulutormid on kohal. Tunnen nende mõju selgelt - telekas ei näita mitte ühtegi kanalit. Ju antennil midagi viga. Toaantenniga näen ainult TV 3. Ah, parem ongi.
Hoolimata sellest kõigest on mul rahu hinges. Ja see on kõige tähtsam.

Meie vanad naabrid kolisid ära. Müüsid oma korteri maha. See tähendab, et meil on nüüd uued naabrid. Kahe lapsega.
Ma ei teadnud, et meie maja seinad nii hästi läbi kostuvad. Ja ega see ema eriti minu kõrvu ei säästa ka. Laseb tunde oma umbes viiekuusel lapsel röökida. Tundub, et teisel pool seina pole küll mingist režiimist lõhnagi. Või kui, siis on öö ja päev vahetanud oma koha. Mina igatahes ei ole ühelgi ööl kui nemad siin elanud on, magada saanud.
Vanad naabrid olid ikka väga head.
Millegipärast tundub mulle nüüd omas kodus võõras ja ei tahagi siin nagu enam olla. Tegelikult ei tohiks ju uute naabrite tekkimine ju minu elu segi paisata. Kas nüüd on siis arengus lagi käes? Et ei harju enam uute asjadega ja õhkan vanu häid aegu tagasi.

Ja jälle on aeg sealmaal, et eestlaste akendele ilmuvad põlevad kolmnurgakesed. Kellel seda ei ole, see ei ole inimene...
Leidsin üles ka piparkoogitaigna retsepti, mis eelmisel aastal kadunud oli. Nii häid piparkooke ma pole saanud kui sellest tainast. Panen selle siia. Et tulevikus kerge leida oleks.

Ained on u 1,5-kilose pätsi jaoks sellised:

2 kl suhkrut
1 kl vett
200 g margariini või võid
600-800 g jahu
1 tl küpsetuspulbrit
piparkoogimaitseainet, kakaod (nt pool Santa Maria pakki teeb selle
koguse päris vürtsikaks, kui mahedamat tahad, pane 1/3; kakaod maitse
järgi või üldse mitte)

1 kl suhkrut kuumuta poti põhjas pruuniks, lisa sinna margariin (lase
sulada) ja vesi ja kuumuta uuesti, kui muidu kõik karamell ära ei taha
sulada. ja siis teine kl suhkrut sisse ja maitseained ja kui piisavalt
jahtunud, siis nii palju jahu, et parajalt tugev ja pehme jääb. Kuna
muna ega piimatooteid sees pole, siis võib küpsetamata süüa või pikemat
aega külmkapis säilitada.

Ma pesin eile köögiaknaid. Ilm on akende pesemiseks ideaalne.

Kõik kuduma!

Me võtsime Dorise 9. kuu sünnipäeva haiglas vastu. Nagu selgus, midagi ei olnudki viga, aga ennetamaks liigset vedelikukaotust, jäeti meid jälgimiseks haiglasse.
Peale sellist kogemust ei taha ma enam kunagi kuulda, kuidas Tartus on väga head arstid. Terve tunni ei tegelenud meiega mitte keegi. Siis pistis üks tädi pea ukse vahelt sisse, kuulas mind ära ja pani diagnoosi. Lapsele kätt kordagi külge panemata. Hiljem tehti küll kõik analüüsid, aga seda (noro)haigust küll ei tuvastatud. Seniks oli meid juba aga ägedate infektsioonide osakonda rotaviirusega ühte palatisse pandud. Mis tal siis viga oli, jäigi saladuseks. Üks õde kahtlustas oksendamises hammast, mis üleval igemes punnitab.

Täna pidi mul üks eksam olema, aga see jäi tegemata. Ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas jutupaunikust lapsega kodus passides õppida saab. Igasugust jama võin ma lapsega koos olles kokku kirjutada, aga eksamiks õppida ei suuda. Oh, kas nüüd hakkavadki siis akadeemilised võlad tekkima?

Kõrini on juba! Ainult segadused, segadused, segadused. Ma nagu tõmbaksin neid ligi. Express Postist ei saa Vallooni muinasjutte kuidagi kätte. Raha makstud, raamat juba pea kaks kuud poodides müügil, aga mina oma tellitud eksemplari kätte ei saa.
Makstud liikmemaksud, aga millegipärast igal pool kirjas, nagu oleksin võlglane.
Laps tunnistatakse terveks, kuigi ta ei ole päris terve. Ja nii edasi.
Sõnatuks võtab.

Kommuunikaaslasel on palavik ja ta pilt käib edasi tagasi. Sonib. Lubas mulle oma neeru või munandid anda, kui ma peaksin tahtma soovahetusoperatsiooni teha.

Mulle ei meeldi kolmapäevad. Juba aastaid ei ole meeldinud. Kuidagi on juhtunud nii, et kesknädalale on koondunud alati kõige rohkem tegemisi. Viimased ei ole alati just kõige meeldivamad olnud. Olen teinud asju ja käinud kohtades vastumeelselt. Ühest ebameeldivast kolmapäevasest kohustusest küll vabanesin, kuid ikkagi on kolmapäev jama päev. Nagu seitsme peaga lohe - raiud ühe pea ära, kolm kasvab asemele.
Doris tunnetab ka kolmapäevi juba ette - on öösel rahutu. Süda tilgub verd teda kolmapäeval terveks päevaks isaga kahekesi jättes. Mis parata, kool kutsub. Saaks siis selle mammutseminari eest punktegi. Lahendad pool päeva konflikte ja saad kõigest kaks punkti.

5. abieluaastapäev.

Mul on oma last nii valus vaadata. Temal endal on vist ainult ebamugav. Loodan vähemalt, et tal valus ei ole. Arstide eksituse tõttu elan ma hetkel päev päeva haaval oma elu kahte kõige pikemat kuud ja loodan, et loodus teeb siiski oma töö.

Ma vaatasin eile Tipi ja Täpi saadet. Ei tea, kas see oli kuidagi minu üleüldise nukra meeleoluga seotud, aga mulle tundus see saade lihtsalt jälk.
Tore on, et elusat kala süüakse, aga kuskilt läheb ka eetilisuse piir. Miks peaks äranülitud, viimseid hingetõmbeid tegevat kala ja tema piinlemist suures kaadris näitama?
Miks peab saatesse organiseerima ilmses šokiseisundis Anne Veesaare? Loomulikult on huvitav, aga ajastus vale.
Inno Tähismaa oli ka kohal. Huvitav, kas ta üldse midagi näeb ka - silmad on tal nii pilukil? Väga loll lõik oli igatahes. Tipp (või on ta Täpp?) ajas ikka hämmastavalt rumalat juttu ja näitas üles oma võhiklikkust. Isegi mina, kes ma I&I blogi ei loe, tean, et nad räägivad peale seksi ka loomadest ja loodusest.
Noh, minule hakkab küll Tipp vaikselt Reet Linnat meenutama (ehk siis temast saab aastate pärast samasugune tädi) - "Eesti rahvas armastab mind".
Tase.

Käisin Kaubamaja ostuööl. Ostsin selle plaadi. Müüs selle mulle isiklikult Onu Bella. Ma lihtsalt pean vahelduseks meie "lemmikplaadile" midagi muud kuulama. Kuigi ma ei kujutaks elu ilma Uinutava beebimuusikata ette.
Ja keegi teadjam inimene võiks mulle seletada, miks Kaubamaja kuradeid täis oli.

Mina sain täna hakkama sajandi julgustükiga. Enda omaga siis. Käisin hambaarsti juures. 10 aastat pole ühtegi probleemi olnud, aga nüüd tuli üks auk kinni lappida.
Värisesin hirmust nagu haavaleht - minevikust ikka väga jubedad hambaarstikogemused. Alates sellega, kuidas koolihambaarst täielikku käsitööd tegi - väntas ise puuri ja segas hõbedat kokku. Hea, et need plommid vähemalt seisavad, kuigi eriti kaunid need välja ei näe. Noh ja viimasel korral löödi tuimestav süst ikka päris lõualuusse. Lõualuu valutab siiani. Oleksin ma toona sattunud hambaarst Logina juurde, ei kardaks ma enam hambatohtreid külastada. Sellel proual on lihtsalt suurepärased käed! Ja oskus võita inimeste hirm hambaarsti ees.

Meil on siin lumi maas.
Tabasalus ei ole elektrit. Minu sealne õde lubas kaminasse lõkke teha, paja tulele panna ja mehele nii hommikukohvi keeta.
Mina loen ühte väga põnevat raamatut, kus õpetatakse muuhulgas oma häbiga toimetulemist, sooritades selleks erinevaid harjutusi. Üks neist näeb ette, et kõnetad tänaval võõraid inimesi: "Vabanesin äsja hullumajast. Kas te ütleksite mulle, mis kuu praegu on?" Tjah...
Mu elu hakkab üha enam sarnanema "Tuvikestele".

Minu seni nii armas ja rahulik kass on perverteerunud. Ta üritab noh... Teate ise, mida üks armuvalus isane kass teeb. Ta jõnksutab oma põlvi iga maaslebava asja kohal. Olgu selleks padi, minu jalg, lapse mänguasi või mis iganes. Süüdi on kindlasti uute naabrite kass, sest neli aastat ei ole midagi sellist siin juhtunud.

Kommuunikaaslasel oli täna sünnipäev. Me millegipärast vanemaks saamist ei tähista. Torti ikka sööme ja lilled on ka. Täna tõi üks ootamatu külaline teise tordi ka. Ma võin nüüd lõpmatuseni torti süüa. Isu on mul teadupärast hea.
Ja kas keegi inimene võiks mulle selgeks teha, miks Maksimarketi turvaväravad kord ei karju ja siis karjuvad, kuigi kaup on kotis täpselt sama ja midagi näpanud ei ole. Minuga juhtus täna nii. Karjuvaks esemeks osutus ülikooli raamatukogust laenatud raamat. Kui soovitasin turvaülemal oma süsteemid korda teha, ütles too kategooriliselt, et ei tee. Vot selline lugu siis täna

Täna oli imelik päev.
Hommikupoolikul tegin väga kasuliku tehingu - rentisin välja kommuunikaaslase televiisori, mis seisis magamistoas riidekapi otsas, kogus tolmu ja võttis niigi nappi ruumi. Või õigemini algne plaan oli selle eest sümboolset üüri võtta (kroon kuus), aga hakka veel selle pealt äkki tulu deklareerima. Nii sai kokku lepitud annuse viinamarjade peale. Väga ausad viinamarjad olid!
Pärastlõunal käis külas Kirby-esindaja. Sellisest imemasinast ei olnud mina veel midagi kuulnud. Tehnika ise imeline ja ostaksin selle, kui ressursse oleks, aga kahjuks sattus esitleja ses suhtes natuke valesse kohta. Kahju tema ja enda ajast. Aga kui ma kunagi rikkaks saan, siis muretsen tornaadoharja ja hakkan sellega kaks korda kuus madratseid puhastama.
Käisin läbi tormi poes. Ostsin peaaegu kilo sinki, mille suutsin peaaegu üksi ära süüa. Kas kellelgi on veel nii totraid söömisharjumusi?

Vaatasin telekast GB kuninganna külaskäiku Tallinna raeplatsile ja pani ikka pead vangutama küll. Meie president käib, käed taskus, ja vestleb Tema Majesteediga. Möh. Mida ühest Abja "mulgist" oodatagi...
Noh ja siis muusikavalik. Need "vaenlasi" sisaldavad laulukesed. Tjah, kuninganna põlvnemine saksa soost ei mängi mingit rolli. Vist.
Kas minust on juba saanud samasugune vinguv vanamutt nagu seda on Maaja Kallast?

Ma nägin täna korstnapühkijat. Kahjuks sõitis ta minust mööda - tuli selja tagant ja enne ma teda ei märganud, kui ta minust juba eemal oli. Oleksin muidu kindlasti tal nööbist kinni võtnud ja midagi endale soovinud. Seekord endale. Viimati nägin korstnapühkijat eelmise aasta kevadel ja siis soovisin õelapsele paranemist. Soovisin siiski igaks juhuks mõttes midagi, eks näis, kas läheb täide. Ah, eks see üks ebausk ole...

Kas minu lapsest saab sellel talvel tõesti jänes? Pole ma kunagi olnud loomakombinesoonide fänn, aga nüüd tuleb selline vist osta. Tartu on nr 80 lasteriietest lage. Ega Tallinnaski olukord parem ole. Üks oli veel poes ja seegi valge küülik. No ma ei kujuta röövlit jänesenahas ette, aga tuleb vist selle mõttega end harjutada. Hea vähemalt kõrvadest kinni võtta, kui ära joosta tahab...

Mille poolest on taevas ja Tartu sarnased? Mõlemas on ülekaalus vanainimesed.

Lillkapsahooaeg (tegelikult hakkab see juba läbi saama). Kuidagi pean ma ennast kommuunikaaslase ees õigustama, kõiki neid retseptiraamatuid, mida kokku ostnud olen. Ometi on läinud nii, et ikka teen kulinaarseid katsetusi Saksamaalt ostetud ajakirjades leiduvate retseptidega. Olen juba kommuunikaaslaselt sõimatagi saanud, et muud ei oska enam teha kui ainult Saksa toitu. Siin paikneb seni viimane katsetus.


Täidetud lillkapsas

Vaid 1 lillkapsas
tibake soola
1 pisikese sidruni mahl
eilne saiake
100 ml piimakest
2 tomatit
1 roheline paprika
1 sipullini
3 küüslauguküünt
1 punt hakitud peterselli
1 egg
2 spl sojakastet
500 g hakkliha
pipart, paprikapulbrit
150 ml köögiviljapuljongit
1 spl parmesani
2 spl riivsaia

Lillkapsas puhastada, sidrunimahlaga maitsestatud soolvees ca 8 minutit keeta (minu tähelepanek: keeta vähem, sest lillkapsas laguneb muidu ära). Ahi 200 kraadi ette soojendada. Saiake piimas leotada. Tomatid, paprika puhastada, pesta, kuubikuteks lõigata. Sibul, küüslauk koorida, hakkida. Sai piimast kuivaks suruda, gemüse, peterselli, muna, soja ja hakklihaga segada. Soola, pipra ja paprikaga maitsestada.
Kapsajuur eemaldada, kapsas hakklihatäidisega täita. Vormis puljongis ca 40 minutit küpsetada. 35 minuti pärast parmesani-riivsaia-seguga üle puistata.

Täna oli siis üks vähestest 13. ja reede sellel aastal. Oli ikka selline kuupäev küll, kuigi...
Mulle helistas mingi tädi ja ütles, et olen võitnud endale puhastusteenuse. Võin valida kas nahk- või pehmediivani sügavpuhastuse, vaipkatte puhastamise või põrandate poleerimise. Seda mul just vaja oligi. Diivanit puhastada siis. Enne, kui Doris käima hakkab ja kõik kohad ära plätserdab. Lapsed oskavad ju nii hästi pahandusi teha. Minu oma näiteks oskab arvutit sisse ja välja lülitada. Mitu korda järjest. Ikka sisse ja siis välja, sisse ja siis välja. Hoidku kõrgemad väed selle eest, et mul sel hetkel mõni tähtis trükitöö salvestamata on.

Ma käin nüüd jälle koolis. Võibolla selle tõttu jõuan siia vähem. Õigem oleks vist öelda, et ei jõuagi. Aga ega minu elus midagi eriti huvitavat ei toimugi. Ma ei käi kusagil, ma ei tee peaaegu mitte midagi.
Äkki peaks hakkama inimesi jälgima, nagu üks õppejõud soovitas. Lähed kõnnid kaks tundi tänaval ja vaatad, mida naljakat inimesed teevad.

Tänane parim nali minu jaoks oli kindlasti see, kui kommuunikaaslane soovitas mul klassikalist filoloogiat õppima minna. Nali sellepärast, et mul puudub igasugune filoloogiline mälu. Imestan siiani, kuidas esimesel kursusel Gaudeamuse pähe sain. Ja siiani on sõnad meeles. Nüüd õpin ladinakeelseid tekste ühe rea päevas ja ikka ei midagi.

Viis aastat juba kaksiktornide ründamisest. Aeg läheb nii kiiresti ja mälu tuhmub veel kiiremini. Kuidas seletada siis seda, et keegi kirjutas Epppppu lehel, kuidas ta 2001. aastal samal kuupäeval keeras hommikul raadio lahti ja kuulis terrorirünnakust!
Ise jalutasin ma toona raamatukokku, kui kommuunikaaslane helistas ja rääkis, mis juhtunud on. Ausalt, minul tekkis küll väga suur hirm. Enam ei meenugi, mille ees päris täpselt. Surma ees vist.

Kuidagi on juhtunud nii, et olen kirjutatud igasugustele paberilehekestele mitmesuguseid huvitavaid andmeid. Nii on aja jooksul tekkinud hunnik "sodi", mida kahju minema visata ent mis risustavad elamist. Eks kirjutan siis kõik Ahviarmastusse - hea tulevikus vaadata.
Kas teadsite, et USAs on iga
4. inimene katoliiklane
6. baptist
14. metodist
14. konkretiseerimata kristlane
20. luterlane
70. mormoon
70. jehovist ja
300. ortodoks?

Raiskasin mitu tundi oma elust K-Arvutisalongist piltide tellimisele ja lõpuks viskas ikka ette: "Lisa palun tellimusele ikka pilte ka - tühjust pole mõtet tellida!"

Ah, peaksin ju sellega harjunud olema, et Eestis ei saa peaaegu mitte kunagi odava raha eest kvaliteeti. Ja mõõdulint tuleks ka järgmine kord piltidele järele minnes kaasa võtta, sest iga kord on 20x30 fotod erineva suurusega, kusjuures mitte kunagi õigete mõõtmetega. Samas olen ma liiga mugav, et oma harjumusi muuta. Nii et ärgu ma virisegu!

Olin sunnitud endale uue Partnerkaardi soetama, sest vana kehtivusaeg sai otsa. Uurisin ka, kui palju ma siis kahe aasta jooksul kulutanud olen. 39 871 krooni. Ma omast arust Kaubamajast eriti midagi ei osta, aga näed siis...
Oleksin pidanud vist ikka sellele "töökohale" kandideerima:

Kui oled aktiivne ning Sul jääb kooli või põhitegevuse kõrvalt aega üle,
kutsume Sind sooritama Kaubamaja teeninduskvaliteedi kontrolloste. Töö
sisuks on Kaubamaja erinevate müügimaailmade külastamine,
teeninduskontaktide läbiviimine ning kontaktide kirjalik
hindamine/tagasiside andmine. Teeninduskontaktide läbiviimisele eelneb
väljaõppe, mis toimub septembri alguses. Töö aeg ja maht on paindlikud,
sõltudes inimese võimalustest ja eelistustest; tasu sõltub läbi viidud
kontaktide hulgast. Teeninduskontakte on sobiv läbi viia neil, kes
armastavad sageli kauplustes käia, on vabad ja mängulised ("ostusoovide"
väljamõtlemisel ning esitamisel) ning kes tahavad teenida väikest lisaraha
põhitegevuse kõrvalt.

Lõpp.

Naine mehele: "Kallis, kas see kleit teeb mind paksuks?"
Mees: "Miks sa küsid? Kas sa tahad selle ära süüa?"

No näed sa siis! Vana arvutiga on nüüdseks igaveseks krõška (läks kärssama), aga uus (see, mis aprillis üles ütles) see-eest on jälle töökorras.
Vahepeal on palju vett taevast alla sadanud, mõnel inimesel isegi hammas suhu tulnud ja veel nii mõndagi põnevat juhtunud.

Keskel Doris – ristinimega Helena.

Rasedana ei maksa ikka uusi prille soetada. Mina tegin seda, kuid nüüd ei seisa need enam ninal. Kukuvad kogu aeg eest ära. Ju siis oli nina ka paistes. Täitsa häda kohe.

Hommikul helistas Eveliis ja soovis 24-sentimeetrist koogivormi laenata. Lõpuks siiski ei laenanud, sest ostis endale päris oma vormi. Minul aga tekib alati just siis isu küpsetada, kui keegi mul koogivormi laenab.
Muide, ma ostsin ka omale uue küpsetusaluse. Muffinite oma. Patt tunnistada, aga ma ei olnud tänaseni mitte ühtegi muffinit küpsetanud. Ühelt poolt, kuna kunagi Saksamaal külas olles, küpsetas sealne pereema neid kogu aeg ja olgem nüüd ausad, need ei olnud eriti õnnestunud. Need vist olid a la Ameerikamaa moodi tehtud, sest pereema oli seal üsna kaua elanud.
Teisalt ei ole mul nende kuklite vastu erilist isu olnud, kuna minu endist ülemust kutsuti (võibolla tehakse seda veel tänagi) Muffiniks. Kui kedagi täpsemalt huvitab, miks selline hüüdnimi, võin kunagi kirjutada. See boss oli aga nii ebameeldiv inimene (nagu mina oleksin meeldiv!), et muffiniisu kadus.
Noh ja kuna kommuunikaaslane nimetab mind saamatuks väikeseks perenaiseks, küpsetasin veel pirni-sinihallitusjuustu kooki ka.

Importtoss on nüüd siis siia ka jõudnud.

Viimasel ajal olen tihedalt mõelnud Tartu tumedanahalistest. Nad on selleks põhjust andnud.
Olen korduvalt näinud, kuidas üks draviidi tõugu arst-resident (minuteada on ta nimi Suranga W.) tülitab tänaval ja/või bussis neidusid. Üha uusi ja uusi. Näiteks täna luusis ta Tähtvere pargi ja Veski tänava piirkonnas.
Paar nädalat tagasi aga nägin, kuidas üks väga must neeger läbistas oma sõpradega võsa. Maltsavõsa. Ümises ise sealjuures Rolling Stones'i 1960. aastate hitti "Satisfaction". Teate ju küll seda laulukest:
"I can't get no satisfaction
I can't get no satisfaction
'cause i try and i try and i try and i try
I can't get no, i can't get no..."
Täna veendusin, et võsa enam pole. Oli mahatrimmerdatud. Küllap selleks, et Tartusse alalisi võsaneegreid ei sugeneks.