Ma käisin täna ka siis sellel Panoptikoni näitusel. Üks tuttav arstitudeng (minu õemehe onupoja abikaasa täditütar, kellega võiksin lesbisuhet omada, kui mul sellised kalduvused vaid oleksid) rääkis, et talle arstitudengina väga meeldis, aga tema tšehhist elukaaslasel oli näitusel paha hakanud. Seega läksin ma näitusele pisikese eelarvamusega. Olen nimelt nõrganärviline. Kui ma poleks, siis oleks minu lapsepõlve unistus täide läinud - oleksin arst.
Nojah. Mulle meeldis, kuidas kujud olid peensusteni meisterdatud. Muidu jättis kogu kupatus tormaka mulje. Uksel pisteti mingi paber näppu ja siis iga eksponaadi juures pidid sellest paberist näpuga järge ajama, millega tegu. Oleksin oodanud veidi põhjalikumat lähenemist. Oleks ehk huvitavam olnud. Giiditeenust ma ju kahele inimesele ostma ei hakka! 25 senti ühe eksponaadi vaatamise eest niigi üsna mõtlemapanev hind.
Ja süda ka ei läinud pahaks. Mis pani mõtlema, et mis ikkagi oleks, kui ma oleksin... Et äkki ma ikka ei olegi nii nõrganärviline.
Sellega seoses meenus mulle üks intsident eilsest. Vaatasin parajasti aknast välja ja mulle tundus, et võisin näha liiklusõnnetuse tagajärge. Üks naine lebas teeservas maas, üks mees ajas temaga juttu. Selle mehe auto oli veidi eemal. Siis äkki aga sõitis mees minema ja jättis naise sinnapaika. Edasi tõusis naine püsti, tegi mõned sammud ja kukkus jalust niidetuna maha. Jäigi sinna lebama. Mina muidugi kohusetundliku kodanikuna jooksin kohe sündmuskohale. Naine ei reageerinud ei minu ega ühe teise mööduvale jalakäija märguannetele. Helistasin 112 ja teate, mida mulle sealt öeldi! Et see naine on hull ning tahab tähelepanu saada. Selleks viskabki end siruli. Et las lebab seal. Nojah...
Olekski vist sinna lebama jäänud, kui politsei ei oleks poole tunni pärast tulnud. Hea vähemalt, et politseigi midagi teeb. Kuigi mulle jääb mõistetamatuks, et kui see kukkuja oligi hull, siis oli tegemist meditsiinilise probleemiga. 112 aga ei reageerinud. Ja see nn hull ei näinud üldse hullu moodi välja. Samuti ei näinud ta asotsiaalne välja. Paneb ikka mõtlema. Kui mul oleks mingi kummaline haigus, mille tagajärjel ma kukun, siis ma küll ei soovi, et mind seevaldisse viidaks.
Hetkel on aga mul ahjus kabatšokipirukas.
Õudne nikerdamine. Lõhnab küpsedes küll hästi, ent kui ei maitse, siis läheb suur hulk toitu raisku. Loodan, et ikka maitseb. See tunnistati vist eelmise aasta parimaks Kaalujälgijate pirukaks?