Käisin hõimlastel külas. Üks hõimlane on juustugurmaan ja tal on kombeks igalt poolt kõikvõimalikke juustusorte kaasa tuua. Ja mulle siis sisse sööta. Sedapuhku hellitati mu maitsmismeeli "Lake karmiga" (või millegi sarnase karmiga). Karm oli see tõepoolest ja piirdusin seetõttu ainult ühe juustusaiaga. Karmus ise täitsa eestimaine, tartumaine. Kaua laagerdanud ja kallikene.

Täna nägin ülikooli uut rektorit. Ostis Selveris süüa nagu täiesti tavaline inimene. Abikaasa ja tütar olid ka kaasas. Nagu minulgi. Sõbralik meesterahvas. Ametlikku kätlemistseremooniat mul temaga sel aastal ei tule, sest ta ei ole siis veel rektor, aga mitteametlikult lubasime kätelda.