Meie vanad naabrid kolisid ära. Müüsid oma korteri maha. See tähendab, et meil on nüüd uued naabrid. Kahe lapsega.
Ma ei teadnud, et meie maja seinad nii hästi läbi kostuvad. Ja ega see ema eriti minu kõrvu ei säästa ka. Laseb tunde oma umbes viiekuusel lapsel röökida. Tundub, et teisel pool seina pole küll mingist režiimist lõhnagi. Või kui, siis on öö ja päev vahetanud oma koha. Mina igatahes ei ole ühelgi ööl kui nemad siin elanud on, magada saanud.
Vanad naabrid olid ikka väga head.
Millegipärast tundub mulle nüüd omas kodus võõras ja ei tahagi siin nagu enam olla. Tegelikult ei tohiks ju uute naabrite tekkimine ju minu elu segi paisata. Kas nüüd on siis arengus lagi käes? Et ei harju enam uute asjadega ja õhkan vanu häid aegu tagasi.