Ma olen päris ausalt ära teeninud hüüdnime "Igavesti rahulolematu". Alles see oli, kui ma vandusin, et ei taha nüüd kaua aega ülikoolis õppida. Täna sirvisin TÜ AÜ kodulehekülge ja tekkis soov jälle õppida. Saaksin ka, kui ainult rahast kahju ei oleks. Uue kõrghariduse eest saaks Nissan Micra... Või mitu nõudepesumasinat ja kodurahu.
Endiselt ei taha ma Tartust ära minna. Kuigi Tallinnas on kindel tööots olemas, otsin Tartus tööd. Ja kui leian, ei liigu ma siit kuhugi. Pealinnas on küll tore aegajalt käia, kuid Tartus on minu kodu.
Liigset rahulolematust olen proovinud ostlemisega leevendada, aga sellega on nagu on. Mõju on väga lühiajaline - hetkeks on tõepoolest hea olla, aga siis see vaibub tasapisi ja lõpuks kaob sootuks. Täpselt sama lugu on söögiga. Teod valedel põhjustel. Või inimesel on lihtsalt liiga palju vaba aega, et mõttetusi mõelda, tunda ja teha.
Pööra pilk päikese poole, siis jäävad varjud selja taha.