Hullumeelne päev jälle. Neid on viimasel ajal juba nii palju, et igal päeval mõtlen, et enam hullemaks minna ei saa. Järgmisel päeval selgub aga, et saab küll. Isegi kõige hullemates unedes ei ole minu elu nii hull nagu reaalsuses. Hakkan ennast ka vaikselt hulluna tundma. Õnneks ei ole kaugele vaja minna...
Katkine boiler, millest purskub keevat vett. Samal ajal vannitoas magav kass. Minu käel villid. Kass käitub imelikult, aga ta seisund vist rahuldav. Veetaolek. Ja nagu alati sellistel puhkudel - meest majas ei ole. Temal oli Tallinnas muudki teha. Need meestemängud. Ja ma pidin endale jälle uue telefoni soetama. Sedapuhku kõige odavama NOKIA, mis äratab käreda naisehäälega: "Kell on kaheksa. Aeg on ärgata!"
Suure katastroofi tõttu minu veemajanduses veetsin pärastlõuna Dorise ristivanemate juures. Soe vastuvõtt "paskettide" ja kookidega. Ei puudunud ka laste nr.3-5 etteasted - tantsulised, laululised ja isegi viiulikontsert oli. Ja minu laps ei võõristagi enam! Algas see kõik umbes kuu tagasi, kui ta nunna süles täitsa rahulikuks jäi. Eelmisel pühapäeval tegi sama Sebe bussijuhiga ja täna rändas lausa sülest sülle ja ei ühtegi pisarat!
Üldiselt on elu aga üks suur hädaorg.