Viimati kirjutasin siia, kui ees oli hull nädal. Ja see nädal kujunes hullemaks veel kui alguses arvasin. Lisaks üldistele jamadele, suutsin end ka kogu seminarirahva ees lolliks teha. No lihtsalt ei olnud aega ettekannet korralikult ette valmistada. Seminarikaaslased panid minu ettekandele küll hinde "hea", aga minu meelest olid nad liiga leebed. Mitu nädalat tundsin veel häbi, kuigi üritasin end Ellise teooriaga lohutada: igaühel võib mõnikord kehvasti minna, ega siis kohe sellepärast halvaks inimeseks ei muututa.
Üldiselt olen ma endaga väga pahuksis. Esiteks - paast on totaalselt luhtunud. Liha pole küll söönud, kuid magusat see-eest viiekordselt. Lihtsalt õudne! Peaksin oma söömisharjumusi revideerima. Loen hetkel "Prantslannad ei lähe paksuks" ja selle järgi teen küll kõik valesti. Miks ma premeerin ennast toiduga? Närvid läbi...
Teiseks olen ma hakanud jälle asju ostma. Kõige rohkem muidugi raamatuid (needsamad prantslannad, Turovski, Kivirähk, Johannes Saali näitusekataloog (ma käisin isegi tema näitusel), Kaalu Kirme, Vivat academia, Suusatamine, Õpetaja õpiabi ja võibolla veel midagi). Aga ka devedeid. Dorisele, Eesti multikatega. Ja uue kella ostsin ka. Loruse.
Täna käisime Dorisega jälle kirurgi juures. Tundub, et arst on alla andnud. Õigemini ta tunnistas, et ju siis minu laps on looduse poolt selline nagu ta on. Parem puus on peaaegu korras, vasak on paremaks läinud, aga jah... Arst oli väga ebakindel, aga ütles, et kui Doris oleks tema laps, siis ta kannaks vilenski aparaati veel kaks kuud. Ehk siis meie otsustagu ise, aga tema tahaks meid kahe kuu pärast uuesti näha. Aga suurim oht pidi nüüdseks möödas olema ja hiljemalt mais vabaneb Doris sellest tüütust ent siiski tänuväärsest pulgast. Hea seegi. Mina olen andnud vähemalt endast parima. Aga mida ma seal ukse taga täna nägin, oli küll jube vaatepilt. Üks umbes aastane poiss oli üleni arme täis. Pea ja nägu. Arvatavasti kuumast veest, aga võibolla ka millestki muust. Ma ei saa aru, kuidas sellised asjad üldse juhtuda saavad. Ja ka näiteks beebide voodist kukkumised.
Ja uus kogemus ka täna - käisin Dorisega loengus, sest last ei olnud lihtsalt kuhugi panna. Pidas ennast üliviisakalt üleval, ainult et ma ei saanud kirjutada.