Praegu on moes olla haige. Minu tutvusringkonnas hetkel täitsa tervet inimest vist ei olegi. Kõik on tõbised. Ja ega mina siis kehvem olla ei saa! Öösel langetasin palavikku ja tegin alajäsemetele sinepivanni. Olemine läks hetkega ikka tunduvalt paremaks. Tunne, nagu oleksid neerud paistes, aga jäi. Täna õnneks ainult nohutsen. Mul on kogu aeg olnud kahtlus, et viirushaigused levivad ka virtuaalselt. Kõlab hullu jutu moodi küll. Tegelikult sain viiruse kindlasti mõnelt vastutustundetult kodanikult, kes haigena mööda ilma kondas, köhis ja tatistas. Paneks siis haigena vähemalt maski ette, nagu seda teevad jaapanlased. Et näidata üles hoolivust oma kaasmaalaste vastu. Aga ei.
Ega ma ise ka tegelikult suurt parem ei ole. Käisin Mänguasjamuuesumis raamatute esitlusel, täpsemalt "Supersünnipäeva" ja "Õnneliku lapsepõlve". Ja nagu umbes aasta tagasi "Unustatud mänguasjade" ajalgi, nägi Tiia Toomet endiselt portselannuku moodi välja ning aeti endiselt mänguasjalikku lapsepõlvejuttu. Võibolla vaid üks kirjaneitsi (no, mis neitsi ta enam on) pingutas esitluse eel oma Tobiase kutsikate jutuga veidi üle. Vihjeks: kellel on bernhardiin?
Ühesõnaga sai küll raha kulutatud, ent seda ka kokku hoitud. Kokkuhoitud raha eest ostsin pakikanasuppi, kuna olen kuulnud, et kanasupp pidi haiguste vastu hästi mõjuma. Apteeke on sponsoreeritud juba küll. Katsuks nüüd teistmoodi.