Käisin täna Tartu Saksa Kultuuri Instituudis frankofooniapäeva raames marionettteatrit vaatamas. Les Bamboches tuli siia otse Genfist. Mina käisin "Lund" ("Neige") kaemas. Doris oli ka kaasas. Ta pidas 40 minutit ilusasti vastu ja siis kukkus jutustama. Lõppu ma seega ei näinud. Pärast küll väga paljud eakad inimesed kiitsid Dorist, et kui viisakalt ta ennast üleval pidas. Mina tundsin end muidugi kõrvust tõstetuna. Sain veelkord tõestust ja julgustust, et võin oma lapsega sarnastel üritustel ilma mureta käia.
Ja ma sain kinnitust, et mulle meeldib prantsuse keel ning et ma tahan algelist keeleoskust kindlasti täiendada. Armastus prantsuse keele vastu tekkis mul umbes aastal 1998 ja tugevneb üha enam.
Lugu jaapanlane Yuko Akitast, kes tahtis haiku-luuletajaks saada, oli iseenesest ka väga ilus. Põhines see Maxence Fermine samanimelisel teosel. Näitlejat oli ka väga huvitav jälgida.
Ning järjekordselt on mul hea meel, et ma ikka kohale läksin. Tihtipeale mõtlen igasuguste huvitavate ürituste puhul, et ma ei viitsi ikka minna ja jääbki minemata. Miks küll, ei tea. Kas ma ei ole sellest õppinud, et pärastine hea tunne kompenseerib selle tüütu "enese kohale vedamise"? Igatahes väga huvitav kogemus oli. Noh ja Šveitsist ma parem ei räägigi...